Restoranitest: Hubane kohvik Kopli tänaval

Piirkond otsustab kõik, ütlevad restoranijuhid. Balti jaama ümbrus on restoranidele ja kohvikutele raske piirkond. Inimesi jätkuks, aga hiidviinapood, pandimaja ja teised jaamaümbrust kujundavad tegurid pikemale istumisele ei kutsu. Nii ongi sealne gastronoomiline tipp olnud seni burgerla, Statoli-nimeline söökla ja tšeburekiputka. Kuni uksed avas sõbralik Sõbrad.

Sisekujundus võtab malli lapitekist, milliseid on sealsamas Kopli-Kalamaja kodudes ilmselt sadu ja sadu. Lapitekiliseks on kujundatud lagi, seinad ja kohati ka mööbel. Lapitekindust täiendavad sitskardinad, satsilise servaga laudlinad ja heegeldatud linikud. Kuigi hubasus on saavutatud odavate vahenditega, ei mõju see odavalt.

Nii kui kujundus, kannab ka toidukaart piirkonna vaimu, tegemata maitsetes allahindlust. Menüü manööverdab aegumatu klassika ja kaasaegsete restoranihittide vahel, sobides kokku sisekujunduse, koha, naabrite, peaaegu tahaks öelda et ka rongiliikluse, ilma ja sisepoliitilise olukorraga.

Ehedat klassikat esindab jaamataguses söögikohas vanakooli seljanka: tummine, lihane ja vürtsikas. Seljanka nime alla on aegade jooksul mahtunud pea kõik, mida supitaldrikust süüa annab ja mis on punakat värvi. Sõbrad on selle paljukannatanud klassiku maine taastanud.

Kui klassika on suuremalt jaolt idamõjuline, siis kulinaarne kaasaeg on saabunud läänest ning seda esindavad Sõprades uue aja hittideks saanud Caesari salat, sinimerekarbid safranises veinileemes ja tiramisu. Caesari salati renomeed on mitu aastakümmet Hiina kapsa ja kes teab veel millega õõnestatud, kuid Sõprade Caesar on originaalitruu ja väga maitsev: Rooma salat, tugev kaste, juustulaastud.

Nõrgemini on Sõprades esindatud saiakeste ja kookide pool. Üks pirukas, kaks rulli ja üks kook – teisel päeval polnud enam sedagi – kohviku mõõtu välja ei anna. Mis parata, napp on meie söögikohasõnavara: kohvik, restoran, söökla, söögituba ja ongi peaaegu kõik. Bistroo pole kodunenud, kõrts on liiga labane, tavern jääb võõraks, lokaal ja trahter liiga vanaaegsed.

Kui teenindaja küsis “kuidas maitses”, tundus mulle üle hulga aja, et ta tõepoolest tahtis seda teada. Kui laual põlenud küünal kustus, pandi seda kohe tähele ja toodi uus. Salvrätid olid küll paberist, kuid paksemad ja ilusamad kui nii mõneski suures restoranis. Laudadel olid värsked lilled – veebruarikuus! Lastenurka ei olnud, aga riiul mängude ja joonistustarvetega oli olemas.

Ainult televiisor mõjus selles lapilises ja satsilises kohas võõrkehana, kuigi isegi sellele oli lapitekiline raam ümber tehtud. Taustamuusika oli Sõprades tasane ja neutraalne, aga see mängis omasoodu, televiisoripildist sõltumata. Kui televiisor kinni keerata ning Caesari salatis ja päevapakkumises kohal olnud lõhekala veidi mõõdukamas kuumuses küpsetada, võiks nii enda kui ka sõprade kõhu täitmise küll Sõprade hoolde usaldada.