Teisipäev 6. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Äripäev Londonis: intervjuu Euroopa sõbraga - kuidas edasi?

24. juuni 2016, 23:49
Arhiivifoto Giles Merrittist
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160624/NEWS/160629848/AR/0/AR-160629848.jpg

„Ma olen täiesti šokeeritud,“ ütleb telefonis kurb ja kärisev hääl, mis kuulub kauaaegsele ajalehe Financial Times Brüsseli korrespondendile Giles Merrittile, kes on Euroopa poliitikat analüüsinud aastast 1979 ja asutanud Euroopa Liidu pealinnas ühenduse „Friends of Europe“, Euroopa sõbrad.

Intervjuu toimub Londonis, kuid isiklikult kokku saada meil ei õnnestu.

Mis tundega võtsite vastu uudise, et Suurbritannia on otsustanud Euroopa Liidust lahkuda?

Ma olen täiesti šokeeritud. Referendum ei ole viis, kuidas väljendada oma arvamust nii keerulisel teemal nagu Euroopa Liitu kuulumine. Tulemuseks on, et väljendati eelarvamusi, asjadest tegelikult teadmata.

Mis nüüd edasi saab?

Nüüd tuleb kiiremas korras poliitiliste otsuste tegemise viis Euroopa Liidus ümber vaadata. Kuna Saksamaal ja Prantsusmaal lähenevad valimised, tuleb brittide otsusele reageerida väga kiiresti. Sellest saab kas katalüsaator reformideks või ELi lagunemise algus.

Rahulolematust on paljudes riikides, põhjused on erinevad. Ühine on aga tunne, et Euroopa Liit ei toimi. Mis on vale. Teiseks - demokraatia puudumine, seadusi surutakse Brüsselist justkui jõuga peale. Palju on eelarvamusi ja teadmatust. See loob ohtliku ja ebastabiilse olukorra, Euroopa Liit jääb populistidele alla.

Siiani on Euroopa Liitu edasi vedanud Prantsusmaa ja Saksamaa ühine mootor, kas see veel töötab?

See mootor on kohutavalt nõrgenenud. Kuid Saksamaa ja Prantsusmaa on uute lahenduste leidmiseks esiliinil. Ja veenda ei tule üksi Euroopa valijaid ja avalikku arvamust, vaid kogu maailma, et Euroopa ei ole koost lagunemas, vaid vastupidi – uue jõuga tulemas. See 20. sajandil loodud konstruktsioon vajab radikaalset reformimist, et toime tulla 21. sajandi probleemidega, globaliseerumise ja Aasia tõusuga.

Vaja on kokku kutsuda konverents ja kokku leppida, mida teha annab, et muuta Euroopa Liit demokraatlikumaks ja rohkem inimeste vajadustele vastavaks.

Milline see plaan võiks välja näha?

Näiteks Euroopa Liit, mis koosneks kontsentrilistest ringidest.

Tuumiku moodustaksid kõige tugevamad euroala riigid, mis ühtlasi tähendaks euroala juhtimise reformi. Järgmise ringi moodustaksid nõrgemad euroala riigid ja tugevamad nende liikmesriikide seast, mis rahaliitu ei kuulu. Sealt edasi tuleks euroala väliste ja võimalike uute liikmesriikide ring. Siis järgmine ring riike, kus demokraatlike väärtuste kaitse on küsimärgiga – Poola, Ungari, Tšehhi ja võib-olla Slovakkia. See oleks ka neile endile selgeks signaaliks, et kas aktsepteerite meie väärtusi, või olete selles kaugemas ringis.

Kõige välisemasse ringi asetaksin ma Suurbritannia, mis võimaldaks peaminister David Cameroni korraldatud jama järel brittidel siiski ühisturu ja majandusliidu osaks jääda. See tähendab aga, et neil tuleb jätkuvalt aktsepteerida nii inimeste vaba liikumise põhimõtet kui ka jätkata panustamist ELi eelarvesse. Britid pole välja astumisega mitte midagi võitnud.

Euroopa peavoolu parteidel on oluline näidata, et nad ei ole paanikas, et neil on plaan olemas. Et Euroopa, mis on viimasel ajal paigal tammunud, liiguks jälle edasi.

Liigute Brüsseli kuluaarides, millist uut kokkulepet on Euroopa Liit brittidele valmis pakkuma?

Ma pean ausalt ütlema, et keegi ei uskunud referendumi sellist tulemust. Kuluaarides räägiti hoopis sellest, kuidas ära hoida, et Euroopa Liit referendumi (positiivse tulemuse - toim.) järel tagasi vanadesse rööbastesse ei vajuks. Brittide otsus tuli süsteemile šokina.

Nüüd tuleb tagada, et uuest olukorrast saaks uus võimalus. Tuleb lõpuks ette võtta need reformid, millele liikmesriikide juhid on viimased 20 aastat vastu seisnud.

Brittide otsus liidust lahkuda on sõnum, et avalik arvamus on väga skeptiline. Taunitakse, et Euroopa Liidu juhtimises pole avatust. Salatsemine selle ümber, kuidas otsused sünnivad, peab lõppema. Praegu pole mingit informatsiooni, kes mida ütles ja kuidas otsused sünnivad.

Milline see teistmoodi süsteem oleks?

Rahvusparlamendi liikmetele tuleks anda topelt mandaat osalemiseks ka Euroopa Parlamendis. Praegu on rahvusparlamendid otsustamisest kaugel ja see kütab inimestes tunnet, et neil ei ole võimalust kaasa rääkida ning midagi mõjutada. Parlament omakorda võiks olla kahe kojaga.

Igasuguseid ideid on välja käidud, kuid need pole äratanud huvi, sest keegi ei uskunud Briti referendumilt sellist tulemust. Nüüd on aga seis selline, et peavoolu parteid ei saa enam sama moodi jätkata ja mitte midagi teha. Sellise käitumise tagajärjeks on Rahvusrinde tugevnemine Prantsusmaal, paremäärmusliku AfD esiletõus Saksamaal ja nii edasi. Peavoolu parteid ei saa enam lihtsalt istuda ja loota, et probleemid lahenevad. Vaja on aktsepteerida, et suurtest muudatustest ei ole pääsu.

Euroopa peavoolu poliitikutel ei ole mingit muud alternatiivi kui hakata tõsiselt rääkima reformidest, mis püüaksid eurooplaste rahulolematusele lahenduse leida. Siin ei või kõrvale vingerdada, et tegemist on vaid hullude brittide probleemiga. Osadele riikidele võib brittide referendum hoopis eeskuju anda. 

Praegu on valitsused ja ELi institutsioonid käitunud väga argpükslikult. Kellelgi pole olnud julgust öelda, et pagulaste tulv tuli üllatusena, kuid et vananev ja maailma mastaabis kahanev Euroopa vajab tegelikult sisserännet. Diskussioon peab käima hoopis selle üle, kuidas seda protsessi oluliselt parandada ja palju paremini juhtida. Kuid ilma sisserändeta ei ole võimalik. Tööealise elanikkonna kahanemine võrdub majanduse kahanemisega.

Euroopa liidrid eesotsas Cameroniga pole suutnud seda inimestele otse ja lihtsalt välja öelda. Ka referendumil Euroopa Liitu jäämist pooldanud leer ei suutnud seda sõnumit edastada, mis andis lahkumise pooldajatele väga mõjusa argumendi. Samas jäeti ütlemata, et oma osa Suurbritannia majanduse kasvus on Ida-Euroopast tulnud noorel tööjõul. Vananev Euroopa vajab noori, olgu nende nahavärv milline tahes.

See on kõik teoorias ilus, aga kuivõrd see tegelikele arengutele vastab? Prantsusmaal võib Marine Le Pen teha sarnase referendumi korraldamisest näiteks oma presidendivalimiste kampaania teema.

Ainus viis, kuidas selline „nakkus“ peatada, on selge kava Euroopa Liidu reformimiseks.

Kas selline nagu nn viie presidendi plaan euroala jaoks?

See plaan ei olnud juba alguses eriti erutav. Ja nüüd see enam ei sobi, sest ei näinud ette võimalust, et üks liikmesriik lahkub.

Keda te näete kõiki neid muudatusi Euroopas juhtimas?

Võib-olla Merkelit (Saksamaa kantsler Angela Merkel – toim.), kuid sakslased ise ei taha nii tugevat positsiooni. Euroopa Komisjoni presidenti Jean-Claude Junckerit ma selles rollis ei näe. Komisjon on Brexiti debati ajal käitunud väga argpükslikult, selle asemel, et käised üles käärida ja kampaanias osaleda, müüdid konkreetsete faktidega kummutada.

Kes võiks olla juht, ma ei tea. Võib-olla Toomas Hendrik Ilves? (naerab) Tema on varsti vaba.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. June 2016, 23:49
Otsi:

Ava täpsem otsing