Stardipaik.ee üritab raha ja sportlased kokku viia

Järgneb intervjuu stardipaik.ee looja Marek Visteriga

Rääkides platvormist stardipaik.ee, siis sellega, mis meeldib ja innustab. Üldiselt aga pakun müügi- ja konsultatsiooniteenust.

Stardipaik iseenesest ei ole jah rahateenimise koht. Mul on palju teisi projekte. Teeme seda missioonitundest. Spordi rahastamises on võimalus palju ära teha, kindlasti aga plaanime arendada asja selliselt, et sel oleks tulevikus ka äriline kasu.

Sport on mind paelunud lapsest saati, tahtsin saada tippsportlaseks, aga ju see ei pidanud minuga juhtuma. Sport on huvitav. Inspireeriv on jälgida sportlasi, kes teevad kõik, et saavutada maksimaalseid tulemusi. Stardipaiga idee sündis vajadusest hajutada seda tumedat vihmapilve, mis Eesti spordi rahastamise kohal istub. Koos kaasasutajate Kristel Kõivu ja Kristjan Kolbrega proovime siis seda spordiilma paremaks muuta.

Usun, et mitte midagi ei ole siin ilmas juhuslik. Üks sündmus või kohtumine viib tingimata teiseni. Ei ole kellelegi saladus, et olukord spordi rahastamisel võiks olla parem. Riik eraldab raha spordialaliitudele ja kui see jõuabki sportlasteni, siis läbib eelnevalt pika bürokraatliku teekonna.

Meie teenust on igal juhul vaja, sest raha pole kunagi piisavalt. Kui alaliitude eesotsas on inimesed, kes teevad asja hingega ja on ise nende probleemidega mingil määral kokku puutunud, siis on areng palju tõhusam. Mitmes alaliidus on inimesed jäänud mugavustsooni, neil pole ambitsiooni seda spordiala edendada, nad lihtsalt on seal. Mingit järelevalvet sellele riigi poolt ei ole, lastakse asjadel lihtsalt kulgeda. Seetõttu kannatavad sportlased.

Ma ei paneks end kosjamooriga ühte patta. Kui liigud õiges seltskonnas, siis üks asi viib teiseni. Eestis on sponsori leidmine märksa lihtsam, siin tunnevad kõik üksteist. Üldiselt aga on spordimänedžment Eestis alles lapsekingades, peaaegu olematu. Mõnel spordialal ei ole sellest isegi kuuldud. Maailmas on see aga väga tulus valdkond.

23 projekti summale üle 54 000 euro.

Iga kuu laekub läbivaatamisele umbes 6 projekti. Kindlasti kavatseme seda numbrit suurendada.

See ei ole raske. Kõigil, kes pöörduvad Stardipaika, on tõsi taga. Keegi niisama puhkuserahasid küsima ei tule. Kui sportlasel on eesmärk selgelt põhjendatud, siis suure tõenäosusega ta toetajad ka leiab.

Raha ei kasva puu otsas. Selleks, et raha saada, peab sportlane ise kõvasti tööd tegema, meie anname selleks tööriista. Tegutseme juba peaaegu aasta ja selle ajaga on jäänud realiseerimata kõigest 10-15% projektidest. Kui raha ei saa kokku, näiteks küsitakse 1000 eurot, aga laekub 500 eurot, siis toetajad saavad oma raha tagasi. Praegu arendame ideed, et realiseerimata projektidele laekunud raha koguneks eraldi fondi. Siis näiteks saab kord aastas suunata selle raha nende sportlase toetamiseks, kes ei ole vajalikku summat kokku saanud.

Näiteks sportlane peab sõitma rahvusvahelisse laagrisse, mille hind on 3000 eurot, või ostma varustust, mis maksab 5000 eurot. Ta täidab meie kodulehel projekti vormi ja saadab meile. Meie vaatame projekti üle. Kui leiame, et see sobib, siis sportlane saadab meile oma pöördumise sponsorite poole ja täidab ankeedi, mis pannakse hiljem kodulehele üles.

Mitte just nii. Raskem töö alles siis hakkab. See, kas raha laekub või mitte, sõltub sportlasest endast. Sellest, kui aktiivselt ta oma projekti reklaamib. Ma ei pea siin silmas kalli reklaamipinna ostmist. Kui teha hea teavitustöö sotsiaalmeedias, siis tekib justkui lumepalliefekt ja sõbrad, tuttavad, fännid aitavad ise asjale kaasa. Agaramad kasutavad erinevaid meediakanaleid, näiteks televisiooni, ajalehti.

Summa laekub stardipaik.ee kontole ning meie kanname selle sportlase kontole. Sellisel juhul on parem olla MTÜ, et ülekannet ei peetaks tuluks ega maksustataks käibemaksuga.

Reeglina pöörduvad sportlased meie poole ise. Edasi toetavad projekti juba inimesed ja/või ettevõtted, kellele see huvi pakub. Suuremalt jaolt on sponsorid eraisikud, kuid nagu ma juba ütlesin, peab suurema töö ikka sportlane ära tegema.

Eduka projekti realiseerimiseks ei peagi olema hea mänedžer. Sportlased on senimaani ise nii tublid olnud ja teevad teavitustööd ise. Kui seda hästi teha, tekib justkui lumepall, mis veereb läbi sõprade, tuttavate, fännide.

Ei tundu. Sponsorite otsimine on täiesti normaalne. Tipptasemel sporti teha ilma piisava finantsita on sama võimatu kui kuu alla toomine taevast. Iga sportlane vastutab iseenda eest. Paraku on praegu Eestis seis selline, et puhtalt riigi toele lootma jääda ei saa. Tuleb leida teisi alternatiive eelarve täitmiseks. Eks üldise spordiarengu eest vastutab ikkagi riik ning ma jälle jõuan spordiministeeriumi vajalikkuseni.

Selle lühikese ajaga oleme kogunud üle 50 000 euro. Raha läks sportlastele, kes esindavad meie riiki rahvusvahelistel areenidel. Olen selle üle uhke. See annab tohutu motivatsiooni edasi tegutseda ja rohkem teha. Näiteks meil on kavas luua MTÜ juures fond, et anda lisavõimalus neile, kelle projekt ebaõnnestus, ning tõlkida koduleht vene ja inglise keelde.