London City: Brexit on reaalne oht

12. veebruar 2016, 14:00
London City eriesindaja Jeremy Browne
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160212/NEWS/160219877/AR/0/AR-160219877.jpg

Ühendkuningriigi (ÜK) ja Euroopa Liidu vahelise uue lepingu kavas on tekkinud tõsised vaidlused euroalaväliste riikide õiguse üle oma finantsasutusi ise reguleerida.

See on suveräänsuse küsimus, ütles Tallinna väisanud London City eriesindaja Jeremy Browne. Euroala riigid ei või end vaadata kui ühisturu sünonüümi. ÜK ei kavatse rahaliiduga liituda ning vajab seetõttu kinnitust, et euroalaväliseid riike ei diskrimineerita. Brexit ehk ÜK lahkumine Euroopa Liidust on Browne'i sõnul reaalne oht, mitte brittide kohalik mõtteharjutus.

Järgneb intervjuu Jeremy Browne'iga

Miks väisab London City eriesindaja Eestit?

London on juhtiv finantskeskus ja tahame, et meil oleks dialoog valitsuste ja ettevõtetega üle Euroopa. Käin kõik riigid läbi.

Eesti on London Cityga mõtteviisilt sarnane – usult liberaalsesse majandusmudelisse ja vabaturgu. Kõige tipuks on Eestil hea maine innovatsiooni ja uudsete finantslahenduste alalt. On start-up-ettevõtete kultuur, kellest mõnedel on juba Londonis kontor. Kasu on vastastikune – ettevõtted saavad järgmisele tasemele, City aga kinnistab oma mainet fintech-ettevõtete kasvulavana. Oleme mõlemad vanu mudelid lõhkuva tehnoloogia pioneerid. See visiit pole kindlasti ühekordne sündmus.

Kuidas on City käsi käinud 2008. a kriisile järgnenud reguleerimistuhinas?

Kriisi järel pidi poliitika muutus tulema. City ei ole regulatsioonide vastu – tuleb vaid ettevaatlik olla, et need oleksid proportsionaalsed ega pärsiks konkurentsi ja uuendusi. Paljud reeglid said paika kiirustades – nii kiidame heaks Euroopa Komisjoni voliniku Jonathan Hilli „revisjoni“, kas uued reeglid ikka annavad soovitud mõju ega kattu omavahel.

Mida muudab City jaoks David Cameroni kokkulepe ELiga?

President Donald Tuski ettepanekud ei olnud viimane sõna, ootame Ülemkogu (toimub 18.–19. veebruaril – toim.) tulemust. Teemadest huvitab Cityt euroalaväliste riikide staatus ja kaitse ELis.

Kaitse euroala „türannia“ eest, nagu ütles Bruegeli mõttekoda?

Ma ise nii ei väljenduks. Rahaliidus on praegu 19 liiget, aluslepingute järgi on õigus välja jääda vaid ÜK-l ja Taanil. ÜK valitsusel on õigustatud huvi, milline on euroalaväliste riikide staatus, kui ühel päeval oleme olukorras 26-2. Need riigid ei tohi sattuda halvemasse olukorda põhjusel, et nad ei ole euroala liikmed. Kõiki puudutavad otsused tuleb teha 28 riigi tasandil. Ja meile pole see ajutine teema, sest me ei pea euroga liituma ja selleks ei paista ka mingit poliitilist tellimust.

Samas on valdkondi, kus City tahaks rohkem Euroopat – kapitaliturgude ühendamine, digitaalse ühisturu toimimine, ambitsioonikus kaubanduslepingute sõlmimisel.

City valdav arvamus on, et liidus jätkamine on kasulikum. Aga City ei kao, kui ÜK hääletab lahkumise poolt. City edu põhjused ei sõltu vaid ühisturu osaks olemisest. On palju muud – keel, kultuur, paindlik tööturg, avatus, vabakaubanduse toetamine, mitusada aastat õigusriiki, juriidiline ja poliitiline stabiilsus. Kuid see on oluline täiendav tegur, et oleme osa praegu maailma suurimast ühisturust ja et ÜKs asuvad ettevõtted saavad oma teenuseid müüa kogu Euroopa Liidus. Ameerika pangad näiteks hindavad ühisturu osaks olemist, kasutades Londonit väravana Euroopasse.

Kriisi järel püüdis EL luua finantssektoris ühtset reegliraamatut, kas nüüd saab neid ühisturul olema kaks?

Ma arvan, et on põhjendatud teha vahet ühisturul, mille moodustavad 28 ELi riiki pluss riigid nagu Norra, ning sellel, kuidas euroala rahaliiduna oma juhtimist korraldab. Pole mõistlik, et euroala käitub, nagu oleks ta ühisturu sünonüüm ja kehtestab ühisturu reegleid, mis mõjutavad britte, taanlasi, rootslasi ja teisi, ilma et nad saaksid reeglite tegemisel kaasa rääkida. ÜK on siiski suuruselt teine majandus ELis ja me anname suure netopanuse ELi eelarvesse. On mõistlik, et meid koheldakse kui täieõiguslikku liikmesriiki. Seda enam, et oleme liikmed üle 40 aasta.

Kui otsused puudutavad rahaliitu, on loomulik, et need tehakse 19 rahaliidu riigiga. Kui otsused puudutavad kõiki, peavad kõik 28 osalema otsuste tegemisel. Ja tegelikult juba tehaksegi vahet. ÜK tahab aga n-ö ametlikku kinnitust sellele, mis tavapraktikas paljus juba toimib. Muutused ei pea suured olema.

City ei taha diskrimineerimist sel põhjusel, et ÜK ei ole rahaliidu riik. Näiteks tekivad küsimused pangandusreeglitega – euroala on kehtestanud omale reeglid, kuid samas on suurim panganduskeskus ELis väljaspool euroala. Küsimus on, kuidas see mõjutab panku, mille peakorter on Londonis, kuid mis tegutsevad euroalas. See debatt on oluline. Sest ELis on poliitikategijaid, kel on raske tunnistada, et euroga liitumine ei pea olema kõigi liikmesriikide vältimatu saatus. Nii et kui tunnistatakse, et EL on mitme valuutaga ühendus, siis on see juba väga suur järeleandmine. Ja ÜK-l on seda tunnistamist vaja.

Miks ei liitu ÜK pangandusliiduga?

See on sama debatt – mis määral sa lood ise oma tegevuskeskkonna oma järelevalve ja oma keskpangaga. Aga samas – kuidas puudutab see kommertsettevõtteid, mis tegutsevad erinevatel turgudel.

Kui suur on Brexiti oht?

See on väga reaalne võimalus. Ja ei maksa arvata, et tegemist on vaid Suurbritannia-sisese huvitava teoreetilise aruteluga, millel pole poliitilisi tagajärgi. Kihlveokontorites on tõenäosus hinnatud 25–30%-le, kuid avalikku arvamust on praegu raske hinnata. Mõnedes küsitlustes on suurem toetus liidust lahkumisele.

Millised on riskid Cityle?

Et me ei ole enam ühisturul. Kui lahkume, järgneb kaks aastat läbirääkimisi tingimuste üle. Ma ei pea tõenäoliseks, et meil jääks ühisturule samasugune juurdepääs nagu praegu. Ka seda ma ei usu, et me üldse ligipääsu ei saa. Pole võimalik teada, kuhu me selle kahe aastaga jõuaksime, ja vahepeal valitseks suur ebakindlus. Mõlemad teevad Cityle muret.

City leiab, et EL oleks rohkem väljapoole vaatav ja vabakaubandust toetav, kui ÜK on laua ääres. Seda ütlevad ka inimesed väljaspool ELi. Otsuste tegemise tasakaalupunkt nihkuks oluliselt, kui ÜK lahkub. Me võime saada mõistlikel tingimustel juurdepääsu, kuid see ühisturg oleks protektsionistlikum ja piiratum.

Mis saab Brexiti puhul fintech-sektorist?

Ühisturult lahkumine kindlasti midagi ei parandaks. Kuid London jääb Londoniks, midagi sarnast tühjalt kohalt püsti ei pane. Kas või õigusriigi traditsioonid – ÜK seadused on rahvusvaheliste ärikokkulepete aluseks, isegi kui pooltel pole ÜKga midagi pistmist, kohtus on võimalik ka ÜK valitsus võita, kui argumendid on tugevad. Pluss hea poliitiline ja maksustamiskliima. London jääks globaalselt oluliseks finantskekuseks ka lahkudes, kuid tähtsus oleks väiksem, sest ühte olulist komponenti enam ei oleks.

Kas ettevõtted peaksid referendumi kampaanias osalema või riskib see pigem tagasilöögi anda?

Debatt oleks tugevam, kui nad oma arvamust avaldaksid. Kui EList lahkumine nende ärile kahjulik on, siis peaksid nad seda avalikkusele selgitama. Et valija otsus oleks informeeritud. Paljud hääletavad lahkumise poolt, kuid oluline on, et nad ei oleks pimedad oma otsuse tagajärgede suhtes.

Sellega on seotud teema, mis ei puuduta vaid ÜKd – võõrandumine avalikkuse ja eliidi vahel. Panganduses, kaubanduses, poliitikas, meedias. Vähem lugupidamist eliidi otsuste suhtes. Näeme seda avaldumas valimistel mitmel moel kogu demokraatlikus maailmas. See võib olla tegur ka ÜK referendumil.

Aga see ei ole põhjus, miks hästi informeeritud inimesed, kes esindavad legitiimseid huvisid, peaksid tahtlikult oma arvamust varjama. Näiteks firmajuht, kelle palgal on ÜKs 10 000 inimest, võib rääkida, millist mõju ta näeb oma firmale ÜK lahkumisest EList. Ilma et ta ütleks, kuidas hääletada.

Kas USA ja ELi vabakaubanduslepingus peaksid olema ka finantsteenused? USA on olnud selle vastu.

Nad ei taha konkurentsi. See on tegelikult laiem teema – Euroopal ja lääneriikidel on probleem majanduskasvu ja konkurentsivõimega. Kui 25 aastat tagasi domineerisid Põhja-Atlandi riigid pluss Jaapan, mis esindas n-ö ülejäänud maailma, siis nüüd on laua ääres rohkem mängijaid – Hiina eelkõige, aga ka riigid nagu Lõuna-Korea. Tänane maailm on rohkem G20 maailm. Tööstusriigid, mis olid jõukad viimased 50 aastat, ei saa kindlad olla, et see ka edaspidi nii jääb. Tuleb mõelda, kuidas luua tingimused jõukuse kasvatamiseks ja töökohtade loomiseks. Vabakaubandus on üks selline komponent.

Üks argumente ELi kuulumise poolt on see, et liikmesriigid saavad liidus omale suurema kaalu – see kehtib Eesti puhul eriti, ÜK puhul vähem – oleme suuruselt viies majandus maailmas. Kuid EL peab seda kaalu päriselt ka kasutama, mitte vaid teoreetiliselt ja välja kauplema hea lepingu, millest võidaksid kõik ELi ettevõtted. See vabakaubandusleping tuleks sõlmida ja finantsteenused peaksid olema selle osa.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
12. February 2016, 13:58
Otsi:

Ava täpsem otsing