Äkki on viga riigiabi reeglites?

Euroopa Komisjoni otsus, et Estonian Airile aastatel 2010–2014 antud riiklikud toetused olid vastuolus Euroopa Liidu riigiabi eeskirjadega, on meie Euroopa-lõimumise senises ajaloos vaieldamatult tõsiseim tagasilöök. Kohustus riiklikule lennuettevõttele antud abi Eesti maksumaksjatele – ehk siis meile kõigile – tagasi maksta tõi kaasa lennufirma tegevuse lõpetamise ja algatas tulise debati teemal, kes on toimunus süüdi ja peaks tehtud vigade eest vastutama.

Olukorda pingestab tõsiasi, et Euroopa Komisjonil on tulnud varem mitmel korral hinnata seda, kas liidu uued või „tuumikust“ kaugemale jäävad liikmesmaad on riiklike lennuettevõtete toetamisel järginud kõigile üheselt kehtivaid konkurentsireegleid või mitte, ning paljudel juhtudel – näiteks lätlaste airBalticu, tšehhide CSA ja poolakate LOTi puhul – on tarvitusele võetud meetmed tunnistatud riigiabi reeglitega kooskõlas olevaks. Estonian Airi juhtum on ilmekas näide sellest, kuidas riiklikud strateegilised, ärilised ja poliitilised huvid-ambitsioonid põrkuvad Euroopa Liidu jäikade reeglitega.

Estonian Air on viimase kümnekonna tegevusaasta jooksul seisnud pidevalt silmitsi rahaliste raskustega. Valdavalt on oldud pidevas kahjumis, mis viitab üksikute konkreetsete tagasilöökide kõrval siiski ka süsteemsetele probleemidele, näiteks turu volatiilsusele ja orienteeritusele madalaimatele hindadele.

Et ettevõtet raskustest välja tuua, antigi Estonian Airile päästelaene, tehti intressisoodustusi ja pikendati laenutagasimakseid. Lennuettevõttele antud abimeetmete kogusumma ulatub ligi 130 miljoni euroni, mis on oma suurusjärgu poolest seda märkimisväärsem, et Eestis on vaid 600 000 maksumaksjat ja Estonian Air lendas kõigest 14 sihtkohta. Majanduslikust vaatenurgast on igati õigustatud küsida, kas riigiabi andmine sellises ulatuses oli otstarbekas.

Kui eelnevat saab õigustada „rahvusliku lennukompanii eluspüsimise“ emotsionaalse argumendi ning puhtpragmaatilise lähenemisega, et riigiettevõtteid suunavad poliitikud tahaksid oma töö tulemusel olla populaarsed ja saada tagasivalituks ka järgmistel valimistel, siis mingit õigustust ei ole viisil, kuidas Estonian Airile abi anti. Sest fakt on see, et seda ei tehtud mitte üks kord, vaid mitmes osas, aga ei esitatud seejuures selget ümberstruktureerimisplaani ega saadud Euroopa Komisjonilt eelnevalt abi andmisele heakskiitu.

Seega eirati ELi riigiabi reeglistikust nii ühekordsuse põhimõtet, eelnevat teavitamiskohustust iga abieraldise osas kui ka reeglit, et abi andmine peab olema läbipaistev. On arusaamatu, miks otsustati riigiabi andmisel valida selline tee, teades, et konkurentsipoliitika ning riigiabi reeglid on Euroopa Liidus üks kiivamalt jälgitud valdkond, kus reeglite formaalne järgimine on väga oluline.

On aga õigustatud küsida, kas probleem ei ole hoopis Euroopa Liidu riigiabi reeglistikus, mille rakendamisega on kaasnenud probleemid eeskätt väiksemates või perifeersemates ELi liikmesriikides. Praegused probleemid lennundussektoris osutuvad pigem perifeeriariikide üldisemale konkurentsieelise puudumisele, mille tõttu on teatud sotsiaalseid ja majanduse kui terviku jaoks olulisi teenuseid suudetud jätkusuutlikult pakkuda vaid riigi toel.

Selles mõttes ei ole tingimused kõikide turuosaliste jaoks niikuinii võrdsed, sest väiksemad ja perifeersed riigid seisavad silmitsi mittemuudetavate asjaoludega, näiteks keerukama asukohaga Euroopa tarbija suhtes, ebasobivama kliimaga, madala asustustihedusega, välispiiride mõjuga jne. Just selles valguses ilmneb Euroopa Liidu riigiabi ühtsete reeglite ebasoovitav mõju niigi keerukamates oludes olevatele nn ääreriikidele.

Tänaste arengute juures, kus kohalikud poliitikud vaatavad lootusrikkalt Nordic Aviation Groupi suunas, on õigustatud küsida, kui suur on võimalus, et paari aasta pärast tuleb silmitsi seista sarnase olukorraga. Kuni ELi riigiabi reegleid ei muudeta ning riikide majandusoludele ja vajadusele nendega arvestada tähelepanu ei pöörata, on selline oht täiesti olemas. Seega tuleks ka siseriiklikul tasandil lisaks ELi reeglite edasisele korrektsele jälgimisele otsida aktiivselt liidu tasandil lahendusi, kuidas ääreriigid saaksid neile vajaliku teenuse, ilma et see moonutaks suurfirmade poolt kujundatavat üldist konkurentsisituatsiooni.

Ideaalis võiks Euroopa Liit liikuda tulevikus selles suunas, et iga tehtav otsus oleks esmalt analüüsitud regionaalse tarbija ja konkreetse ühiskonna vajaduste põhiselt. Uue aluslepinguga seotud debatid on juba alanud ja edasiminekuruumina nähakse just siseturu paremat toimimist, probleemide vähendamist perifeeriariikides ning kodanike toetuse kasvu ühistele poliitikatele. Riigiabi reeglistiku reformimine neist ideedest lähtuvalt, aga ka laiemalt majandusliku arengu toetamine perifeerias oleks üks võimalik arengusuund, mida saaks muuhulgas toetada Eesti Euroopa Liidu eesistumisprioriteete ja programmi ette valmistades.

Kuni riigi tasandil ei nähta suuremat pilti ning ei olda valmis aktiivselt selle kujundamises osalema, ei ole ka riigi plaan B Nordic Avaition Groupi näol jätkusuutlikkuse seisukohast ülemäära usaldusväärne.