Rootsi mudel: mis tõi siia, ei vii edasi

Praegune mudel keskendub eelarvedistsipliinile, inflatsiooni ohjeldamisele ja palgavahe vähendamisele. Uue aja väljakutsed – tihenev konkurents, pidevas muutuses tööturg ja rekordiline sisseränne – toovad vajaduse, et fookus oleks mujal, leiavad Rootsi edukaimad ettevõtted ja suurpankade analüütikud, kirjutab agentuur Bloomberg.

„Majanduspoliitika reegliraamat, mille Rootsi kirjutas 1990. aastatel, on viimased 20 aastat meid äärmiselt hästi teeninud, kuid nüüd on vaja seda kaasajastada,“ ütles Swedbanki peaökonomist Anna Breman.

Hiljuti hoiatasid muusikakeskkonna Spotify loojad Rootsi valitsust, et üle reguleeritud eluaseme- ja tööturg ei jäta firmale halvimal juhul muud valikut, kui laieneda ja kasvada välismaal. Kriitika kõlab olukorras, kus Rootsi majanduse kasvutempo on üks kiireimaid maailmas. Oma osa on viimases Rootsi keskpanga stiimulil ja üüratul pagulastulval, mis sundis Rootsi valitsust immigratsioonireegleid karistama.

Rootsi sotsiaaldemokraatide juhitud valitsus on juba tunnistanud, et ei suuda  järgida eelarvepoliitika reeglit, mis käsib hoida riigieelarvet kerges ülejäägis. Tänu sellele kammitsale on Rootsi riigivõlg aastast 1995 poole võrra vähenenud 34%-le SKPst. Inflatsioon, mis 1990. aastal ületas 10%, on 1,5% tasemel.

Valitsus sihib nüüd pigem tasakaalus eelarvet, et eelarves oleks rohkem vahendeid rändekriisiga tegelemiseks ja tööpuuduse vähendamiseks.

Üks suur lahendamist vajav probleem on pagulaste lõimimine majandusse, mille alustaladeks on kõrged palgad ja kindlad töökohad.

SEB panga peaökonomist Robert Bergqvist leiab, et Rootsil tuleb eelarve ülejäägi nõue kõrvale heita, et riik saaks rohkem kulutada haridusele ja nende ettevõtete kulude vähendamisele, kes palkavad pagulasi.

„Kui me integratsioonipoliitikaga läbi kukume, kasvab sotsiaalsete ja võib-olla ka poliitiliste rahutuste tõenäosus,“ ütles ta. „Kui me ei saa piisavalt palju inimesi tööturule, tuleb meil ilmselt veelgi makse tõsta, et riigi finantsid korras hoida.“

Bergqvisti sõnul tuleb poliitikutel luua ka rahalised stiimulid, mis aitaks üle saada defitsiidist eluasemeturul, nii et inimesed saaksid kolida sinna, kus on töökohad.

Elamispindade defitsiit on välja toonud muud puudused Rootsi reegliraamatus. Muretsedes mullistuste pärast kinnisvaraturul, hoidis Rootsi keskpank baasintressimäärasid kõrgel, samas kui inflatsioonitempo võttis järjest hoogu maha. Kuni selleni, et ühel hetkel tuli keskpangal poliitikas kannapööre teha ja hakata hoopis deflatsiooniriskiga võitlema.

Keskpank ei ole viimased viis aastat suutnud inflatsiooni saada 2% tasemele, mis on sihiks seatud eesmärk. See kahjustab usaldust keskpanga vastu ja on vallandanud debati, kas ja kuivõrd keskpanga mandaati muuta tuleks.

„Seadus peab täpsemalt sõnastama, et keskpank võib inflatsioonisihist kõrvale kalduda, et võtta arvesse ka olukorda tööturul, majanduskasvu tempot ja finantssüsteemi stabiilsust,“ ütles Breman. „Keskpank peab saama võimaluse sihist hälbida, kui aeglase inflatsioonitempo on tinginud näiteks tootlikkuse kasv.“

Küsimärgi alla on Rootsis sattunud ka palgakujundus. 1997. aastal lepiti Rootsis kokku süsteem, kus tööstuse ekspordifirmade palgatõusu järgi joondusid ka majandusse teised sektorid.

Handelsbankeni peaökonomist Jan Häggström leiab, et maailmamajanduse globaliseerumise tagajärjel on see süsteem iganenud.

„Majanduses on hulk muid sektoreid, mis samuti ekspordivad. See ei puuduta vaid tööstust,“ ütles ta. „Teenuste alal on väga kvalifitseeritud töötajad, kes konkureerivad rahvusvahelisel tööturul. Kui me ei maksa neile sellist palka, mida nad väärt on, siis kolivad nad mujale. See ei aita Rootsi majandust, kui me kaotame häid inimesi.“