Analüütik: Eesti ja euroala häda on madal tootlikkus

Minimaalne, mis vajalik, on ära tehtud, ütles ta intervjuus Äripäevale. Edasi peavad riigid ise, mitte välise sunni pärast, reformidega jätkama. Vastasel juhul võib järgmine kriis tulla suurest liikmesriigist, mida abilaenuga ei päästa.

Euroala kaks suurimat probleemi on praegu kõrge tööpuudus ja vaesus mõnes euroala osas, ning teisalt madal tootlikkus – see, kuidas euroala juhitakse, saab mõlemat mõjutada. Aeglane tootlikkuse kasv, mis on ka Eesti probleem, mõjutab tulevikus nii töökohtade teket kui valitsuse tulusid ja kulusid. Kui 2011. a käivitatud euroala majanduspoliitika uus koordineerimise tsükkel, euroopa semester, hästi töötaks, parandaks see ka tootlikkust ja sotsiaalset olukorda.

Ka inflatsiooni nõrkus on osaliselt tootlikkusega seotud - kui oleks hea tootlikkuse kasvu väljavaade, ergutaks see firmasid kindlasti rohkem investeerima ja inflatsioon oleks kõrgem.

Olulisim? Jah ja ei. Esmane on ühtne regulatsioon, siis järelevalve ja kolmandaks hea süsteem pankade saneerimiseks. Kui on hea regulatsioon, pole järelevalve nii oluline, kui on hea järelevalve, pangad ei põru. Ja kui põrumise puhuks on hea süsteem, saavad pangad saneeritud ilma hoiustajaid kahjustamata. Nii võib öelda, et kolm esimest sammast on olulisemad. Kuid ühtne hoiusekindlustus on samuti väga tähtis. Sest kui see on igal riigil eraldi, jäävad kahjud panga kollapsi korral sellesse riiki, ja see võib omakorda viia riigi panga probleemide tõttu rahalistesse raskustesse. Nii ei oleks lõppenud riikide ja pankade probleemide vastastikune võimendumine, milleks pangandusliit loodi.

Seda on vaja ka selleks, et pankadel oleksid sarnased finantseerimiskulud. Kui hoiuseintressid on mõnes euroala riigis kõrgemad kui Saksamaal, kus raha on justkui kindlamalt tallel, on kulud kogu majanduse jaoks kõrgemad. Kui pankade peamine vahe on erinev asukohariik, ei ole see õigustatud.

Kriitiline miinimum on pangandusliit. Kriis ja see, mis juhtus enne seda – ka Eestis, näitas, et finantssüsteemi juhtimine riiklikul tasandil ei olnud efektiivne. Ei märgatud finantssüsteemi nõrkusi ei Eestis, Iirimaal ega Hispaanias, Saksa pankadel oli palju USA rämpsvõlakirju.

Ülejäänud ettepanekud – mõned neist aitaksid parandada rahaliidu toimimist. Kuid ma ei ütleks, et kui rohkem ei integreerita, et euroala näiteks ilma fiskaalliiduta koost laguneks. Loen selliseid prognoose auväärt kommentaatorite sulest, aga ma ei jaga seda vaadet. Liit toimiks kehvemini, allpool optimaalset, kuid ei laguneks.

Tulemuslikest reformidest võib rääkida Hispaanias ja Portugalis, kus ekspordi kasv on nähtavalt kiirenenud - märk konkurentsivõime paranemisest. Euroopa semester toimib aga väga halvasti – parimal juhul on see probleemide teadvustamise foorum.

Riikide poliitika suunamiseks pole see mõjus – meie uuring näitas, et nn riigipõhiseid soovitusi (mida antakse kord aastas – toim.) täidetakse väga vähe. Nagu igasuguseid väljast tulnud soovitusi – sama lugu on OECD või IMFi soovitustega ja teiste riikidega nagu Jaapan või USA. Riikidele lihtsalt ei meeldi, kui neile väljastpoolt nõu antakse, seda vaadatakse kui sekkumist siseasjadesse. Ainult euroala abiprogrammi all olnud riikides nagu Portugal või Kreeka viidi rohkem reforme ellu, sest muud valikut ei olnud.

See ei tööta. Riigid peaksid soovitusi täitma veendumusest, et  need on head, mitte sanktsioonide pärast. Kõik riigid peavad hääletama ja kui näiteks Saksamaa hääletab Prantsusmaale sanktsioonide kehtestamise poolt, võib see suurendada paremäärmusliku Rahvusrinde juhi Marine Le Peni toetust ja temast presidendi teha. Ma ei usu sellesse. Kui protseduuri tõsiselt võtta, tuleks ka Saksamaale sanktsioonid kehtestada, sest jooksevkonto on juba üle kümne aasta suures ülejäägis.

EKP-l on üks eesmärk, inflatsioon veidi alla 2% taset, ja muule pole vaja neil keskenduda. Pole vaja mõelda, kas valitsused sellest vähem reformivad. EKP teeb õiget asja, mida võinuks alustada juba varem.

Reformide osas tuleb aktsepteerida, et euroala koosneb suveräänsetest rahvusriikidest. Suur osa otsustest on riigi pädevuses. Kui riik ei reformi, on see nende valik. Kannatavad nad eelkõige ise, sest kasv on aeglasem. Itaaliat ja Prantsusmaad kõrvutades olen kriitilisem viimase suhtes, kuna Itaalia on päris palju reforme teinud.

Ma ei usu, et tuleb uusi abiprogramme, enamus haavatavaid euroala ääreriike on juba programmi saanud. Euroala päästemehhanismid ongi vaid väikeste riikide jaoks – Prantsusmaa ja Itaalia jaoks päästemehhanismi ei ole. Itaalia peab laenama 300 miljardit eurot aastas ja kui riik vajaks kolmeaastast abiprogrammi, teeks see ligi triljon eurot. Nii suure laenuga teised riigid ei nõustuks.

Uue kriisi riski kardan Itaaliast, ehkki tõenäosus on praegu ehk 10%. Kui EKP võlakirjade ostuprogramm peatub, siis finantseerimise kulud kasvavad (Itaalia avaliku sektori võlga on 132,4% SKPst). Itaaliale on see programm väga kasulik, riik emiteerib praegu 30aastase tähtajaga võlakirju, et pikendada tagasimaksmise aegu. Kui EKP tugiostud lõpevad ja majanduskasv pole taastunud, võivad turud Itaalia võlakirjades kahtlema lüüa.

Praeguste madalate intressimäärade keskkonnas oleks hea ära teha ka need pangandusreformid, mis piiraksid edaspidi riigivõlakirjade osakaalu pankade bilansis. See võimaldaks edasi liikuda ka ühtse hoiusekindlustuse süsteemi loomisega.

Soomel on väga spetsiifilised probleemid – Nokia, metsatööstuse ja Venemaa majanduse langus. Tänane kriitika pidanuks kõlama enne rahaliidu loomist – probleem on see, et riigid on väga erinevad. Osade riikide vastuvõtmine oli viga. Kuid ajalugu ümber ei tee ja ma usun endiselt, et parem on rahaliidus jätkata kui lahkuda. Kuid selleks tuleb parandada oma majanduse ja euroala toimimist. Itaalia probleemid ei alanud euroga – tootlikkuse kasv oli nullilähedane ka euroga liitumisele eelnenud kümnendil. Ka suur võlg on euro eelsest ajast.

Kõik reformid ei ole deflatsioonilised, näiteks kui parandatakse avaliku halduse efektiivsust või hariduse kvaliteeti.

Aga „helikopterilt raha külvamine“ - näen seda pigem eelarve- kui rahapoliitilise operatsioonina. Vaja oleks üle-euroopalist instrumenti – Euroopa Komisjoni juhi Jean-Claude Junckeri investeerimisplaan ei kvalifitseeru, kuna see annab Euroopa toetuse erasektori investeeringutele. Ma eelistaksin näha kas Euroopa investeerimisfondi, kuhu riigid raha kokku panevad, või lisakapitali Euroopa Investeerimispangale, et pank saaks rohkem investeeringuid rahastada.

Ja muidugi struktuursed reformid - kõrvaldada barjäärid konkurentsilt, vähendada bürokraatiat, tõsta avaliku sektori efektiivsust, parandada hariduse kvaliteeti, ergutada innovatsiooni. Need kasvatavad majanduse kasvupotentsiaali, mis omakorda tõstaks tarbijate ja ettevõtete optimismi, tooks investeeringuid ning elustaks ka inflatsiooni.