Tuhanded firmad lõpetasid karidel

"Mingu kuu peale, ma ei tule selle pealegi, et selle üle uhke oleksin. Pankrot on õnnetus. Kui õunapuu kuivab aias ära, siis ma ei ole uhke, et Valge klaarõun läks. Firmat võib võrrelda elusolendiga, pead tema eest hoolitsema ja siis võid loota saagile. Pankrot on hädaolukord, need on firma matused,“ rääkis ettevõtja Jüri Mõis, kes on ise olnud kahel pool – nii võlausaldaja kui ka pankrotis firma eesotsas.

Eelmisel aastal läks menetluse ja likvideerimisega pankrotti 308 firmat, kokku jäi võlgu üles 24 miljoni euro ulatuses. Teise osa moodustasid 6600 firmat, mis sundkustutati. Võlad ulatusid neil pea 43 miljoni euroni. Ettevõtteid ühendab kolm taktikalist sammu: majandusaasta aruannete mitteesitamine, tankistide kasutamine ja rünnakutena kasutatud võlavaidlused, avaldas võlausaldajate liidu juhatuse liige Marie Rosin. „300 on jäänud vahele – nende suhtes on pankrot algatatud. 6600 on need nii-öelda õnnelikud, kes pääsesid ja kelle suhtes võlausaldajad ei alustanud pankrotti või ei raatsinud raha raisata,“ selgitas Rosin.

Pankrot ei tohiks Rosina sõnul olla loomulik. „Olen 15 aastat ettevõtja, aga ei ole ühtegi ettevõtet põhja lasknud. Saksamaal lähevad ettevõtjad kriminaalkaristuse hirmus varakult paberitega kohtusse ja 50% ulatuses on võimalik nõudeid tagasi saada,“ tõi Rosin näite ja lisas, et Eestis aga on võla tagasisaamine pea nullilähedane. „Pankrotid peaks ausalt läbi viima, pankrotist õppima, mitte tundma uhkust, et olen üks, kaks, kolm, viis või kümme ettevõtet pankrotti lasknud. Poliitikud ja arvamusliidrid toovad ka välja uhkeid kõlavaid lauseid, et see ei ole ärimees, kes ei ole pankrotti läinud – mina sellega ei nõustu.“

„Pankrot on kaitse- mitte ründemeetod. See oli aastatel 2005–2010, kus saadeti pankrotihoiatus välja, kui arve oli maksmata: „Kurat, kui sa ei maksa, annan pankrotiavalduse su vastu kohtusse!“ Need ajad on läbi Eestis. Siis tundus inimestele, et pankrot on võimas relv, kuid see loogika ei kehti Eestis juba umbes viis aastat. See ei teeks asja paremaks,“ ütles Mõis.

„Nagu mu hea sõber Hannes Tamjärv ütleb, siis see on ju ainult raha. Keegi ei anna sihilikult halba laenu,“ rääkis Mõis, leidmata, et ettevõtjat peaks kriminaalkorras karistama, kui pankrotiavaldust ei esita. „Olen olnud mõlemal pool. Võidab see, kelle lootus kustub viimasena, ettevõte peabki viimseni pingutama.“

Praegu lokkab tankistide kasutamine, nentis Rosin. Võlgu on tankistidele läinud firmadel 355 miljonit eurot. Pärast buumiaega sagenes skeemide kasutamine, sest ettevõtjad ei suutnud taluda kehvemat elujärge. „Kui vaatame inimesi, kes järjepidevalt jätavad võlgnevustega firmasid maha, siis nende elukvaliteet on väga võimas: sõidavad džiipidega ja käivad jahiga kalal,“ lausus Rosin.

„Kui ei ole keelatud, siis on lubatud – see on üldine mentaliteet, mida meil soodustatakse,“ jätkas Rosin, kelle arvates on hullem juba juhtunud. „Ettevõtjad, kes olid eetilised ja tugeva moraaliga, on murdumas. Selle asemel, et öelda, et on pankrotis, lähevad nad libedale teele ja kasutavad tankiste. Võib-olla on see massipsühhoos: “Kõik ümberringi teevad nii ja miks mina pean lollike olema?““

Variisikute kasutamist saaks takistada, kui võlgades ettevõtet ei müüdaks 100% ulatuses. „Lõpetada tuleks ka kohtusüsteemi ärakasutamine oma mängudes. Peaks vaheetapi saavutama – valdkonnapõhise arbitraažikohtuna,“ lisas Rosin, märkides, et sageli ei keskenduta kohtus vaieldes sisule.

Mõis nimetas Rosina ettepanekut lihtsameelseks. „Kirjutage laenulepingusse, et kui laen üleval, ei tohi firmat müüa. Reaalsus on, et keeldudest ei peeta kinni. Labane on öelda, et firmat ei tohi müüa. Aga kui tuleb rahvusvaheline korporatsioon – kõik soliidsed firmad omavad ainult 100% ettevõtteid. Kui Ericsson tuleb, siis võib kõik ära müüa ja kui tankist, siis ei tohi. Raske kirjutada sellist seadust."