Esmaspäev 5. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Tööandjad peavad pagulasi pseudoteemaks

03. märts 2016, 10:15
G4Si juhatuse esimees Priit Sarapuu küsis, kas me pole äkki keeleoskuse nõudeid sisserändaja jaoks kättesaamatult kõrgele seadnud.
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160303/NEWS/160309899/AR/0/G4Si-juhatuse-esimees-Priit-Sarapuu-.jpg

Küsimus sellest, kui palju tuleb Eestisse sõjapõgenikke, on märksa vähem oluline kui rahvastiku vähenemise probleem, leiti eilsel tööandjate aastakonverentsil Tuulelohe Lend 2016.

Konverentsi alapealkiri kutsus rääkima sisserändest paanikavabalt ja nii langeski enamiku ettekannete fookus laiemalt Eestisse saabuvale võõrtööjõule, mitte pagulaste pärast muretsemisele. Alguses kohe ka tõdeti, et on märksa tähtsamaid asju, millega tegeleda.

Ajaloolane David Vseviov nimetas sisserändest ja kultuurist kõneldes, et tema meelest on ühiskonnas hakanud domineerima pseudoprobleemid, milles tema näeb kõige suuremat ohtu. Ta tõi näite, kuidas mõni aeg tagasi sai üleriigiliseks uudiseks see, et Vao külas väidetavalt vägistati üht naist. “Ligikaugu 90 alaealist langeb igal aastal pereringis seksuaalkuritegude ohvriks, see ei huvita kedagi, probleemi pole,” ütles Vseviov.

Kust saada inimesi?

Päeva juhtinud tööandjate keskliidu juht Toomas Tamsar jätkas sama mõttega, öeldes otse, et valitsus on teinud strateegilise kommunikatsioonivea ja lasknud Eesti suured küsimused defineerida teistel.

“Pärisprobleemid Eestis on tegelikult mujal ja rahvastiku küsimus on üks olulisematest,” sõnas Tamsar. Ta märkis, et statistika põhjal peab 2040. aastaks üks töötaja üleval peale enda veel kaht inimest praeguse 1,4 asemel. Sellega seonduvalt selgitas ta lahti kolm enesepettust, mida tema meelest võib praegu ühiskonnas kohata.

Esiteks arvatakse Tamsare sõnul, et rahvastiku probleem laheneb ise. Ta meenutas kooliajast matemaatikaülesannet basseini täituvuse kohta, kus ühelt poolt hakkas vesi ära jooksma, teisalt tuli aga vett ka juurde. “Me teame, et 25 aastaga jookseb töötajaskonna bassein tühjemaks 120 000 inimese võrra. Kui tahame, et veetase enam-vähem säiliks, tuleb äravoolu kuigivõrd kinni keerata ja avada sissevoolukraane,” tõi ta paralleeli.

N-ö sissevoolukraanid võiksid tema hinnangul olla töövõimereform ehk vähendatud töövõimega inimeste tööturule tagasi toomine, pensionireform ehk pensioniea tõstmine ja riigireform ehk avaliku sektori töötajate arvu vähendamine. Nende reformidega saaks Tamsare sõnul juurde parimal juhul umbes 50 000 töötajat, kuid vaja oleks üle poole rohkem.

Äravoolu on raskem kinni saada, sest Euroopas jätkuv talendisõda meelitab inimesi ringi liikuma ja konkurents töötajate pärast kasvab. “Peame võistlema riikidega, mis on meist jõukamad ja kus on parem kliima. Ei tasu väga loota, et väljarändekraani kinni keerata saame,” märkis Tamsar ja rõhutas, et see pole ka valitsuse süü, mis siis, et palju nii väidetakse.

Muutused peadpööritavas tempos

Teiseks petame Tamsare hinnangul ennast sellega, et suudame prognoosida, millist tööjõudu on Eestis vaja. Tegelikult suudavad aga tööandjad prognoosida heal juhul ühe või kolm aastat ette, viie aasta prognoosimisel tuleks juba väga suured vead. Selle ilmestamiseks tõi ta näite taksondusest, kus 2006. aastal ilmus uudis, et Tallinna taksojuhtide nõuded karmistuvad, 2009. aastal loodi Uber, 2013 Taxify ja nüüd püüame olla esirinnas jagamismajanduse toetamisel.

“Muutused on toimunud ülikiiresti. Kui inimeste puudus on suurem mure, siis mitte väiksem on see, et meil pole aimugi, millised töökohad ja kui kiiresti ära kaovad. Muutused juhtuvad kiiremini, kui arvame,” kõneles Tamsar ning ennustas, et 2040. aastaks ei ole enam pooli praeguseid töökohti.

Viimase enesepettusena nimetas ta Eesti kaitsemist oma laste pärast ning seetõttu võõrtööjõu tõrjumist. Tamsar tõdes, et ajaloolistel põhjustel oleme valinud sisserändepoliitikas kaitsepositsiooni nende riikide eeskujul, kuhu tahetakse väga palju sisse rännata. Aga Eesti probleem on vastupidine – siia ei taha keegi tulla, kuigi oleks väga vaja.

Eesmärk jätta oma lastele hea Eesti on tema hinnangul väga üllas, kuid me petame ennast, arvates, et selline rändepoliitika loob niisuguse Eesti, nagu lapsed võiksid tahta. “Kas me ei pane lastele koormat, mida nad tegelikult kanda ei suuda ega taha? Tulla tööjõuturule ja siis pidada lisaks endale ülal veel kahte inimest,” viitas ta ettekande alguses toodud numbritele. “Kas meie lapsed tahavad nii kallist riiki üleval pidada? Kas ei too see olukorda, kus ajame neid ise välja? Sinna, kus palk on kõrge ja maksud madalad, kus riik ei ole nii kallis.”

Keeleoskuse latt on liiga kõrgele pandud

Keeletaseme kõrged nõuded on üks välistööjõu palkamist pärssivaid tegureid, samas ei pruugi keeleoskus tähendada läänelikke väärtusi.

Eilsel tööandjate aastakonverentsil jäi ühe mõttena kõlama see, et töötajate keeleoskusele pannakse liiga suuri ootusi. ASi G4S juhatuse esimees Priit Sarapuu pani ette, et konkreetse taseme nõudmise asemel võiksid keeleoskust reguleerida kliendisuhted. “Ärge saage minust valesti aru, ma arvan, et riigikeelt peab oskama, aga me räägime keeletasemetest ja töökohtadest,” sõnas Sarapuu. “Kui tahame kedagi siia saada, on keele- õpe väga oluline, aga kas me peame panema nõude lati nii kõrgele?” küsis ta. Ta tõi näite Narvast, kus kohalik klienditeenindaja, kelle emakeel on vene keel, oli sunnitud samuti vene päritolu kliendiga rääkima eesti keeles, kuna teenindaja ülemus oli juures ja nõudis eesti keeles suhtlemist. Sarapuu meelest ei ole selline asi vajalik.

Samale probleemile viitas ka töötukassa juht Meelis Paavel, kes rääkis, et Eestisse on tulnud välisriikidest palju arste, kuid neilt nõutakse väga kõrget keeleoskuse taset. “Kui arstid suhtlevad töötukassa konsultandiga vabalt eesti keeles, teevad end mõistetavaks ja suudavad eluolu arusaadavalt kirjeldada, võib-olla oleks valikukoht õppida keelt koos tööga,” pani ta ette.

Eestisse poliitpagulasena tulnud Venemaa kodanikuaktivist Jevgenia Tširikova tõi aga vastupidise näite, kus küll keeled on suus, kuid väärtused teised. Üksnes aasta Eestis elanud venelanna pidas ettekande eesti keeles ja kirjeldas, mismoodi ta leidis oma lastele erakooli, kus õpetajad oskasid nii eesti, vene kui ka inglise keelt. Seal oli tema tütrelt küsitud, miks tema pere Eestisse kolis, ja kui tütar vastas, et tema vanematele ei meeldi Putini poliitika, läks õpetaja endast välja. Seejärel teatati Tširikovale, et tema lapsed sinna kooli ei sobi.

“Olin vapustatud. Koolil on head tulemused ja õpetajate keeleoskus suurepärane, järelikult kuulevad nad uudiseid, mis ei tule ainult Vene kanalite kaudu. Mis paneb neid Vene propagandat uskuma? Nad õpivad keele selgeks, aga mis väärtusi sisendavad – see on suur küsimus,” rääkis Tširikova.

Eestisse poliitilise pagulasena tulnud Venemaa kodanikuaktivist Jevgenia Tširikova on üksnes aasta Eestis elanud, kuid pidas ettekande eesti keeles.
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
03. March 2016, 10:29
Otsi:

Ava täpsem otsing