Kolmapäev 7. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Lambakasvatajad vajavad ühisrinnet

16. märts 2016, 07:45
Arvestatava majandusharu tekkeks on Eesti lambapopulatsioon liiga väike, lisaks asume Euroopa tarbijast kaugel.
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160316/NEWS/160319869/AR/0/lambad.jpg

Eestis on lambakasvatajaid küll suhteliselt palju, ent nende toodangu kvaliteet on ebaühtlane.

Selle asemel et arendada välja kohalik tööstus, tõhustada tootmise kvaliteeti ja rikastada toodetega oma poelette ja restorane, müüakse suurem osa lambaid madala hinnaga välismaale lihaks. Kuna Eesti on maailma mastaabis väga väike, aitaks lambakasvatuse seisukohast ühistuline tegutsemine, kirjutab 17. märtsi Äripäev põllumajanduse rubriigis.

Eesti Lambakasvatajate Seltsi tegevjuhi Taime Puura sõnul on arvestatava majandusharu tekkeks Eesti lambapopulatsioon liiga väike, lisaks asume Euroopa tarbijast kaugel. Kasvatajaid on küll suhteliselt palju, ent nende toodangu kvaliteet ebaühtlane.

"Samas võiks Eesti poollooduslike koosluste elurikkus olla Eesti lambaliha kaubamärk," märkis Puura. Lambarümbas on tema sõnul igasuguse rahakotiga kliendile sobiv tükk. "Kuid need peavad kerge vaevaga jõudma maitsva einena nii pere söögilauale kui ka restorani menüüsse,“ rõhutas Puura.

Lambakasvatus on pigem hobi, mitte äri

OÜ UTTI sulase Mika Orava sõnul on lammaste kasvatamine Eesti tingimustes pigem hobi, mitte ettevõtlus. Kui vaadata lammaste arvu, siis praegu on neid ligi 100 000, samas kui 1920ndatel ulatus loomade arv 700 000ni. Lambakarjadesse kuulub keskmiselt 30-50 lammast ehk need on suhteliselt väikesed. "Sellised näitajad ei anna tegevusele majanduslikku alust,” tõdes Orava.

MTÜ Tagaküla Lambaselts peremees Andrus Paluviir on lammaste kasvatamisega tegelenud tõsisemalt alates möödunud aasta jaanuarist. Hobi korras aitas Paluviir enne seda viis-kuus aastat üht lambakasvatajast sõpra tema tegemistes, kuid siis otsustas iseseisva ettevõmise kasuks. "Alustasin 20 lambaga, praegu kuulub karja 80 lammast," märkis ta. Tulevikus on Paluviirul plaanis nii karja kui ka lihatootmist suurendada, praegu toodab ta liha  peamiselt iseenda ja tutvusringkonna tarbeks ning turulette veel ei täida.   

Arengu tagaks tsentraliseerimine

Eesti Lambakasvatajate Seltsi juhatuse liikme Priit Hinto sõnul on vaja astuda sirgeselgselt selle poole, et praegune lambakasvatuse ebaühtlane ja kõikuva kvaliteediga pilt võtaks senisest korrapärasemad vormid.

Hinto hinnangul on valdkond viimased viisteist aastat paigal seisnud ja selle lõpliku taandumise ärahoidmiseks on vaja tegutseda. Samas tõdevad lambakasvatajad, et paraku on eestlaste koostöövõime kesine ja eesmärkide poole liikumine käib üle kivide ja kändude. Selle tulemusel kannatab kogu kohaliku tööstuse potentsiaal ja lambaid müüakse madala hinnaga välismaale lihaks.

Nii on selts välja pakkunud ühistulise lähenemise, mille eelduseks on ühised arusaamad ja eesmärgid kõigi osapoolte – kasvataja, töötleja, turustaja – jaoks. Plaan näeb ette Eesti jaotamist seitsmeks piirkonnaks, kus moodustatakse piirkondlikud ühistud, tegevust organiseeriks keskühistu.

Piirkondlikud ühistud tegelevad oma piirkonna lambakasvatajatega, korraldavad müügilammaste kogumise oma piirkonna logistiliselt kõige otstarbekamasse kohta, kus on loodud eeldused lammaste grupeerimiseks, hindamiseks ja lühiajaliseks pidamiseks.

Keskühistu kirjeldab kvaliteediklassid ja korraldab lammaste hindamise ja grupeerimise nende alusel. Veel jääb keskühistu ülesandeks piirkondlikest ühistutest koondunud info alusel lammaste müügi korraldamine, investeeringute planeerimine ja piirkondlike ühistute arvepidamisega tegelemine, selgitas Puura.

Ebaühtlane kvaliteet ning väike tootmismaht ongi Hinto sõnul peamised lambakasvatuse kitsaskohad. "Kasvatajad vajavad tuge, et ühistute võrgustik efektiivsemalt toimima saada. Vabatahtlikkuse alusel väga palju ära teha ei jõua,” sõnas Hinto.

Ka Orava sõnul tuleks kogu lambakasvatusharu tsentraliseerida ja välja töötada siinsete lambakasvatajate oma tootemärk, luua oma tapamaja ja hoolitseda toodete arengu eest.

"Näiteks Põhja-Soomes, kus on populaarsed põhjapõdralihast tooted, tegutsevad omad ühistud, mis tegelevad tsentraalselt nii tapmise, tootearengu kui ka müügiga. Ka Eestis peaks analoogsete ühistute toel edasi liikuma,” märkis Orava. 

Sihikul on välismaised lähisturud

Hinto sõnul on esmaseks sihtgrupiks kohalik turg, kuid kindlasti soovitakse tulevikus vallutada ka Euroopa restoranide ja leibkondade toidulauad. Siseturu puhul tuleb arvestada konkurentsi teiste lihatoodetega – odav sea-, kana- ja veiseliha kitsendab lambakasvatajate müügivõimalusi.

Samas peaks lambalihale turgu jaguma. "Sead vaevlevad seakatku käes ja lehmadel on oma haigused, seega oleks lambalihal kohalikel poelettidel tulevikku küll,” kommenteeris Orava.

Ka Euroopas oleks lambalihal minekut, seda eeskätt Saksamaal, Hollandis, Belgias ja Prantsusmaal.

Lisaks puudulikule tootmissüsteemile on lambakasvatajate suureks mureks loomade tapamajadesse saamine. "Maht on väike ja tapamajadele pole 10-20 looma tapmine tulus,” tõdes Orava.

Tapamajad ei võta loomi vastu

Selle tulemusel eelistatakse loom tappa kuskil nurga taga laudas, paraku on sellisel viisil tegutsedes oma toodangule kaubanduslikku väljundit raske leida. "Kui vaadata kas või suuri marketeid, siis lettidel leidub küll Uus-Meremaa lammast, aga Eesti oma paraku mitte,” tõdes Orava.

Äärmuslikud on ka tapamajade uste ees sügisel looklevad järjekorrad. "Sügisel tahavad kõik oma lambad korraga tapamajja viia ja järjekorrad on pikad. Tekib probleem töö realiseerimisega ja lambad kipuvad üle kasvama," rääkis Paluviir.

"Kui aga näiteks noore jäära kaal läheb üle viiekümne kilo, kukub tema hind märgatavalt – vanad lambad kõlbavad vaid hakklihaks või vorstiks,” sõnas Paluviir.

Hinto sõnul oleks lahenduseks ka siin organiseerda ühistegevust – ühistute jõustudes võtaksid need lambakasvatajate rahalised riskid enda kanda. "Peame selleks looma reservfondi ja kasutama finantskindlust tagavaid võimalusi, et talunikud oma raha kätte saaksid. See peab olema lepingutega tagatud,” sõnas Hinto. 

Elektrikarjused metsloomi ei peata

Viimasel ajal on uue probleemina kerkinud lambakasvatajate ellu metsloomad, kes nende karju näljasena kimbutavad.

Piirsalu sõnul on nende kandis lisaks ilvese tegevusele lambaid langenud ka külakoerte ja jahikoerte ohvriks, kes loomi küll ei söö, kuid hammustavad nende kõõlused lõhki. Samuti maiustavad lammaste kallal hundid ja muud loomad. "Selle vastu ei ole midagi teha. Elektrikarjustes vool kõigub ja need loomi ei peleta. Veel vähem toimivad traadid lumega. Samas tänapäeval looma laudas pidada pole mõtet, mõned lambad ei taha isegi ööseks lauta magama minna,” rääkis Piirsalu.

Karjade kaitseks metsloomade vastu pakub maaeluministeerium investeerimismeetodid, et rajada kõrgemaid ja kindlamaid kaitseaedu. Ennetustegevust toetab ka keskkonnamnisteerium. "Tegime Eesti Lambakasvatajate Seltsi poolt pöördumise, et kiskjakahjude ennetamise eesmärgil suurendataks toetusmäära. Kui varem oli see 3200 eurot talumehe peale aastas, siis nüüd on tehtud ettepanek kiskjakahjude toetussumma tõstmiseks 10 000 euroni,” märkis Hinto.

Arengukava on töös

Lambakasvatuse olukorra edendamiseks on maaeluministeerium hakanud välja töötama arengukava. See on koostatud kahekümne aasta peale ja hõlmab ajavahemikku 2016.-2036.

Praegu on arengukava faasis, kus Eesti Lambakasvatajate Selts on moodustanud töögrupid: villa-, liha-, ühistegevus- ja loomade tervise eest hoolitsevad grupid.

"Oleme omapoolse materjali ministeeriumile esitanud ja lähiajal toimub ka ümarlaud, kus hakkame neid riiklikul tasemel üle vaatama. Soovime anda ülevaate kogu valdkonna põhiprobleemidest ja paika panna eesmärgid, kuhu soovime tulevikus välja jõuda," märkis Hinto. Lisades, et soovitakse mõjutada nii teadustegevust kui ka poliitilisi hoiakuid, et sektorit edasi viia.

"Praeguse aretustöö juures on lammaste suurus ja kvaliteet tohutult vahelduv. Töös oleva arengukava abil peab leidma lahendused nii aretustöö, müügi kui ka tapamajadega seonduvatele probleemidele,” lisas Orava. 

Eesti lammaste vill läheb prügimäele. Kampsunite jaoks tuleb vill Uus-Meremaalt.

Kohalik lambavill rändab prügimäele

Lisaks lihalettidele jõudvale on lambakasvatuse puhul veel teinegi turuväljund villa näol. Paraku saab OÜ UTTI sulase Mika Orava sõnul Eesti tingimustes rääkida vaid üksikutest toodetest, mitte terviklikust villatööstusest.

Kui lihaturule sisenemiseks piisab sobivate loomade kasvatamisest, siis villa tootmise teeb keeruliseks lambatõugude ja villatüüpide vähesus. Lisaks tuleb Eesti Lambakasvatajate Seltsi juhatuse liikme Priit Hinto sõnul arvestada villatootmise pika traditsiooniga Euroopas, mis tähendab sealseid kõrgeid kvaliteedikriteeriume. Seetõttu oleks meil villa raske välismaale turustada ning see ei tasuks ennast rahaliselt ära.

Hiljuti lisandus Eesti tumedapealisele ja heledapealisele tõule kihnu maalammas, kelle vill on Orava hinnangul võrreldes teiste tõugudega pehmem. Samas Euroopa turul läbilöömiseks sellest ei piisa. "Kui soovime siseneda näiteks Inglismaa turule, siis peame arvestama, et sealsed tooted on klassifitseeritud lambatõu järgi," selgitas Hinto.

Eesti lambakasvatustest saadavast villast vastab sealse turu nõuetele ainult humboldi oma ning ka see on Suurbritannia turul kolmanda või neljanda astme tõug, selgitas Hinto.

Seetõttu on tavaline, et kohalike lambakasvatajate vill läheb otse prügimäele ja enamik siinseid villatooteid on valmistatud Uus-Meremaa materjalist.

"Kui keegi ostab Saaremaalt kampsuni, siis toote vill on peamiselt Uus-Meremaa päritolu. Eesti enda lambakasvatajate vill kaob suures mahus prügisse ja seda kasutatakse vähe,” tõdes Orava

Eesti Lambakasvatajate Seltsi tegevjuhi Taime Puura sõnul on kohaliku villatööstuse väljaarendamisel takistused märksa suuremad kui turuväljundi puudumine. Tootmiseks puuduvad nii tänapäevane töötlusmetoodika kui ka masinad. "Eesti lambavilla on võimalik päris ilusaks lõngaks teha. Paraku ei ole Eestis selleks sobivaid masinaid ja piisavalt teadmisi,” märkis Puura.

Lisaks põrkub tootmine keskkonnanõuete vastu. Näiteks on kohalikel villatootjatel töötlemisprotsessis vahelt ära jäänud üks oluline lüli, milleks on villa pesemine. "Kui varem pesti villa jõgedes, siis praeguseks on keskkonnanõuded muutunud. Nüüd on Eestis ainult üks tõsisem villaveski, mis asub Raasikul, kuid sealsed masinad on 70 aastat vanad," selgitas Orava.

Vill on ohtlik jääde, mis vajab spetsiaalset luba

"Veskid on ka näiteks Hiiumaal, Raplas ja mujal, kuid nende maht on väikes ja need funktsioneerivad pigem turismiatraktsioonidena,” lisas Orava.

Seetõttu kvalifitseerub lammastelt aetud vill ohtlikuks jäätmeks, mille kasutamine vajab Orava sõnul spetsiaalset luba. Vastasel juhul võib villa kasutaja või müüja arvestada Euroopa direktiividest tuleneva väärteomenetlusega.

Kuna villa realiseerimisvõimalus puudub, ei pöörata selle kvaliteedile tähelepanu. "Mina olen oma villale lihtsalt tule otsa pannud," tõdes Paluviir. "Et vill oleks kasutuskõlblik, peab seda pesema ja sorteerima, millise kehaosa pealt see pärit on,” tõdes Andrus Paluviir.

Samas tõdes ta, et kui kõik Eestimaa lambad kokku lugeda, oleks see arvestatav turg, ent paraku ei nähta mõtet sellega tegeleda.

Üheks võimaluseks oleks Puura sõnul leida villale alternatiivseid kasutusvõimalusi peale käsitöö. "Näiteks on võimalus kasutada villa soojustusmaterjalina või valmistada sellest väetist,” tõi Puura näiteks. 

Lammas Viljandi lähedal.
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
16. March 2016, 07:38
Otsi:

Ava täpsem otsing