Puhkaja tühi kõht on toitlustaja tuluallikas

Artikkel

- Kasulik
- Liis Konovalov
- 2. juuni 2016 kell 5:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Puhkaja tühi kõht on toitlustaja tuluallikas
Suveüritused aitavad maapiirkondade toitlustajatel suvehooajal rohkem kliente leida.Foto: Julia-Maria Linna
Suvel Eestimaa kauneid paiku avastav turist tahab ka oma tühja kõhtu täita ja selle niši on avastanud nii mõnigi ettevõtja, pakkudes toitlustusvõimalust just maapiirkonnas.
Samas spetsiaalselt turistidele loodud asutused pole ettevõtjate sõnul pooltki nii menukad kui need, kus ka kohalikke näeb, ning ka kohalikud hindavad kohta, kus saab naabritega juttu vesta ning tööst puhata, kirjutab 3. mai Äripäev mikroettevõtluse rubriigis.
Kui talvel vaatavad eestlased sooja maa või suusatamiseks sobivate mägede poole, siis suviti kogub hoogu Eesti-sisene turism. Paljud vaatamisväärsused, looduskaunid kohad ja pisikesed majamuuseumid asuvad piirkondades, kus elanikke vähe ja aasta läbi suuremat tegevust ei toimu. Kuna turismiobjektide lähedal võiks aga olla ka mõni söögikoht, et turist kõhu täis saaks, on selle niši avastanud nii mõnigi ettevõtja, pakkudes toitlustusvõimalust just maapiirkonnas.
Palamusel asuvat Tootsi ja Teele koolimaja uudistama tulnutele pakub kõhutäidet Köstri Söögituba, mis asub Palamuse aleviku südames endise kirikumõisa aida hoones. Koha omaniku Imre Tõekalju sõnul neil kohalik klientuur puudub, peamiselt on klientideks turistid. “Tavaklientidele oleme avatud suvehooajal, tellimustöid teeme aasta läbi,” märkis Tõekalju.
Rõugest edasi piiri poole minnes tuleb vastu Tsiistre Teemaja, mille perenaine Maiden Paljak lükkab ümber arvamuse, et vaid turist on see, kes maale raha toob. “Spetsiaalselt turistidele loodud asutused pole pooltki nii atraktiivsed kui need, kus ka kohalikke näeb,” märkis ta. Klientuur on Paljaki sõnul aastaajati varieeruv, kuid kohalikud hindavad kohta, kus saab naabritega juttu vesta ning igapäevasest tööst puhata.
Rõuge Suurjärve kaldal asuv Saarsilla talukohvik rajati vanasse väärikasse apteegihoonesse aastal 1998, aastaid töötas see vaid suviti. Aastast 2014 ollakse avatud aasta läbi. “Suvel on enamik külalistest turistid, muul ajal kohalikud – käiakse lõunat söömas ning korraldatakse perekondlikke koosviibimisi,” selgitas koha omanik Mirjam Papp.
Väikese toitlustusfirma reklaamivõimalused:
Suust suhu leviv reklaam, mille aluseks on rahulolev klient.
Internet ehk Facebook ja koduleht.
Koostöö teiste turismiettevõtetega ning neid ühendavate erialaliitude, seltside ning ühendustega.
Koostöö kohalike üritustekorraldajatega.
Kõigega saab hakkama
Papi sõnul on maal lihtsam toimida pereettevõttena. “Mida rohkem ise tehtud saad, seda paremini toime tuled,” märkis ta. Kasumlikuma ettevõtmise korral rakendatakse palgatud tööjõudu, aga koristamine on oma pere teha. “Oled nagu part – lendad, ujud, sukeldud,” märkis ta naerdes, et toime tullakse alati.
Saarsilla talukohvik reklaamile palju aega ei pühenda. “Isegi kohviku silt on põõsasse kasvanud, rääkimata kodulehest ja näoraamatust,” märkis Papp naljatlevalt. Tema sõnul ei jää kõige muu kõrvalt aegagi sellega tegelemiseks. Toimib suust suhu reklaam, ka telefoninumber leitakse vajadusel. “Eks ole ju iga kontakt Eestis kahe telefonikõne kaugusel,” märkis Papp.
Paljak seevastu kasutab enda reklaamimiseks iga võimalust. “Kaastööd ajalehtedes, kööstöö MTÜga Tule Maale ja MTÜ Setomaa Turism,” loetles ta tasuta kasutatavaid reklaamkanaleid. Igapäevaseks ning mugavaimaks võimaluseks peab ta Facebooki – reklaam ja info liigub peamiselt interneti teel.
Koha populaarsusele aitab kaasa ka koostöö teiste kohalike turismiettevõtetega. Paljaku sõnul ei ole maapiirkonnas ettevõtlusega tegeleja asi vaid ise ellu jääda, vaid ta peab panustama kogu piirkonna arendamisele ja säilimisele. Vanu dogmasid on tema sõnul väga raske murda ning seepärast on ainuõige panustada lastesse ja noortesse. Nii toimuvadki teemajas üritused nii noortele kui ka vanadele, esinema on kutsutud kohalikud pillimängijad ja muud värvikad tegelased.
Lähtuda tuleb aastaaegadest ning need oma tegevustesse sisse planeerida. Maist septembrini võib kasutada lisatööjõudu, ent siis peab arvestama ka 24/7 kestva tööga. “Meie sõltume suvitajatest ja suvitajad sõltuvad omakorda ilmast,” tõdes Tõekalju, et paljugi tuleb jätta ilmataadi hooleks.
Kuidas aasta läbi tegevust elus hoida:
Lisaväärtuse pakkumine hooajal piirkonnas toimuvatele üritustele.
Toitlustuskoha enda erimenüüd ja -üritused.
Heategevusüritustes toetajana osalemine.
Üritused hooajavälisel ajal – stiilipeod, õpitoad, kontserdid.
Aastavahetuse peolauad.
Noortele suunatud tegevused.
Kohalik vajab samuti meelelahutust
Suvel on Paljaku sõnul hea teha koostööd kohalike suurüritustega. Sügisel tasuks mõelda kohalike lõbustamise peale – korraldada stiilipidusid, õpitubasid, kontserte. Jõulude eel tasub panustada peolaudadele ja seejärel veidi puhata, et märtsist jälle suurema hooga pihta hakata. “Ära ei tasu unustada ka mõningast heategevust,” märkis Paljak. Tasub teha koostööd kohalike kooli- ja noorteorganisatsioonidega. "Ning kõige tähtsam on meeles pidada oma partnereid ja kõiki sõpru ning abilisi," nentis ta.
Tõekalju tunnistas, et sooviks näha riigipoolset suuremat toetust. “Tegevuse alustamisel püüdsime saada ka EASi toetust,” meenutas ta. Paraku saadi eitav vastus. Tõekalju sõnul on jäänud mulje, et riigi jaoks on alustav ettevõte pigem potentsiaalne maksumaksja ja sissetulekuallikas kui et koostööpartner ja kohaliku elu edendaja. “Isegi pank annab makseterminali ilma esimesel aastal selle kasutamistasu võtmata,” tõi ta näiteks.
Papp märkis, et riigipoolsest toest ei tea ka tema midagi, ent ta ei ootagi seda. “Küll aga on kogukonna ja valla suhtumine väga positiivne ja toetav,” sõnas ta. Vallalt on saadud rahalist abi ning koostööd tehakse ka kohalike tootjate ning majutajatega.
Papp tunnistas, et vahel ei vasta tema pakutav teenus valla ootustele. “Ruum ei mahuta piisavalt, et toitlustada suuremaid gruppe, külastajatel on kitsas ja ebamugav, pakutava valik võiks olla rohkem kohviku moodi, tihti on ruum juba broneeritud,” loetles ta kitsaskohti.

Pane maapiirkond enda kasuks tööle:
Asukoht. Toitlustuskoha ruumideks sobivad piirkonna vanad ja ajalooga hooned.
Toit. Menüü aluseks tasub võtta kohalik hooajaline ja värske tooraine.
Tooraine. Tarnijatena võiks eelistada ümbruskonna väiketootjaid, kellelt saab osta köögivilju, liha, juustu, õlut, siidrit ja muud.
Koostöö. Koostöö teiste kohalike turistidele suunatud ettevõtetega aitab lihtsamini kliente piirkonda meelitada.
Menüü sõltub toorainest
Väikesed kohad ei saa endale lubada suunitlust ühele kliendigrupile, vaid peavad proovima pakkuda midagi kõigile. Hinnas on kohalik tooraine, mille järgi kujundatakse ka menüü. “Seda juttu kuuleb tihti, et eelistame kohalikku ja hooajalist ja värsket, aga nii see tõesti on,” märkis Papp, kelle sõnul on lisaks mugav maitserohelist oma aiast noppida või metsasaadusi toidutegemisel ära kasutada. “Kevade saabudes kasutame palju hooajalist umbrohtu,” tunnistas ta.
Samuti on maapiirkondades leidnud oma koha mahe- ning väiketootjad, kellega tasub Paljaki sõnul võimalikult palju koostööd teha. “Meie piirkonnas on olemas nii lehma- kui kitsepiimafarm, hulk köögiviljakasvatajaid ja lambapidajaid, väikesed juustukojad, õllepruulijaid ja siidritootjad,” loetles Paljak võimalusi, mida oleks patt kasutamata jätta.
Väikeste kohtade kokad ja perenaised on alati nõus kliendi soovidele vastu tulema, nii leiavad menüüst endale sobiva ka pirtsakad lapsed ning allergikud. “Alati on võimalik sahvrist sobiv tooraine leida,” selgitas Paljak paindlikkuse põhjuseid. Teemajas püütakse menüüs hoida teatud järjepidavust – iga päev pakutakse vähemalt ühte taimetoitu, suppi, soodsamat pajarooga või putru ning nõudlikumale kõhule viimistletumat praadi.
Tööd saavad aktiivsed noored
Töötajate valikul eelistab Saarsilla talukohviku omanik Mirjam Papp kohalikke aktiivseid hingelt noori inimesi. “Nad võiks kõneleda võro kiilt ning tunda kohalikku eluolu,” ütles Papp. "See võib olla üheks võtmeküsimuseks, kas koht võetakse kogukonnas omaks või mitte," lisas ta.
Kuna tegu on pereettevõttega, tehakse palju asju ise ära. Abilised jõuavad ettevõttesse tänu tuttavatele, kes neid pakuvad. Papi sõnul on teenindajaid lihtne leida, kokkasid aga mitte. “Ma ei tea, kuhu kõik need noored kokakooli lõpetanud kaovad!” nentis Papp.
Köstri Söögitoa omanik Imre Tõekalju märkis Tartut silmas pidades, et linnas töötavaid kokki on, aga raske on neid enda juurde meelitada. “Väikese kohana ei suuda me pakkuda konkurentsivõimelist palka, samas on töö hooajaline,” tõdes ta. Kokad on seni leitud isiklike kontaktide kaudu.
Tsiistre Teemaja perenaine Maiden Paljak on asja lahendanud nii, et talvisel madalhooajal töötab ta üksi. Kevaditi aga on näha turismi- ja teenindusalade õpilaste huvi praktikakohtade vastu. “Õnneks on minu põhimõtted ja arusaam heast töökeskkonnast ning teenindusest nende noorte inimeste omaga ühtinud, nii et soovitakse minu juures suvel kätt harjutada,” märkis Paljak.
Nii Tsiistre Teemajas kui ka Köstri Söögitoas on palgal kaks kokka ja kolm teenindajat. “Mõistagi on oluline, et lisaks oleks kõik suutelised erinevatele töödele käe külge panema,” lisas Paljak.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
- Facebook
Hetkel kuum