Kontvõõrad teenisid Raveli „Boleroga“ miljoneid eurosid

04. mai 2016, 11:15
Maurice Ravel
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160504/NEWS/160509900/AR/0/ravel.jpg

Pühapäeval langes autoriõiguse kaitse maailmas ühe enam teeniva Prantsuse muusikateose, Maurice Raveli „Bolero“ pealt. Kuid, nagu kirjutab Prantsuse päevaleht Le Figaro, on vaikselt käivitunud protsess, millega taotletakse teose autorikaitse pikendamist veel 20 aasta võrra.

See tähendaks muusikateose õiguste omanikele üle 20 miljoni euro suurust boonust.

Pühapäeval sai Maurice Raveli maailmakuulus teos „Bolero“ autorikaitse alt priiks. Üllatuslikult aga ilmusid hiljuti välja uued päranditaotlejad, kes pöördusid Prantsusmaa autorikaitse ühingu Sacem poole sooviga saada „Bolerost“ ka oma tükike.

Nende nõue on lisada „Bolerole“ kaasautorid ning nende argument on, et teos loodi algselt kui ballett, mis tähendab, et selle taga on loojate kollektiiv, koreograaf Bronislava Nijinska ja kunstnik Alexandre Benois. Ettepanekut, mis pikendaks teose autorikaitset, toetavad loomulikult ka seni „Bolero“ pealt miljoneid teeninud tundmatud, kes on avalikkuse eest peidus maksuparadiisis.

Kui Sacem lisaks „Bolerole“ kaasautori, jääks teos autoriõiguste kaitse alla veel 20 aastaks, see aga omakorda tähendab pärandi hoidjatele 20 miljoni eurost suurvõitu. Eelmisel reedel aga otsustas Sacemi juhatus erakorralisel koosolekul selle nõudmise tagasi lükata. Nüüd, kirjutab Le Figaro, jätkub vaidlus ilmselt kohtus.

Kummalised manöövrid pärandusega

„Boleroga“ on seotud muusikamaailma üks suuri müsteeriume, sest aastakümneid on üritatud välja uurida, kes teenib selle loo esitamise eest miljoneid. Kirjutatud on manipulatsioonidest, mahhinatsioonidest, võltsitud testamendist ja skeemitavatest advokaatidest.

Ravel suri 1937. aastal vallalise ja lastetuna 62 aasta vanuses pärast ajulõikust. Tema ainus pärija oli vend Edouard, kes hiljem rajas Pariisi eeslinna Montfort-l’Amaurysse kuulsa venna mälestuse jäädvustamiseks tänini avatud majamuuseumi. 1954. aastal aga sattusid Edouard ja tema naine autoavariisse ning vajasid seejärel ise pidevat abi – nende majja kolisid medõde Jeanne Taverne ja tema mees Alexandre, kellest sai pere autojuht. Edouard jäi kaks aastat pärast avariid leseks.

Aastal 1957 osales Edouard Ravel Pariisis oma venna 20. surma-aastapäeva tähistamisel, kus teatas, et kavatseb kinkida 80% helilooja autoriõigustest Pariisi linnale ning rääkis ka Nobeli muusikaauhinna asutamisest. Kuid, olles kodus tagasi, muutis ta teadmata põhjusel täielikult meelt: ta määras oma ainsaks pärijaks Jeanne Taverne’i. Isegi Raveli kauane kirjastaja Rene Dommange, kes üritas Edouardi veenda, et autoriõigused peaksid teenima Prantsuse muusika hüvangut, ei suutnud teda ümber veenda.

Edouard suri 1960, jättes päranduse pärast kaklema Taverne’id ja Raveli Šveitsis elavad sugulased. Vaidlus kestis 10 aastat ja lõppes Prantsusmaa kõrgeimas kohtuastmes, kus pärijaks tunnistati Taverne. Kogu vaidluse ajaks oli Prantsusmaa autorikaitse ühing Sacem külmutanud Raveli autoritasud.

„Bolero“ kukkus sülle endisele kaevurile

Niisiis, kui kohus otsustas 1970. aastal Alexandre Taverne’i kasuks – Jeanne oli kuus aastat varem surnud –, kukkus endisele kaevurile sülle 5,5 miljonit eurot. Siis käivitusid kummalised skeemid. Sacemi senine õigusdirektor Jean-Jacques Lemoine lahkus ootamatult ühingust, asutas oma õigusbüroo ning tema esimeseks kliendiks sai Taverne.

Taverne ja Lemoine taotlesid lisaks autoriõigustele ka suuremaid kirjastusõigusi ning tirisid Dommange’i ja tema kirjastuse Durand kohtusse. Hagejate eesmärk oli muuta kirjastuse ja Raveli lepingut, mille järgi oli seni kirjastaja osa 75%. Dommange, kes on sel ajal juba 82aastane, ei jaksanud võidelda ja andis järele, jagades osaluse 50/50.

Taverne, kes oli vahepeal uuesti abiellunud, sai endale kõik Raveli lepingud ja hakkas Lemoine’i abiga neid uuesti sõlmima ja ümber tegema. Peamiselt just sel eesmärgil lõi Lemoine ka uue firma, Vanuatule registreeritud Artist's Rights International Management Agency ehk Arima. Raveli pärandi hoidja Taverne kolis kõigi Raveli teoste välismaal esitamise õigustega Sacemi juurest just selle firma tiiva alla. Ühtlasi oli Taverne – kas seda ise taibates või mitte – nüüd andnud käest kontrolli oma päranduse üle.

Miljonid läksid peidus offshore-firmale

Aastal 1972 andsid Alexandre ja Georgette Taverne osa autori- ja kirjastusõigusi Arimale. Avalikkusele keeldusid osapooled midagi selgitamast, samuti ei olnud teada, kui suure osa nad õigustest loovutasid. Alexandre suri 1973. aastal, jättes oma osa Georgette’ile.

2000ndate aastate algul, kui Briti väljaande The Guardian ajakirjanik teemat uuris, elas ligi 80aastane Georgette Lõuna-Prantsusmaal ja üle 90aastasne Lemoine Monacos ning mõlemad keeldusid otsustavalt Raveli teemal vestlemast. Georgette’i tütar aga rääkis aastal 2000 Prantsuse ajakirjale Le Point, et ei tema ega ta ema ole saanud Raveli autoriõiguste eest raha juba mõnda aega, sest kõik on alates 1970ndatest Lemoine’i käes.

Tegelikult toob Raveli talent Taverne’idele endiselt tublisti tulu, väitis toona üks inimene. See teadja oli Raveli kirjastaja Durandi uus omanik Jean-Manuel Scarano, kes 2000. aastal müüs oma Raveli autorõigused Bertelsmannile. Müügihind oli väidetavalt 17 miljonit eurot. Scarano väitel loovutasid Taverne’id Arimale 1972. aastal 50% Raveli avaldamisõigustest.

Ometi jäi õhku palju küsimusi. Miks loovutasid Taverne’id oma osa kirjastusõigusest Arimale ja mida nad vastu said? Ja üleüldse – mis on Arima? Firma, mis on vahepeal ühest maksuparadiisist teise kolinud ja mille omanikuks on omakorda kolm firmat: Dunsmoor Ltd, Greenford Holdings ja Anglo Swiss Directors Ltd – ettevõtted, millest keegi midagi ei tea.

Niisiis, kelle taskusse voolasid aastakümneid „Bolero“ miljonid? Maurice Raveli venna põetaja järeltulijad võisid sellest varandusest osa saada, kuid see pole kindel. Enam-vähem kindel ollakse aga selles, et nende firmade paberfassaadi taga peitis end endine Prantsuse autorite õiguste eest seisja Lemoine, kellele Raveli anne tõi kolme kümnendi jooksul arvatavalt sisse ligi 2 miljonit eurot aastas.

Lemoine, kes oli Monacos auväärne kodanik ja helde annetaja, suri 2009. aastal kõrges vanuses. Lemoine’i mälestustseremoonial pidas kõne ka Monaco prints Albert. Oma pärandiosa jättis Lemoine aga enda loodud heategevusfondile Sancta Devota.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
04. May 2016, 11:24
Otsi:

Ava täpsem otsing