Lavrov: Balti riigid on Venemaa suhtes tänamatud

Sest on üks asi, kui sul on neutraalsed naabrid, ja hoopis teine, kui naaber on Põhja-Atlandi Alliansi liige. Kuidas täpselt Venemaa vastab, see on sõjaväelaste, kaitseministeeriumi ja kindralite otsustada, ütleb Lavrov intervjuus.

Balti riikidele heidab Venemaa välisminister ette, et need pole ilmutanud tänulikkust, et Venemaa lasi neil Nõukogude Liidu lagunedes verevalamiseta oma teed minna.

Rootsi ja Venemaa varem heade suhete jahenemise on toonud Rootsi liitumine ELi kehtestatud sanktsioonidega Venemaa vastu.

„Brüssel tundis end mingil põhjusel solvatuna meie reaktsioonist relvastatud riigipöördele Kiievis, kus rahvusradikaalid tulid võimule ja hakkasid avalikult ähvardama venelased ja venekeelsed inimesed Ukrainas maha tappa, alustades Krimmist. Meie reaaktsioon on teada, kuid mingil põhjusel otsustas Brüssel meid selle eest karistada,“ ütleb Lavrov. Maidani vastuhaku liidreid ei karistanud samas keegi.

„Mis puudutab sõjalist olukorda Euroopas, vaadatuna Venemaa-NATO ja Rootsi neutraalsest positsioonist, siis pole me huvitatud sõjalise vastasseisu suurenemisest,“ ütleb Lavrov. „Oluline on usaldus ja avatud ning üksteise sõjaliste doktriinide mõistmine. Selline dialoog eksisteerib Venemaa ja NATO vahel. Ja me oleme alati hoiatanud NATO pideva idasuunalise laienemise eest. Igal riigil on õigus otsustada, kuidas ta oma kaitset korraldab, kuid tuleb aru saada, et kui sõjaline struktuur läheneb Venemaa piiridele, siis muidugi vastame vajalike sõjaliste meetmetega. Ei midagi isiklikku, niimoodi lihtsalt asjad käivad.“

Lavrov tsiteerib Saksamaa raudset kantslerit Otto von Bismarcki, kelle sõnul ei etenda sõjalises kontekstis kavatsused mingit rolli. Määrav on potentsiaal.

„NATO poolt kinnitatakse, et pole kavatsust teha midagi, mis ohustaks Venemaa julgeolekut. Ent kui selliseid kavatsusi ei ole, miks siis paigutatakse meie lävele sõjalist infrastruktuuri? Sellises olukorras ei saa me joonduda väljaöeldud kavatsustest, vaid tegelikkusest, mida me oma silmaga näeme.“

Lavrovi nägemuses liigub NATO Venemaa piirile järjest lähemale ja laieneb, mitte et Venemaa ise NATO piiri ääres ohtlikult käituks.

„NATO on juba rikkunud 1997. a sõlmitud kokkulepet, et märkimisväärseid jõude ei paigutata alaliselt uutesse liikmesriikidesse. Kuid seda tehakse. Ja kui meie tegutseme, et kindlustada oma julgeolekut, süüdistatakse meid ohtlikus käitumises. Kuid see on NATO, mis hiilivalt meile järjest lähemale tuleb.“

Intsidendile Läänemerel, kus Venemaa sõjalennukid ohtlikult madalalt õppustel osalenud Ameerika sõjalaevast ülelende tegid, on Lavrovil lääneriikidest erinev selgitus.

„Meie lennukid tegid rahvusvahelises õhuruumis täiesti seaduslikke õppusi. Siis märgati raskelt relvastatud USA sõjalaeva, mis lähenes meie sõjaväebaasile (Baltiiski baas Venemaa territooriumil – toim.), ja otsustati vaadata, millega on tegemist. Kui see oli tuvastatud ja see toimus ohutust kaugusest, pöörati ringi ja jätkati lendu.“

Lavrov kordab, et Venemaa reaktsioon NATO laienemisele on adekvaatne ja proportsionaalne. Ta süüdistab russofoobset vähemust NATO liikmesriikide seas, mis püüab allianssi Venemaa vastu üles keerata.

Halvenenud julgeolekuolukord Rootsi naabruses on tekitanud elava debati, kas Rootsi peaks NATOga liituma. Istuv valitsus on mõtte tagasi lükanud, opositsioon toetab mõtet. Arvamusküsitlustes on NATOga liitumise vastaseid vähemaks jäänud, kuid enamus on siiski liitumise vastu.

Lavrovi sõnul on NATO viimasel ajal muutunud. Allianss on selgelt välja öelnud, et Venemaa kujutab endast ohtu. „Kui meil varem oli partnerlus ja usaldus ja me ei püüdnud üksteist näha ohuna, siis nüüd on tegemist teistmoodi NATOga. On ilmne, et tänane NATO on midagi muud,“ ütleb Lavrov.

Kui Rootsi peaks NATOga liituma ja Rootsi sõjaline infrastruktuur allutatama NATO komandole, siis tuleb ka Venemaal militaartehnilised vastumeetmed kasutusele võtta, ütleb Lavrov. Kuna teispool piiri on militaarpoliitiline blokk, mis näeb Venemaad ohuna ja pingutab, et Venemaad n.ö vaos hoida.

Küsimusele, kas Venemaa mõistab Balti riikide hirmu oma suure naabri ees, vastab Lavrov, et Venemaa lasi neil Nõukogude Liidu lagunedes vägivallata oma teed minna. Mingit tänu selle eest pole märgata. Selle asemel räägitakse ekspluateerimisest ja lüüakse kokku okupatsioonikahju. „Kas selle eest, et me ehitasime seal tööstused üles, moderniseerisime nende majanduse ja et investeeringud elaniku kohta olid seal palju kõrgemad kui mujal liiduvabariikides?“ küsib Lavrov.

Minister ütleb, et kui ta küsis oma NATO kolleegidelt, miks nad tahtsid Balti riigid vastu võtta, sai ta vastuseks, et viimastel olid kõikvõimalikud foobiad nõukogude ja veel esimese maailmasõja ajast.

„NATO poolelt saadi aru, et kaasaegne Venemaa ei kujutanud Balti riikidele mingit ohtu, ent arvati, et kui nad NATOsse võetakse, siis rahunevad nad maha ja suhted muutuvad rahumeelseks ja heaks. Nad liitusid NATOga, kuid mingit rahu ei järgnenud, eriti Leeduga mitte. Leedu on mingil põhjusel kõige agressiivsem russofoobne riik ja tüürib NATOt Venemaa vastasele kursile.“

Eestile ja Lätile heidab Lavrov ette venekeelse elanikkonna kohtlemist, kellest said mittekodanikud.

Kommenteerides Saksamaa kantsleri Angela Merkeli poliitikat, imestab Lavrov Ukraina kriisis kantsleri sedavõrd eba-saksapärast käitumist. Tõsta poliitika Venemaa suhtes ärihuvidest kõrgemale. Saksa äriringkonnad ja tavalised pragmaatilised sakslased seda heaks ei kiida.

ELi sanktsioonide leevenemise perspektiivi kommenteerides ütleb Lavrov, et Venemaal on endal kõik vajalik olemas. Venemaa on võtnud strateegilise kursi, et teatud tooteid poleks enam vaja välismaalt sisse osta.

Küsimuse peale, kuidas on Venemaa välispoliitika muutunud 2012. aastast, mil Vladimir Putin presidendina naasis, vastab Lavrov, et muutus oli vältimatu. Business as usual (ehk nii nagu ikka olnud - toim.) oleks tähendanud, et Venemaa pidanuks muutuma NATO ja ELi sarnaseks.

„Kui lääne nägemus inimõigustest areneb üldise lodevuse suunas, siis jäetakse märkamata, et see on vastuolus meie kultuuri põhimõtetega, mis tuginevad ortodokssele religioonile, kristlusele. See on vaid üks paljudest näidetest. Öeldakse, et me käitume halvasti. Meid õpetatakse NATO-Venemaa nõukogus ja ELis, et peame tegema nii ja naa. Kuid me ei aktsepteeri enam, et majandussuhted langevad ohvriks ideoloogiale või geopoliitilisele kaalutlustele.“

Näiteks toob ta Ukraina kriisi, kus Ukraina vabakaubandustsooni loomine Venemaaga oleks avanud Ukraina kaudu Euroopa kaupadele tee Venemaa turule. Kui Ukraina toonane president Viktor Janukovitš tegi ettepaneku asja edasi lükata, siis öeldud talle, et kui ta alla ei kirjuta, siis kirjutab mõni teine Ukraina president. „See oli põhjus või ettekääne riigipöördeks Kiievis,“ ütleb Lavrov.

“Sellistel tingimustel me muidugi koostööd teha ei saa, aga käed rüpes me istuda ei kavatse. Nii et selles mõttes ei saa enam olema business as usual. Oleme valmis kõnelema vaid võrdväärsete partneritena ega kavatse aktsepteerida iga ELi ideed. Kui EL on valmis õiglaseks, aupaklikuks dialoogiks ilma ultimaatumeid esitamata, siis on meil sellest hea meel, sest ma olen veendunud et praegune ajalooline periood pikalt ei kesta ja et me oleme määratud koos elama. Kui Euroopas on veel visiooniga poliitikuid, siis mõistavad nad, et EL ja Venemaa eraldi täielikku konkurentsivõimet ei saavuta.“