Juhid rendivad oma firmast auto

Riigifirma KredEx Krediidikindlustus AS rentis töötajale Subaru sõiduautot töötaja enda firmast aastatel 2010-2015. 2014. aasta majandusaruande järgi maksis ettevõte 2014. aastal autorendi eest üle 8000 euro ehk umbes 670 eurot kuus. KredExi kommunikatsioonijuht Joonas Kerge teatas, et ettevõte pole sellist teenust enam üle aasta kasutanud. „Üldise kulude optimeerimise käigus otsustati, et see pole enam otstarbekas, ja seega lõpetasime selle ära,“ ütles ta.

Kerge selgitas, et KredEx Krediidikindlustuse nõukogu nägi ettevõtte juhatuse liikmele töölepingus ette auto liisimise. Selleks võeti liisingufirmadelt pakkumised, kuid turutingimusi arvestades osutus majanduslikult kõige mõistlikumaks juba olemasoleva sõiduki liisingu jätkamine.

Praegu on KredEx Krediidikindlustus ASi kasutada üks Honda sõiduauto, mis on ettevõtte kasutuses juba ligemale 10 aastat. „Mõistagi ei ole nii vana sõiduki puhul tegu liisinguautoga,“ märkis Kerge. Sõidukit kasutatakse kliendikohtumistel käimiseks üle Eesti. Kerge lisas, et töösõite võidakse teha ka isikliku autoga. Sel juhul kompenseeritakse töötajale kulu läbisõidu järgi.

Ka ehituskontsern TREV-2 eelistab juhatusele liikmele rentida tema enda autot. Kontserni nõukogu liige ja Baltcapi investeeringute juhi Kristjan Kalda sõnul on ettevõttel mõistlik autot juhataja liikme käest rentida. Põhjus on Kalda sõnul lihtne – nii saab tippjuht endale soetada sellise auto, nagu ise tööks vajalikuks peab. 2015. aastal TREV-2 juhatuse liikmeks saanud Tarvo Kuusk valis selleks Porsche Cayenne’i, mille turuväärtus on umbes 90 000 eurot. Sõiduk osteti Kuuse 2011. aastal asutatud firmasse Grettelnete OÜ, mis tegeles kuni eelmise aastani ettevõtte osakute hoidmise ja investeerimisega.

Kalda ütles, et TREV-2 võimaldab autokompensatsiooni tippjuhtidele, kes on ise olnud ettevõtjad enne tippjuhiks saamist ja kes on tihti ka kaasomanikud ehk ise ettevõttesse raha paigutanud. „Tegu pole pelgalt palgatöölistega,“ ütles ta.

TREV-2 juhatuse liige Tarvo Kuusk sõnas, et talle kuuluvast ettevõttest talle kui töötajale auto rentimine ei tähenda, justkui rendiks ta autot iseendalt iseendale. „Seda autot ei rendita ju mulle, vaid juhatuse liikmele. See on kahe ettevõtte vaheline tehing,“ rääkis ta. 

Kuusk selgitas, et juhatuse liige on ettevõttes lepinguliselt tööl ja kuna vastavalt seadusele on õigus leping igal hetkel üles öelda, ei jää ettevõttele mingit kohustust muretseda, mida eelmise töötaja töövahenditega peale hakata. Veelgi enam – võib-olla ei kavatse ettevõte pärast töölepingu lõpetamist uut juhatuse liiget üldse tööle võttagi. „Nii ei jää ettevõttele kohustusi eelmise töötaja töövahendite pärast,“ ütles ta.

Kuusk lisas, et kui ettevõttel on majandustegevuseks autot vaja, siis on selleks kolm võimalust: ettevõte ostab auto ise, kasutab liisinguettevõtte teenust või rendib sõiduki teiselt ettevõttelt. Kuusk lisas, et viimast varianti kasutades jääb sõiduki soetamise risk teisele ettevõttele ehk teisisõnu – kui tööleping töötajaga lõpetatakse, saab lõpetada ka rendilepingu. Auto ostnud ettevõtte otsustada jääb, kas müüb masina maha või rendib selle järgmisele ettevõttele.

Mida Kuusk Grettelnete omanikuna Porsche Cayenne'iga pärast teoreetilist TREV-2st lahkumist teeks, ta veel öelda ei oska. „Auto osteti ettevõttesse teadmisega, et üks hetk võib olla vaja sellega midagi teha, kuid täna pole ju põhjust selle üle pead vaevata,“ ütles ta. „Kui otsite siit mingit maksuökonoomsust, siis ma ei näe küll siin midagi sellist. Mingeid skeeme ma enda kontrolli all olevatesse ettevõtetesse kindlasti ei luba,“ ütles ta ja lisas, et kõik kaasnevad maksud on korrektselt tasutud ning maksuamet on vastavad tehingud ja lepingud üle vaadanud ning leidnud, et kõik maksud on õigesti tasutud.

Maksuameti kontrolliosakonna juhataja asetäitja Kaido Lemendiku sõnul on ettevõtte autorentimise juures olulisim see, miks sellist varianti eelistatakse. „Kui skeem on välja mõeldud selleks, et ühte äriühingusse ostetud autot teise rentides saab ettevõtte omanik autot erasõitudeks kasutades ikka 100% käibemaksu maha arvata, peab maksuamet olukorra ümber hindama,“ ütles Lemendik. Kui üks äriühing liisib teisele äriühingule sõiduautot, on formaalselt kõik korrektne. See, et äriühingutel on samad omanikud või autot renditakse töötaja enda firmast, ei loe.

Kokkuvõttes langebki kogu olukord maksuameti tõlgendustele. Kui maksuametil tekib kahtlus, et käibemaksu arvestatakse valesti maha, kontrollitakse asja. Üle vaadatakse näiteks, kui kaua on sõidukit renditud, mis hinnaga, kui kallis auto on ja kas rendisumma on vastavuses turuhindadega.

Peamiseks tõlgenduseks on sõiduki rendihinna vastavus turuhinnaga. „Nüansse, millega peab arvestama, on mitu ja need sõltuvad kõik igast juhtumist eraldi,“ rääkis Lemendik. Näiteks kui autot üürile andev ettevõte tegelebki sõidukite rendiga, on kõik lihtne ja seaduspärane – ettevõte arvestab sõiduki hinnast 100% käibemaksu maha ja paneb omakorda rendiarvet väljastades sellele 100% käibemaksu otsa.

Autot rentiva ettevõtte maksukohustus sõltub sellest, kuidas autot kasutatakse. Kui töötaja kasutab sõidukit ka isiklikuks tarbeks, saab ta maha arvata 50% käibemaksust ja peab lisaks juurde maksma erisoodustusmaksu. Kui autoga tehakse vaid töösõite, saab ta maha arvata 100% käibemaksu.

Kes sellises olukorras tegelikult võidumees on, on Lemendiku sõnul raske öelda. „Summad, mida võidetakse, pole teab mis suured,“ ütles ta. Näiteks kui sellise skeemi järgi renditakse 20 000 eurot maksev auto ja seda kasutatakse ka isiklikeks sõitudeks, saab käibemaksu maha arvata 2000 eurot. Igakuise rendi arvel tuleb aga 50% käibemaksu ikka juurde maksta. „Tõsi, Porsche Cayenne’i puhul oleks võit juba muidugi suurem,“ lisas ta.

Lemendik lisas, et maksuamet eriti palju selliste rendisüsteemidega kokku ei puutu. „Pärast parklakontrolli juhtumit maksuamet sõiduautode erisoodustusteemat palju ei kontrolli, pigem otsime teisi lahendusi,“ ütles ta. Praegu käib arutelu, kas võiks sõidupäevikute süsteemi üldse ära kaotada. „Tagantjärele on üldse sõiduauto kasutamist keeruline kontrollida,“ ütles ta.