Levadia omanik Levada: pole pealtvaatajaid, pole ka raha

Artikkel

- Uudised
- Anastasija Tido
- 21. aprill 2016 kell 14:15
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Levadia omanik Levada: pole pealtvaatajaid, pole ka raha
Viktor Levada mullu sügisel Levadia ja Nõmme Kalju mängul.Foto: Raul Mee, Äripäev
Levadia jalgpallimeeskonna asutaja ja omanik Viktor Levada rääkis Delovõje Vedomostile, miks ta peab jalgpalliklubi.
Riikides, kus jalgpall on populaarne, on klubid sageli aktsiaseltsid. Mõnikord on nad kahjumis, teinekord kasumis, mõni on isegi börsil. Eestis on jalgpalliklubid mittetulundusühingud. On see hea või halb?
Nii ja naa. Ühelt poolt laseb MTÜ staatus edasi tegutseda ka pikalt miinuses olles. Äriettevõtte puhul, mis pidevalt deklareerib kahjumit, tekiks küsimused. Teisest küljest, võib-olla just seetõttu ongi klubidel vaid kulud…
Näiteks mängisime Galatasarayga (Türgi tippklubi- toim.). Lähenen staadionile, aga selle kõrval on juba kaks tundi enne mängu tuhanded poolehoidjad. Joovad õlut, suhtlevad. Need inimesed omavad klubi aktsiaid ning tunnevad end kaasomanikena. Võib-olla tõstaks see ka meil klubile ustavust. Aga mittetulundusühing – no see on mittetulundusühing.
Miks on meil raske leida lahke käega sponsorit?
Põhiprobleem on, et jalgpallis pole pealtvaatajaid. Varem, kui A Le Coq Arenale kogunes sõpruskohtumisele mitu tuhat vaatajat, võis sponsoritele reklaami müüa. Praegu tuleb matši vaatama 300 inimest.
Aga milleks teile siis klubi?
1990ndate alguses oli aeg, kui oli huvitav teenida. Kui 90ndate lõpuks juba teenisin midagi, siis polnud enam nii huvitav. Siis käidi minu juures tihti spordivõistkondadele raha küsimas, kord taekwondole, kord korvpallile.
Aga ükskord tuli treener, kellel oli vaja jalgpallibuutsasid, et viia laste jalgpallimeeskond võistlustele. Ütlesin, et tellige buutsad, mina maksan. Maksingi. Ja kuidagi tundsin, et mind tõmbab jalgpalli poole, sellest sai minu hingeasi.
Praegu pole nii lihtne klubi üleval pidada, kuid ma ei saa alustatut jätta. Mul on kaasatud mitusada inimest, nende ees on kohustusi. Saame hakkama. Pärast seda, kui klubi sai jalad alla, pole minult enam nii palju investeeringuid vaja läinud, kui alguses. Juhatuse liikmed on väga head juhid, nad on edasi juba kõik ise teinud, sealhulgas sponsoreid leidnud.
Kunagi olin piisavalt jõukas, et elada üle 3 miljoni kroonine puudujääk, täna on see juba raske. Arvan, et kõrge tasemega klubi saab viia isemajandamiseni või isegi teenida veidi, kuid siis peab kõik muu jätma ja tegelema vaid jalgpalliga.
Kuidas teenida? Kas reklaamiga või osalemisega eurosarjades?
Peamine tulu on piletimüük, reklaam ja UEFA raha. Kui meeskond saab meistriks, saab ta järgmisel aastal UEFAlt 350 000 eurot Meistrite Liiga valikturniiril osalemise eest. Aga Levadia on jõudnud ka teise valikringi.
Juhul, kui meeskond osaleb Euroopa Liigas, siis saab klubi samuti tõsiseid summasid osalemise eest. Me pidime eelmisel aastal tulema meistriks, aga jäime teiseks, nii jäime rahadest ilma. Sel aastal saab need Flora.
Eesti Premium liiga klubi, asutati 1998. aastal.
Klubi president ja asutaja ettevõtja Viktor Levada.
Üheksakordne Eesti meister 1999, 2000, 2004, 2006, 2007, 2008, 2009, 2013, 2014.
Viiekordne hõbe 2002, 2005, 2010, 2012, 2015.
Kolmandale kohale jäi klubi aastatel 2001 ja 2003.
Kaheksakordne Eesti karikavõitja 1999, 2000, 2004, 2005, 2007, 2010, 2012, 2014.
Kuuekordne Eesti superkarika võitja 1999, 2000, 2001, 2010, 2013, 2015.
Miks te nii suurelt vahetasite välja meeskonna koosseisu, kui tiim oli meistriklassist?
Esiteks lõppesid lepingud. Teiseks, miks hoida mängijaid, kes jäid teiseks? Rääkisin poistele eelmisel hooajal: ärge säästke minu raha, võtke oma preemiad! Ma lubasin neile kõigile head preemiat meistritiitli eest.
Kuid see on ju sport. Milliseid garantiisid saab sportlane anda? Räägitakse, et mitmes klubis viivitatakse palga väljamaksmisega.
Levadias pole sellist küsimust kunagi kerkinud. Mis oleme lubanud, oleme alati ka maksnud.
Kuidas määratakse mängija tasu?
Sõltub klubi eelarvest ja võimalustest ning mängija vajadusest konkreetsel positsioonil. Oletame, et meil on vaja keskkaitsjat. Homme sulgub üleminekute aken. Paanika. Isegi kui meil mängiv ründaja on parem kui keskkaitsja, kelle me leidsime, võib ta kokkuvõttes teenida vähem. Juhtub, et mängija, kes tasemelt on nõrgem, hakkab teenima rohkem, sest sattus meeskonda õigel ajal. Palju sõltub spordidirektorist, klubi juhtidest, sellest, kui õigeaegselt ja kvaliteetselt nad oma tööd teevad.
Kui klubile ei paista meistritiitlit ega UEFA raha - ütleme tinglikult, nagu Narva Trans praegu -, siis millest ta elab?
Ma väga austan Nikolai Burdakovi (Narva Transi juht – toim.), ta on oma alale pühendunud. See pole muidugi lihtne. Selleks, et vähemalt mitte raha kaotada, peab omama meistermeeskonda. Siis võib lisaks meistritiitli rahale teenida ka mängijate müügilt. Nii müüsime kunagi Dmitri Kruglovi Moskva Lokomotivile. (2005. aasta 600 000 eurost tehingut peetakse Levadia rekordiks – toim.) Ja muidugi võib saada raha sponsoritelt ehk teenida reklaamilt.
Kes maksab kellele jalgpallikohtumise ülekandelt?
Meil jalgpalli ei vaadata, seetõttu ei saa ka sellele ajale kasumlikult reklaami müüa. Ilmselt ETV maksab jalgpalliliidule mingit raha, me ei tea, kui palju, sest Eesti jalgpalliliit on üsna kinnine organisatsioon. Igal juhul, isegi kui teleülekandelt raha laekub, siis otse liitu. Klubid ei saa teleülekannete pealt midagi.
Aga kui suurt tulu annavad klubikaardid, suveniirid, sümboolika?
Ehk 1%. Vaat, kui oleks pealtvaataja, kui oleks vajalikul hulgal klubi fänne… Aga neid pole. Eestis pole turgu sellisele ärile. Nagu iga äri, vajab ka jalgpall sissetöötamist, aga see protsess pole kiire.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
Hetkel kuum