Reede 9. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kübaraärid elus tänu väliskliendile

05. mai 2016, 08:00
OÜ Katico omaniku ja kübarakunstnik Kati Ojavere toodangust suurem osa läheb Soome.
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160505/NEWS/160509932/AR/0/OÜ-Katico-omanik-Kati-Ojaver.jpg

Ehkki kübara kandmine kogub populaarsust Eestiski, läheb suur osa kübarameistrite toodangust piiri taha.

"Kui oleksin vaid Eesti turule lootma jäänud, oleksin arvatavasti juba ammu uksed kinni pannud," ütleb kübarakunstnik Marge Iilane 6. mai Äripäeva mikroettevõtluse rubriigis.

Iilane jõudis peakatete valmistamiseni kümme aastat tagasi, mil ta soovis õppida kübaraid ja juukseehteid valmistama eelkõige oma lõbuks. Ülikoolis käsitööõpetajaks õppinud Iilasele meeldisid inglise stiilis kübarad ja tal tekkis soov teada saada, kuidas täpselt neid valmistatakse.

Eestis ja lähiriikides sellist väljaõpet ei pakutud, nii et võimalusi tuli kaugemalt otsida. "Valik langes kuningliku kübarameistri Rose Cory kursuse kasuks," märkis Iilane. "Tegu on väga prominentse kübarategijaga, kelle klientide hulgas on ka kuningliku perekonna liikmeid," põhjendas ta valikut.

Iilane valis kaks kursust, pärast mida alustas iseseisvalt praktiseerimist, katsetades erinevaid tehnikaid ja võimalusi. Praeguseks on tal ühenaisefirma, kus kõik, alustades uute mudelite disainist, materjalide tellimisest ja tootmisest kuni müügi, turunduse ja kauba saatmiseni teeb ta üksi ära.

Kliente on tänaseks kogunenud üle maailma – nii Austraaliast, USAst, Hiinast kui ka Euroopast. Müügi kasvades on töömaht küll hakanud tasapisi üle jõu käima, kuid praegu ei ole ettevõte veel suuremaks kasvanud.

Üha kasvavad palgaootused ning kerkivad maksud ei tekita Iilase sõnul kindlust abiliste palkamiseks, kuigi võimalus laieneda iseenesest oleks. "Tooted valmivad kõik käsitööna ja uuel inimesel kuluks õppimiseks ja vajalikule tasemele jõudmiseks ehk nii-öelda palga väljateenimiseks liialt palju aega," põhjendas ta otsust. 

Materjalid tuleb importida

Iilase sõnul valmistavad näiteks Inglismaal sarnased ettevõtted oma tooteid Aasias, suutes nii jaekaubandusele sobivaid hindu pakkuda. "Mul aga puuduvad kogemused ja kontaktid nendel turgudel,“ lisas ta.

OÜ Ribiinia juhataja Marje Vihula sõnul sai nende pisiäri nagu paljud teisedki alguse tänu juhusele. "Otsides oma väiksele kauplusele üüripinda, selgus, et väljavalitud kohas oli enne meid tegutsenud kümme aastat kübravalmistamise töökoda koos pisikese poega," rääkis Vihula. Seetõttu õpiti uus amet selgeks ning jätkati ruumides varem käidud rada.

Ka rohkem kui kakskümmend aastat tagasi oma kübaraäriga OÜ Katico alustanud Kati Ojaver sattus sellesse maailma mõnes mõttes juhuslikult. Tema eesmärk oli leida uus ja põnev väljund. Peamiseks sooviks oli seejuures midagi enda kätega valmis teha ja olla iseendale tööandjaks, samas mitte pelgalt seelikuid õmmeldes. Tollane teenindusmaja kübarasalong, kust vaatas vastu üpris üksluine vaatepilt, aitas Ojaveril otsuseni jõuda ning oma kübaraäri saigi alguse.

Kübaraid valmistatakse suuremalt jaolt vildist ning veluurist, mis tuleb käsitöölistel sisse osta, kuna Eestis neid ei toodeta. Iilase sõnul on kvaliteetne kübarakangas väga spetsiifiline materjal ning seda toodavad maailmas vähesed firmad.

Kübaraid ja juukseehteid valmistatakse ka naturaalsest kangast sinamay, mida toodetakse peamiselt Filipiinidel. Iilane on leidnud endale kübaramaterjali hankimiseks partnerid Inglismaalt. Ka Katico impordib toorained, nagu kübaravilt, kinnitajad ja ripspaelad, peamiselt Euroopa riikidest, kuid muud kangad on võimalik leida Eestist. 

Kuulsus tõstab hinda

Materjalide saadavuse keerukus mõjutab omakorda toodete omahinda: see sõltub materjalide hinnast ja töö mahukusest ehk toodete keerukusest tingitud valmistusajast. Toote müügihinna puhul loeb ka selle valmistanud disaineri nime tuntus. Hinda tõstvaks faktoriks on ka kuulsused, kes toodet kannavad.

Hooajalisus mängib kübaraturul olulist rolli, eelkõige materjali osas. Külmemal aastaajal eelistatakse soojemaid materjale, suvel linaseid ja siidist peakatteid. Iilane ei müü oma tooteid edasimüüjate abil, vaid põhiliselt interneti teel otse lõppkliendile. Tema sõnul algab äri tipphooaeg veebruaris ja kestab juuni keskpaigani. Kübaraid ja peakaunistusi tellitakse palju sellisteks sündmusteks nagu näiteks Kentucky Derby ja Ascoti kuninglik hobuste võiduajamine.

Ülejäänud aasta on Iilase sõnul suhteliselt stabiilne – tellitakse tooteid erinevateks pidulikeks sündmusteks nagu pulmad, tähtpäevad ja muud üritused. "Minu töö näeb välja nii, et aasta teisel poolel, mil eritellimustega on rahulikum, hakkan tegelema uute toodete väljamõtlemise ja valmistamisega," kirjeldas Iilane.

Ta lisas, et eritellimused moodustavad 30% toodangust. "Jaanuari alguseks üritan uued tooted valmis saada ja neid kaunite modellide peas professionaalse fotograafi abiga pildistada. Kuna müün peamiselt interneti teel, siis just fotod on eduka müügi tagamiseks olulised,“ selgitas Iilane.

Sortimendi koostamisel arvestab Iilane varasema nõudlusega. Veebipoes on tema sõnul mõistlik pakkuda väikest osa luksuslikumaid ja innovaatilisemaid tooteid ning enamiku pakutavast võiks moodustada keskmise hinnatasemega n-ö kindla peale müüvad klassikalised mudelid.

Külm toob kliendi poodi

Kaupluse puhul on olukord mõnevõrra teine. Sinna jõuavad Vihula kogemuse põhjal inimesed siis, kui pea külmetab või vastupidi, on liiga palav. Samuti siis, kui on tulemas tähtis sündmus, mis vajab peakatet või kaunistust. "Meie tootmine ongi seotud otseselt kliendiga. Kui vitriinist leitakse sobiva suurusega meeldiv mudel, saab klient kohe teenindatud," kirjeldas Vihula. Lisades, et aega kulub ühe kliendi kohta kuni tund.

Iga kliendi pea on erineva suuruse ja kujuga ning tellimustööna saavad peakatte peamiselt suurema või väikema peamõõduga kliendid, lisas ta.

Ideid kübrate tootmiseks võib leida igalt poolt. Näiteks otsis Ojaver tegutsemise algusaastail neid filmidest, tänavalt, ajakirjadest ja internetistki. Nüüdseks on tal välja kujunenud oma stiil ja käekiri. "Ent lõpptulemus valmib enamasti ikka koostöös kliendiga," märkis ta.

Vihula sõnul on Eestis kübarakandjad peamiselt daamid vanuses 45 ja ülespoole ning suur osa neist on vene rahvusest. "Väga tugev jälg on jäänud nõukogude ajast. Kes kandis tol ajal kübarat, kannab seda ka nüüd. Samas avastavad paljud kübarat uuesti. Noorte hulgas on hetkel populaarne kanda kindlat mudelit, näiteks kaabut või laia äärega kübarat. Julgemad lisavad kübara igapäevase riietuse juurde nagu aksessuaari,“ rääkis Vihula. 

Kübaramoodi kiiresti muutuvad moetrendid palju ei mõjuta, üksikutel juhtudel võib nõudlus mõne kindla mudeli järele suureneda, kuid üldiselt lähtutakse individuaalsetest eelistustest. Iilane jälgib trende ja tuntud brändide kollektsioone, kuid tema sõnul mõjutavad kübarate ja nende erinevate stiilide populaarsust pigem kuulsused. "Saan päris sageli palveid valmistada sarnane peakate, nagu näiteks hertsoginna Catherine’il lapse ristsetel peas oli," tõi ta näiteks.

Moodi mõjutavad ka populaarsed telesarjad. "Massimoes on ikka olnud trilby-stiilis kübarad ja laiaservalised floppy brim’id,“ märkis Iilane.

Ojaveri kogemusel sõltub värvieelistus eelkõige kliendi rõivastest, mille juurde kübarat soovitakse, nii et moetööstuse hooajavärvid seda eriti ei mõjuta. "Kui tegemist ei ole väga spetsiifilise peakattega, on kübar tavaliselt riietust täiendav aksessuaar, olles kas tagasihoidlik täiend või ekstravagantne pilgupüüdja," märkis ta.

Püsiklient annab leiva

Kuna suure osa toodangust moodustavad eritellimused, on kübarameistrite jaoks oluline olla esiteks kergelt leitav ning teiseks omada häid püsikliente, kes suust suhu leviva hea sõnaga neile reklaami teeks. Valdkonnas tegutsemise eeliseks võib ettevõtjate sõnul pidada heade tegijate vähesust, mistõttu huvilistel on sobiva disainerini lihtne jõuda. 

Kübarakunstnik Marge Iilase sõnul ei ole tal olnud vajadust reklaami kusagil osta ega teha. Uute kollektsioonide pildid saadab ta mõnele tuntud ja tuttavale Ameerika või Inglismaa antud ala esindajale ning lisab pildid ka Pinteresti ja Facebooki.

Edasi hakkavad fotod oma elu elama ja ülemaailmselt kliente koguma. "Olen aeg-ajalt avastanud enda tooteid ka mõne tuntud moeblogija või online moeportaali nagu näiteks Polyvore kollektsioonidest, kus näidisriietus pannakse kokku erinevatest toodetest koos viidetega, kust asju osta ja tellida saab,“ rääkis Iilane. 

Samuti on tema klientide hulgas palju neid, kes igal aastal mõne uue toote tellivad. Püsiklientide eeliseks on ka see, et neile on võimalik valmistada kallemaid ja põnevamaid tooteid. 

Käsitöö väljasuremise äärel

OÜ Katico omanik Kati Ojaver, kes tegutsemise algusaastail tegi väga palju reklaami nii ajakirjades, üritustel, televisioonis kui mujalgi, praegu seda vajadust enam ei näe, sest brändil on välja kujunenud oma kindel klientuur. Tekkinud on mitu aastaid kestnud koostöösuhet – suurem osa toodangust läheb praegu Soome.

Ojaveri hinnangul on kübaraäri kui käsitöö väljasuremise äärel. Väikesed ärid panevad ennast üksteise järel kinni, sest suured kaubandusketid müüvad odavamat masstoodangut, millega käsitööna valmistatu ei suuda konkureerida.

Ta soovitab tarbijatel arvestada, et hea modisti tehtud kübarat võib kordi ja kordi kohendada ning ümber vormida, mis muudab kübara hoolika perenaise käes eluaegseks. "Samas tänapäeva masstoodang on varsti omadega läbi ja läheb prügimäele," märkis ta. 

OÜ Ribiinia juhataja Marje Vihula sõnul on kübarad moega kaasas käiv trend, mis on liikumas pigem tõusvas joones. Ta loodab, et tänavapildis on üha rohkem noori värviliste kübaratega efektseid ja naiselikke naisi. 

Iilase hinnangul on äri suures plaanis suhteliselt stabiilne, kuna see on paljuski seotud ajalooliselt välja kujunenud populaarsete ürituste ja traditsioonidega nagu võidusõidud, pulmad, kokteiliõhtud jne. Olulist rolli mängib ka kultuur.

Iilase sõnul toimub areng tasapisi ka Eestis – eelkõige laieneb inimeste silmaringi selles vallas. "Siiski, kui oleksin vaid Eesti turule lootma jäänud, oleksin arvatavasti juba ammu uksed kinni pannud," märkis ta. Lisades, et nii on mitmegi nišivaldkonnaga. Kui midagi tõeliselt fännata, tuleb leida moodused oma tooteid mujal turustada, märkis ta.

"Minu hinnangul on internet selleks parim võimalus. Meil on väga palju hea käsitööoskusega inimesi, kes võiksid mingile kindlale teemale süviti pühenduda, oma tooteid kaasaegsemaks muuta ja hakata neile kliente leidma väljaspool Eestit,“ lausus Iilane. 

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
04. May 2016, 21:37
Otsi:

Ava täpsem otsing