Kolmapäev 31. august 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Piimatootjad lepivad valusa ja valega

Mari Mets 05. veebruar 2016, 07:00
Jõgevamaa põllumajandustootjate liidu juhatuse liige Raul Soodla on pettunud piimatootjates, kes lähevad kohtusse tagantjärele rusikatega vehkima.

Kuigi Eesti piimatootjad jäid sundolukorras piimamüügi lepingute muutmise tõttu ilma kümnetest miljonitest eurodest, ei pea osa neist tagantjärele kohtus rusikatega vehkimist heaks tooniks, sest sellega lüüakse nuga selga eelkõige omadele.

Möödunud nädalal vähemalt vaheotsuseni jõudnud piimatootja Melmilki ja suurtööstuse Estoveri vahelist vägikaikavedu Tartu maakohtus jälgis põnevusega enamik Eesti praeguseid ja endisi piimatootjaid. Kohtuotsuse tulemus – väiketootja Melmilki võit – on pannud piimatootjaid arutama, kas peaks tõttama ametivendade eeskujul vanu 2014. aasta võlgu kohtu kaudu sisse nõudma.

Teisalt on ka neid tootjaid, kes kardavad, et kui kõik Eesti piimatootjad nüüd töösturite vastu kohtusse lähevad, käivitub Eesti piimaturul sõda, millest kõige rohkem teenivad kohtuuksi kulutavad advokaadid ja kaotavad piimatootjad-põllumehed.

Uus mäng paari kuuga segi

Asja iva on selles, et 2014. aastal sõlmis enamik Eesti piimatootjaid piima tööstustele edasi müümiseks lepingu Euroopa Liidu keskmise piima hinna alusel (ehk EU28 hind). Paraku mõistsid töösturid juba paari kuu möödudes, et turuolukord on nii halb, et Euroopa Liidu keskmist hinda nad küll maksta ei suuda. Algas äsja sõlmitud lepingute ümber kauplemine, tühistamine ja argumenteerimine.

Mõni piimatootja läks selle peale kohe kohtusse ja sai seal ka võidu, näiteks OÜ Vändra Leetu piima eksportiva Elpa vastu. Kuid mõni justkui leppis olukorraga, pöördudes kohtusse saamata jäänud raha nõudma palju hiljem. Mõni leppis päriselt ja vaatab juba tulevikku.

Äsja kohtus esimeses astmes tööstuse üle võidu saavutanud Melmilki üks omanik Aren Põder arvutas, et Eesti piimatootjatel jäi 2014. aastal tööstustelt saamata 20-30 miljonit eurot, mis oleks pidanud lepinguliselt neile kuuluma. Ta lähtus sellest, et Eestis toodetakse päevas keskmiselt üle tuhande tonni piima, Melmilki kui väiketootja kahju oli üle 200 000 euro ning see hakkas kuhjuma 2014. aasta teises kvartalis.

Väiketootjad alandlikult gigantide ees

„Melmilki tuules oleks õige aeg purjed üles tõmmata,“ nii räägitakse Jõgeva põllumajandustootjate liidu juhatuse liikme Raul Soodla sõnul mõnes piimatootjate seltskonnas. Soodla aga leiab, et kui piimatootjad on olnud hinna langetamisega ise nõus ja selles kokku leppinud, mis siis, et see oli valus ja vale, siis tagantjärele raha välja nõudmine lihtsalt ei tundu eetiliselt õige. Pigem töötada selle nimel, et tulevikus korralikult raha teenida. EU28 hind jäi vaid üürikeseks ilusaks unistuseks, reaalsus naasis kiiresti.

„Ma olen täiesti kindel, et Melmilki vaidlus jõuab veel teise ja kolmandassegi kohtuastmesse. Piimatööstustele oli selle kohtuvaidluse tulemus ilmselt parajaks üllatuseks,“ sõnas Soodla.

Soodla selgitab tausta, miks põllumehed kahe aasta ees gigantide ees nõnda alandlikult käitusid. 2014. aastal kirjutasid pea kõik Eesti piimatootjad alla sisuliselt ühesugustele lepingutele, mille sarnasuseks oligi aluseks võetud Euroopa keskmine hind. Need tööstused, kes tegid 2014. aastal EU28 hinnaga lepingu, taganesid samal aastal sellest ka üksteise järel Soodla kinnitusel kuuajase intervalliga.

Juba veebruaris 2014 oli näha, et piimapulbri hind hakkas börsidel kukkuma, aprillis ei näinud tööstused enam võimalust maksa tootjatele Euroopa keskmist hinda. Hakati pidama läbirääkimisi. Mõned tööstused olid väga viisakad, püüdes selgitada, miks nad nii teevad. Teised saatsid jällegi ainult kirja, et määravad alates 1. maist uue hinna.

„Põllumehed pandi sisuliselt fakti ette leppida väiksema hinnaga. Me saime aru, et meil pole ju võimalik piima riiulisse seisma panna või ka teistpidi tööstused piimast lihtsalt ilma jätta. Sellepärast lepinguid väga ei lõpetatudki, me jäime uue hinnaga nõusse,“ sõnas ta.

Kriis kerib haripunktini

Tartumaal 180 lehmaga Andre Farmi pidav Erika Pääbus on märksa kriitilisem: „Tööstused on piimatootjatega tegelikult kogu aeg täpselt niimoodi käitunud. Enne 2014. aastat polnud lihtsalt taustaks Euroopa Liidu keskmist piimahinda.“

Samas märgib ka Pääbus, et Melmilki kohtuotsust on ta oodanud. Temal pole aga põhjust kohtusse pöörduda, sest piima on Andre Farm müünud Laeva ühistu kaudu. Ühistust läheb piim laiali erinevatesse tööstustesse ja ka välismaale.

„Laekuv raha on tootjate vahel ära jagatud ja oleme saanud, mis me oleme, aga oleme kätte saanud. Kuna läbi ühistu liigub suurem kogus piima, siis nendest lepingutest hoiavad tugevamini kinni nii tööstused kui ka tarnijad. Läbirääkimised tehakse parasjagu varakult ette ära,“ ütles ta.

„Samas näiteks Valio maksab praegu otselepingu korral tootjaga piimakilo eest paar senti rohkem kui läbi ühistu. Eks töösturitel ole huvi ühistud ära lõhkuda, et oma mänguruumi pisut laiendada,“ sõnas Pääbus.

Leedukad käitusid aumehena

Ka aasta eest lehmad maha müünud ja laudauksed sulgenud, senimaani üks Jõgevamaa suurimaid tööandjaid olnud ASi Perevara juht Alo Teder meenutab, et 2014. aastal oli seis tõeliselt karm ja lepingute muutmine tööstuste poolt oli piimandussektoris tõeliselt suur probleem.

Ta tänab jumalat, et tema piim sõitis siis Elpa kaudu Leetu, kelle käest sai ta kätte kokku lepitud summa. Tõsi, neil polnud ka EU28 hinnaga lepingut, vaid eraldi kokkulepe. „Elpa käitus sel raske ajal väga aumehelikult, kuid enamikul tootjatest nii hästi ei läinud,“ lausus Teder.

Kuid tagasi nende juurde, kes probleemi omal nahal tunda said. Soodla meenutas, et 2014. aasta augustiks, kui algasid Vene sanktsioonid, oli olukord nii hull, et ta pidi piimatootjate esindajana töötlejaid paluma, et need piima ikka ära võtaksid. Muidu oleks tulnud ju maha valada. Mis enda õiguse nõudmist saab sellises olukorras ikka olla, sõnas ta.

Kasumlikkus tekitab kahetised tunded

„Kui me kõik, kes 2014. aastaks EU28 hinnaga piimamüügi lepingutele alla kirjutasime, läheksime nüüd tööstuste vastu kohtusse, saaksid palju tööd ja raha advokaadid ja juristid, kuid piimamajanduses sünniks vaid üks suur sõda, kus võitjad vist ei olekski. Lõpuks ostab tööstus piima Lätist või Leedus, kus on seda ka piisavalt üle,“ ütles ta.

„Nüüd tagantjärele rusikatega vehkida ja lepingu nüanssidele suruda, ma ei tea, kas see on kõige ausam tegevus. Me oleme siin põllumeeste seltskonnas arutanud, et ega see väga ilus ole,“ lisas ta.

Ta märkis siiski, et argument, mis räägib Melmilki ja teiste kohtumõtete mõlgutajate kasuks on see, et Estover palus Melmilkilt kahe aasta eest hinnaalandust, et ots-otsaga kokku tulla, kuid aasta lõpus selgus nende aruandest hoopis korralik kasum, varasemast tervelt 19 korda suurem.

„Praegu veel sel teemal eriti kohtuvaidlusi pole olnud, kuid ma tean, et tootjate seas koguti vaideid Valio vastu. Näis, millega see kõik veel lõppeb,“ lausus Soodla.

Kui piimatootja läheb omade vastu

Melmilkiga osaliselt samale omanikule Ahti Kaldele kuuluv Sadala Piim on otsustanud minna 2014. aasta piimahinna nõudega kohtusse Jõgeva põllumajandustootjate liidu vastu.

Vaidlus peaks algama Tartu maakohtus märtsis, tootjate liidu vastu läheb Sadala seetõttu, et müüs piima just nimelt ühistule, kes seda omakorda edasi müüs. Seega pole Sadalal võimalik nõuda raha otse tööstuselt.

Raul Soodla Jõgevamaa põllumajandustootjate liidu juhatusest aga märgib, et  nõude esitamine põllumeeste liidu vastu tähendab otseselt teiste põllumeeste vastu minekut.

„Nõude katteks minev raha võetaks ju teiste põllumeeste taskust. Piimatööstuse vastu oleme hambutud, kõik probleemid maandatakse lõpuks kaudselt ikkagi piimahinna kaudu tootjate vastu. Meie tootjate liit aga pole omale raha riiulisse kogunud, vaid on kõik põllumeestele välja maksnud. Seega läheb kohtu kaudu saadetav nõue just neile. Põllumehed peaksid olema ikka oluliselt ühtsemad,“ sõnas ta.

Otsi:

Ava täpsem otsing