Mida teha, kui maksuamet koputab uksele?

1. Kui äriühingule kuuluvat eluruumi hakkab kasutama osanik, juhatuse liige või töötaja, siis tuleb sellel kasutajal maksta äriühingule turuhinnale vastavat tasu või tasuda äriühingul turuhinnale vastavalt summalt arvestatavad maksud.

2. Uuri enne sellise vara soetamist korteri või majaaluse maa sihtotstarvet, senist kasutust ja ka seda, kas maksuhaldur on äkki antud objekti kasutamist müüja poolt kontrollinud.

3. Mõtle läbi vara kasutamise eesmärk ja kogu tõendeid enda kavatsuste kinnitamiseks.

4. Vajadusel kaalu selgitustaotluse esitamist maksuhaldurile olukorra täpsustamiseks. Siinkohal tuleb arvestada, et maksuhalduri seisukohad sõltuvad praktikas palju detailidest, ettevõtja suutlikkusest enda seisukohti selgitada ning lõpuks ka konkreetse maksuametniku enda arusaamast ning soovist leida mõistlik lahendus isegi erandlikel juhtudel.

5. Ka maksuamet ise soovitab, et küsimuste puhul on ettevõtjatel kõige kindlam neilt küsida. Amet saab enda sõnul pakkuda ettevõtjatele tuge nõustamisega, samuti üksikasju täpsustada ja anda ettevõtjale vajaliku kindluse oma asjaajamises.

6. Arvesta korduvate kontrollidega ühe ja sama kinnisvara osas. Näiteks, kui äriühingu soetab maatüki ja hakkab sellele edasimüügi eesmärgil elumaja ehitama, tuleb arvestada korduvate kontrollidega. Sama kehtib ka korterite puhul, mille kasutamist kontrollitakse reeglina korduvalt pikema perioodi jooksul.

7. Säilita kogu maksuametiga suhtlemise ajalugu. See võib osutuda äärmiselt kasulikuks, kui maksuhalduri seisukohad aja jooksul muutuvad või uut kontrolli teostav ametnik võtab uue ja ettevõtjale ebasoodsa seisukoha.

8. Kui ühte korterit kasutatakse nii tööks kui elamiseks, saab kulu ettevõtlusega seotuks lugeda proportsionaalselt. Kuidas proportsiooni määrama peab, seda õigusaktid ette ei näe. Nagu kohtudki ütlevad, siis see peab olema eluliselt usutav. Erinevatel kuludel võib olla erinev proportsioon. Näiteks sidekulude arvest võib tööga seotud olla 80%, samal ajal korteri veekulust tööga seotud ilmselt nii palju ei ole. Üldkuludele on levinud proportsiooni määramine lähtuvalt kasutatavast pinnast. Näiteks kui korter on 100 ruutmeetrit ja kontorina kasutatav tuba 20 ruutmeetrit, siis viiendik üldkuludest nagu soojus, elekter, prügivedu või haldusteenus loetakse tööga seotuks. Kui on mõistlik ja õiglane kuludele proportsiooni määramine ruumi ajalisest kasutamisest tingitult, siis võib seda kasutada, kuid praktikas seda üldiselt ei tehta. See on ebamõistlik ja koormav – peab ajalist arvestust pidama ja kuude jooksul see tõenäoliselt erineb. Kasutatav pind on seevastu reeglina sama ja selle alusel on palju lihtsam tööga seotud osa kindlaks teha.

9. Maksuametil on üsna lihtne ümber lükata väiteid eluruumi ainult ettevõtluseks kasutamise kohta, kui eluruum näeb välja nagu üks tavapärane kodu ja juhatuse liige on selle registreerinud oma elukohana ning märkinud erinevates dokumentides oma elukohaks just selle eluruumi aadressi. Tänapäeval on küll äritegevuse ja isikliku elu piirid, eriti arvestades kodukontoreid, oluliselt ebamäärasemad, kuid maksumaksja peab olema valmis veenvalt tõendama ruumide seotust ettevõtlusega ja selle määra.

10. Isiklikud asjad ruumides võivad maksuameti otsust mõjutada. Näiteks on maksuamet vaidlustes oma seisukohti põhjendanud viitega kahtlase juuksefööni olemasolule äriühingule kuuluvas eluruumis. Samuti võib maksuameti seisukohta kujundada eluruumi aadressi märkimine lasteaia lepingus enda ja laste elukohana.

Maksuamet vaatab muu hulgas järgnevaid asjaolusid hindamaks, kas korteri näol on tegemist ettevõtluseks kasutatava pinnaga või mitte.

Kas korteris on voodi, vann, köögimööbel;

Mis on maa sihtotstarve – probleeme tekitab elamumaa;

Kas korter on absoluutselt ümberehitatud. Piiri, millest alates saab korterist büroo, on raske määratleda;

Kas korteriuksel on silt äriühingu nimega või kas fuajees on viidad;

Rahastamist uuritakse samuti. Kui rahastamine toimub omaniku laenuna, võib maksuhaldur kergekäelisemalt asuda seisukohale, et kinnisvara osteti omaniku isiklikuks otstarbeks.

Äriühingule ostetud korter sisustati kohe kontoriks, kuid aastate pärast edasimüügil oli selge, et ostja seda kontoripinnana kasutada ei soovi ning ruum müüdi käibemaksuvabalt just eluruumina. Hiljem tulid tõendamisel kasuks kõik kontoriks ümberehitamisel koostatud plaanid, joonised ja fotod tööprotsessist, et neid lisaks juhatuse liikmete ja töötajate ütlustele kasutada tõendina.

Nimelt oli vaja tõendada, et äriühingu kasutuses olnud pind, mis tänaseks on taas saanud üsna ühemõtteliselt eluruumiks (kui maksuhaldur peaks selle kasutusfunktsiooni täna minema kontrollima või otsiks vastavat kuulutust müügiportaalide arhiivist), oli tõepoolest mitme aasta jooksul kontorina kasutusel ning ettevõtjal oli õigus selle perioodi kasutuse eest sisendkäibemaks maha arvata ning puudus vajadus maksta tulu- ja sotsiaalmaksu selle kasutuselt.