Riik sukeldub hiigeltiikide tekkelugudesse

Kirjas keskkonnaministeeriumile teeb majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ettepaneku pöörduda Pärnu maavanema poole, et vaadata üle välja antud ehitusload, viidates põhjendatud kahtlusele, et tiigi-tehisveekogu rajamise/ümberkujunduse ehituslubasid ei ole jagatud sihtotstarbeliselt.

Äripäev kirjutas hiljuti, et Pärnumaale lisandub endiselt hiigeltiike, millest kaevatav kruus ja liiv läheb peamiselt RMK teedele hinnaga, mida ükski ametlik karjäär pakkuda ei suuda.

Ministeeriumi järelevalve ettepanek mõjuks ühe mehhanismina, mis tagaks omavalitsustele arusaama, et raskesti põhjendatava sihtotstarbega ehituslubade väljastamine on rajatud valeandmetele või küsitav.

Järelevalvet soovitab majandusministeerium Pärnumaal Surju vallas rajatud tiikide ning Saarde vallas rajatud veiste jootmistiigi ehituslubade üle.

Eesti mäetööstuse ettevõtete liidu juhatuse esimees Rein Voog tõi Äripäeva artiklis viimase näitena Pärnumaale Saarde vallas Sigaste külla kariloomade joogivee reservveekogu ettekäändel rajatava tiigi. Veekogu pikkuseks plaanitakse 184 meetrit, laiuseks 97 meetrit ning sügavuseks kaheksa meetrit. Voogi sõnul tagab selline veekogu 30 000 lehma päevase veevajaduse ning ilmselgelt on selle eesmärk hoopis midagi muud.

„Meil ei ole midagi tiikide kui selliste vastu, kuid probleem on sealt saadavas kruusas ja liivas, mille hinnaga ei suuda kaevandamislubadega ettevõtjad konkureerida,“ rääkis Voog.

Keskkonnaamet on andnud Saarde valla põllumajandusettevõtjale Aivar Pukile loa tiigi rajamise käigus saadava kruusa võõrandamiseks mahus 55 000 m3.

„Mis kahju sellest kellelegi tuleb, kui metsa vahel on üks tiik ning tänu sellele hoitakse kohalikud teed poole odavamalt korras?“ imestas Pukk, et teemast nii suur kära on tõusnud.

Puki sõnul on tal üle tuhande hektari maad ning osa väljakaevatavast materjalist kulub tema enda põlluvaheteede parandamiseks, kuid peamiselt läheks see vahendajate kaudu RMK teedele.

„Sellest võidavad RMK, kohalik omavalitsus ja kohalikud inimesed. Riik võidab sellest kõige rohkem, sest pole ju mõtet kütust põletada, et vedada tuhandeid tonne kruusa mööda maanteid kusagilt saja kilomeetri kauguselt. Teedeehitajad ongi meil siin hädas, et ümbruskonna ametlikes karjäärides on korralik materjal ammu ära kasutatud ja nüüd nad üritavad müüa liiva ja savi, mis teedele tegelikult ei kõlba,“ selgitas Pukk. Tiikide kruus ja liiv suretab ametlikke karjääre

Umbes kolmekümne kilomeetri kaugusele jääva, Häädemeeste vallas asuvat Urissaare karjääri pidava OÜ Grossi Puit üks omanikest Valdar Tamm naeris kehva kvaliteedi jutu peale, sest see algas just siis, kui hakati tiike rajama.

Kuid tegelikult asi on naljast kaugel, sest tiikide kaevajad võtavad ametlikelt karjääridelt töö ja teenistuse. Tamm rääkis, et näiteks Surju vallas on viimastel aastatel RMK hangete maht olnud kokku mitusada tuhat m3 ning kõik tööd on tehtud tiikide rajamiselt saadud materjalist.

„RMK ei pööra üldse tähelepanu sellele, kust materjal tuleb. Seda müüakse paar eurot tonni kohta odavamalt. Näiteks ühele RMK objektile läks 90 000 tonni ning sealt tuleb hinnas päris suur vahe sisse,“ lausus Tamm.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium soovitabki RMK-l kehtestada enda teede ehituses hangitavale tee-ehituse materjalile hankenõuded, milles oleks sees ka materjali omaduste kontroll ja selle tõendatus toimivus- ja vastavusdeklaratsioonidega.

Kolmanda ettepanekuna tiikide rajamise piiramiseks tuleks täiendada maapõueseadust, kohustamaks omavalitsust edaspidi kooskõlastama veehoidla rajamise, laiendamise või ümberehitamise ehitusloa eelnõud keskkonnaametiga. See tagaks keskkonnaameti ennetava sekkumise.

Keskkonnaministeeriumi andmetel on alates 2013. aastast rajatud üle Eesti 16 tiiki, mille rajamisest üle jäänud materjal on maha müüdud või väljaspool tekke kinnistut kasutatud. Sellise materjali kogus on umbes 580 000 m3. Tiike on peamiselt rajatud Pärnumaal (Surju, Tõstamaa, Vändra, Halinga ja Saarde vallas). Üksikud tiigid on ka Haaslava, Misso ja Veriora vallas.