Ekspert: 80dollariline naftabarrel paistab

Endine Rahvusvahelise Energiaagentuuri (IEA) naftaturgude peaanalüütik ja rohkem kui 20aastase energiaturgude kogemusega Fyfe sõnas, et naftaturul on näha märke nõudluse ja pakkumise vähenemisest ning OPECi mõjuvõimu nõrgenemisest. Ta ei taha nõustuda Saudi Araabia printsi väljaütlemisega, et me ei näe enam kunagi nafta hinda tõusmas 100 dollarile.

Kui maailmamajanduses ootamatut šokki ei tule, siis tõenäoliselt nafta hind ei lange alla 30 dollari taseme, kus see oli 2016. aasta alguses. Maailma naftaturu põhinäitajad liiguvad selles suunas, et nõudlus ja pakkumine vähenevad ning see võib tähendada hinnatõusu.

Me võime näha hinda kõikumas 50 dollari taseme lähedal mitu kuud, sest praegu on OECD riikide naftavarud kõrgunud 360 miljoni barrelini. Selleks, et hind jääks kõrgele, peaksid naftavarud hakkama vähenema ja seda eriti järgmise aasta alguses. Kui see juhtub, võib hind tõusta 70-80 dollarile barreli eest. Alati on võimalus, et juhtub ka mõni geopoliitiline sündmus või majandusšokk, mis põhjustab hinna kõikumisi, mida analüütikud ei osanud ette näha.

Ma ei ole kindel, et praegu ühtegi konkreetset ohtu eksisteerib. Maailma naftaturg ja tooraineturud on uskumatult vastupidavad ning seda eelkõige tänu suurele kauplemismahule, ladustamisele ning logistikafirmadele, mis aitavad tagada ühenduse tootjate ja tarbijate vahel. Ladustamine ja transpordi infrastruktuur aitavad tulla toime turul oleva puudujäägi ja liigpakkumisega, käitudes vahelülina süsteemi tabada võivate šokkide vastu. 2008. aasta finantskriisi ajal ei olnud energiaturul ühtegi tarnekatkestust – energiavarud leidsid ilusasti enda tee tarbijateni, kuigi nõudlus oli majanduskriisi tõttu väiksem.

Energiaturgudel on perioode, kui toimub üleinvesteerimist  ja alainvesteerimist. See toob naftaturule teatava volatiilsuse, kuid see on vältimatu iseloomujoon enamikule tooraineturgudele.

Üks oht võiv olla poliitikakujundajad, kes usuvad, et suudavad tooraineturgude kõikumist kontrollida, kasutades selleks regulatsioone ja surudes tootjatele ning tarbijatele peale erinevad meetmeid. See võib tuua endaga kaasa ootamatud tagajärjed, mis hoopis kahjustavad turu likviidsust ning viivad tarbijate jaoks hinnad üles.

Ma kahtlustan, et tulevikus hakkame nägema üha vähem seda, kuidas OPEC sekkub nafta hinna kujundamisse. Saudi Araabia liidrid on öelnud, et turgu ei saa juhtida pelgalt sellega kui langetada toornafta hinda. Nad on OPECile jätnud võimaluse vähendada tarneid majanduskriisi ajal või suurendada tootmist, kui kuskil maailmas leiavad aset tootmise katkestus, geopoliitilised sündmused või loodusõnnetused. Ma usun, et OPEC jätkab oma funktsiooni pigem kui foorumina, kus tootjad saavad ühiseid probleeme arutada.

Ma arvan, et turg leiab aja jooksul lõpuks ise piisavalt hea lahenduse ning enne uue tasakaaluni jõudmist kulub aega. Isegi kogenud eksperdid on tunnistanud, et praegu ei ole kindel, kui kõrgeks tarnekulud võivad minna. Mina ei näeks praegust episoodi naftaturul kui sõda, vaid kui vajalikku perioodi hindade kohandumiseks. Madalate kuludega tootja Saudi Araabia on öelnud, et kunstlikult hinna tõstmiseks nemad enam tarneid ei langeta. See tähendab, et meil saab olema periood, kus valitsevad suured kulud ning OPECisse mitte kuuluvad riigid vähendavad suuremahulisi investeeringuid ja keskenduvad väikeste kuludega projektidele. Selle tagajärjel hakkavad ka naftasektoriga seotud ettevõtted parandama efektiivsust ja kulusid vähendama. Lõppkokkuvõttes on see kasulik kogu turule.

Norra on sarnaselt Suurbritanniaga suurte kuludega naftatootja. See tähendab, et kui toornafta hind langeb, siis võivad naftatootjad viia tegevuse piirkonda, kus on odavam toota. Kuna praegu on Norras tootmist vähendatud, võib see järgnevateks aastateks tähendada seda, et Norra toodab vähem naftat.

Naftamaardlad, mis avati Norras ja Suurbritannias alates 2014. aastast, aitavad praegu mõlema riigi tootmist stabiilse hoida. Need on projektid, kus investeerimine algas aastaid tagasi. Praegune probleem seisneb selles, et kulutusi uutele projektidele on vähendatud oluliselt, see on toonud kaasa koondamisi. Tõenäoliselt sektori olukord paraneb, kuid selleks kulub aega.

Rahvusvahelise Valuutafondi andmetel rahuldaks OPECi riike barreli hind 50–100 dollarit. Sellised riigid nagu Liibüa ja Venezuela vajaks tõenäoliselt 150 dollarist kõrgemat hinda. OPECisse mittekuuluvad riigid on aegade jooksul suutnud enda eelarveid teha vastavalt nafta hinna järgi. Absoluutset nafta hinda, mis sobiks kõigile, pole olemas, kuid hind vahemikus 60–70 dollarit sobib paljudele tootjatele ja tarbijatele.

Ma arvan, et „mitte kunagi“ kõlab nagu väga pikk aeg. Selles on tal õigus, et turujõud, mis aitasid aastatel 2008, 2011–2014 tõsta hinda üle 100 dollari taseme, on muutunud. Kuludega tasa jõudmine on nüüd muutunud aeglasemaks. Ka on keskkonnaalased ja energiaefektiivsuse meetmed toonud kaasa selle, et nafta nõudluse kasv on aeglustunud. Seega mõningaid faktoreid, mis oleks toonud 100dollarilise barreli, pole enam laual. Praegune turg näib üsna kiiresti sündmustele reageerivat, seega pole välistatud ka nafta hinna tõus 100 dollarile või üle selle.

Ma arvan, et tulevikus näeme nafta tootmise, kauplemise ja tarbimise kasvu jätkumist. Languses on see, kui palju iga naftadollari eest SKT kasvuprotsente luuakse. Aga seda põhjusel, et ollakse rohkem efektiivsemad, ja see on hea asi. 

Nafta kaotab turuosa ka teistes valdkondades, näiteks energia tootmises, ruumide kütmises, tööstuses ja transpordis. Tõenäoliselt näeme tulevikus seda, et kasutusele võetakse sõidukeid, millel on erinevad jõuallikad. Kuid ma ei usu, et sisepõlemismootor asendatakse lähiajal millegi muuga. Elektrisõidukid sõltuvad kaudselt samuti maagaasi kasutamisest. Gunvoris on maagaasi üksus olnud üks kiiremini kasvavaid üksuseid viimastel aastatel. Seega, nafta ja gaas jäävad meiega veel väga pikaks ajaks.