Eakad jätavad päranduse võõrastele

Viis aastat tagasi sõlmis pensionär Ilme Kristelstein ettevõttega Kragen AS leppe, et viimasest saab tema Kadrioru korteri uus omanik. Tegu polnud tavalise müügilepinguga, sest omanikuvahetuse eest raha ei küsitud. Hinnaks oli hoopis endise omaniku seaduslik õigus elada oma kodus elupäevade lõpuni, muretsemata, mis saab tema Kreutzwaldi ja Tina tänava nurgal asuvast miljööväärtuslikust korterist pärast seda, kui teda enam pole.

Aprilli alguses 86aastane Kristelstein suri. Leping oli tema viimasteks eluaastateks mugav korraldus, sest peale selle, et Krageni omanikule Gennadi Krassavinile jäi kohustus tasuda korterile kogunenud pea 2300 euro suurune võlg korteriühistu ees, pidi ta seal tegema ka põhjaliku remondi.

Leping ei kohustanud Krassavinit vanaproua eest muudmoodi hoolitsema, kui tasuma korteriga seotud kulud ja sõidutama endist omanikku kaks korda aastas sanatooriumisse. Vara väärtuseks hinnati 125 000 eurot, ent renoveeritud korteri väärtus hinnatud Kadrioru piirkonnas küündib tänapäeval 360 000 euroni.

Kuigi leping sõlmiti seaduslikult ja vabatahtlikult, leidub neid, kes näevad tehingut alatu kokkumänguna. Nimelt on Kreutzwaldi tänava maja elanik Johanna Ranne veendunud, et tema sõbranna tõmmati haledalt orki. „Joodi kohvi ja konjakit ning sõlmitigi leping. Nii nagu need asjad käivad,“ ütles Ranne. Tema sõnul on Krassavin skeemitaja, kes meelitab vanuritelt vara välja ja niinimetatud võlgnik Mare Trestip on vaid Krassavini käsilane. Veelgi enam – Ranne kahtlustab, et kinnisvaraärimees mürgitas tema naabri, et lõpuks korter kätte saada. „Vanainimesest oli ju vaja kuidagi lahti saada,“ ütles ta.

Krassavin ütles Ranne jutu peale, et naabriproua on hull, ja lubas ta ahistamise pärast politseisse kaevata. Ta on kinnisvaraettevõtja, kelle nimel on kogu Tallinnas üle viiekümne korteri ja kinnistu – Kristiines Sõpruse puiesteel, Põhja-Tallinnas Sõle ja Kopli tänaval, kesklinnas Asula tänaval. Tema sõnul on Kristelsteini korter ainuke, mille ta sellise lepinguga endale sai. „Ta oli mulle võlgu ja pakkus ise selle variandi välja,“ ütles ta napisõnaliselt.

Üürivõlg tõesti oli, ent see oli tekkinud Kristelsteini sõbrannal Mare Trestipil, kellega koos otsustati võla katteks anda Kristelsteini Kadrioru korter. Juhtumi oma südameasjaks võtnud Ranne rääkis, et Trestipil on igas elatud üürikorteris võlad tekkinud ja kuidagi õnnestus tal end Kristelsteini juurde korterikaaslaseks pookida ning teda Krassavinile tutvustada. Praegu elavat Mare Tapal, Äripäeval temaga kontakti saada ei õnnestunud.

Kristelsteini ja Krageni lepingu vormistanud notari Tarvo Puri sõnul oli Kristelsteinil terav mõistus ja selge idee, kuidas end majandada. „Tean, et tal oli mitmeid kosilasi, kes üritasid tema korterit erinevate kingitustega endale saada,“ ütles ta. Kuidas jõuti lepinguni just Krageniga, Puri öelda ei osanud.

Kuigi viimase kümne aastaga on juurde tulnud üle 21 200 pensioniealise ülalpeetava, ei kipu eakad kinnisvara tagasirenti usaldama. Notar Tarvo Puri usub, et teenuse järgi on ilmselge vajadus olemas, ent seda peaks pakkuma kas riiklik ettevõte, kõrge usaldusväärsusega kindlustusselts või pank.

„Minu loogika ütleb, et siis oleks inimestel usaldust sellistesse lepingutesse, ja tehinguid oleks rohkem,“ ütles ta, lisades, et suuremate krediidiettevõtete puhul võib siiski kindel olla, et mingid kohustused ei jää täitmata. „Olukordi, kus eakale on korter kohustuste täitmiseks suureks jäänud, kuid oma kodust ei raatsita lahkuda, on palju,“ märkis Puri.

Puri on sõlminud aastate jooksul mõne üksiku sama põhimõttega lepingu, igapäevane tegevus see tema sõnul pole. Kui keegi tuleb tema juurde sooviga oma kinnisvara kellegi teise nimele koos eluaegse elamisõigusega kirjutada, tuleb Puri sõnul lähtuda kinnisvaraomaniku olukorrast ja vajadustest. Näiteks kohtus ta Kristelsteini ja Krassaviniga mitu korda, kuna ühest kohtumisest jäi kõikides detailides kokkuleppimiseks väheks.

Puri rääkis, et paar aastat tagasi käis tema juures nõu küsimas venekeelsete omanikega alustav ettevõte, kes uuris, kas tasub kinnisvara tagasirendi teenusega turule tulla. Ideeks oli pakkuda vanainimestele igakuist pensionilisa. Pärast surma jääks korter aga ettevõttele.

Puri sõnul olid nad põhjalikud – välja oli arvutatud vanusekoefitsiendist ja kinnisvaraväärtusest tulenevalt igakuise tagasimakse suuruse. Juttu oli ka sellest, et paar korda aastas saab klient mingiks otstarbeks suurema summa välja võtta. „Pakettide valik oli mitmekesine ja paindlik, ent millegipärast jäi asi neil siiski soiku,“ ütles ta. Puri teada pole turul praegu ühtegi ametlikku kinnisvarapensioni pakkujat.