Esmaspäev 5. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Hugo Osula: mina väikest palka ei maksa!

Mina ei tegele valdkonnaga, kus ei ole võimalik töötajale väärikat palka maksta, ütles Hugo Osula (vasakul). Eesti Bussi keskmine palk oli 2014. aastal 1570 eurot.
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160705/NEWS/160709912/AR/0/AR-160709912.jpg

Kui palka maksta ei jaksa, tuleb uks kinni panna, põrutab Mootor Grupi omanik Hugo Osula ja lisab, et ta põhimõtteliselt ei tegele äridega, kus ei ole võimalik töötajatele väärikat palka maksta.

Tänavusel Äriplaanil esinev Hugo Osula leiab, et meie keskmine palgatase ei hoia Eesti ühiskonda koos. Osulale kuuluva Eesti Bussi keskmine palk oli 2014. aastal 1570 eurot.

Täielikult Eesti kapitalil põhineva rahvusvahelise kontserni ülesehitamine ei ole lihtne. Kuidas teie ettevõtetel läheb?

Viimased aastad on küllaltki pingelised, kuid siiski edukad. Usun, et kõik noored hakkajad inimesed, kes meil töötavad, on saanud oma kirge välja elada, ehitada toredaid asju, natukene eksida, aga samal ajal olla kindlasti edukad. Tervikuna võib öelda, et meil läheb ikkagi hästi.

Äriplaani kaasesineja Hannes Lilp tõdes, et nemad on osanud pöörata ettevõtte rasked ajad hoopis arengu veduriks. Mis on teie ettevõtete arengu taga?

Me ei ole pidanud üle elama hetki, kus raha ega inimesi ei ole, hetki, kus äri oleks kukkunud ja oleks tulnud jälle uuesti alustada. 1990ndate alguses arvati, et jah, Hugo Osula juhib ettevõtet küll hästi, aga ta meeskond on väga nõrk. See, et me oleme suutnud siin keerulisel ja väikese marginaaliga ärimaastikul 15 aastat edukad olla, on tänu sellele, et noored, väga nutikad ja ambitsioonikad töötajad on leidnud väljakutseid. See on praegune 40ndatesse eluaastatesse jõudnud põlvkond.

Mina ise hakkan siin tasapisi 60aastaseks saama ja ei tunne muret selle pärast, et ma ise ei jaksa.

Palju teie portfellis ettevõtteid on?

(loetleb sõrmedel) Lux Express, Sebe, Milrem, CargoBus, Eesti Buss, Tallinna Bussijaam, T-Pilet, Busland… Kaheksa tükki!

Kas ära ei väsita? Pole isu juba puhkama minna? 

Ei ole seda mõtet. Aga! Aga jõuan sellesse etappi, kus tuleb hakata mõtlema, kuidas seda rohkem kui tuhandele inimesele tööd andvat kontserni lähema 5–7 aasta perspektiivis juhtida ja kas just mina pean see olema. Igal juhul ei kavatse ma siia 80. eluaastani istuma jääda ja vaadata, kuidas elu minust mööda tormab.

Mis siis saab, kui ükskord enda järelt kontoriukse lõplikult kinni tõmbate?

Mul on palju hobisid. Vanemate kolleegidega naerame, et kui me kunagi siit ilmast hakkame hääbuma, siis on mõni asi, mis kindlasti jääb – ajaloolised bussid. Meil on Põhja-Euroopa üks ainulaadsemaid bussikollektsioone. Kui me sellest kontorist välja astume, on meil palju lusti ja rõõmu nende bussidega sõitma hakata ja ka teenuseid pakkuma. 

Hakkate ikkagi uut firmat üles vuntsima?

Ei no, selle jaoks võib ju teha MTÜ! Muuseumi! „Ajaloolised bussid“ näiteks.

Olete bussiliiklust selgelt "häirinud" – bussisõit pole enam linnadevaheline logistamine, ka lipsuga inimene sõidab konverentsile hea meelega bussis, kus WiFi ja meelelahutus. Mis on oma valdkonna uuele tasemele viimise juures kõige keerulisem ning kuidas teha nii, et see kiirelt ära tasuks?

Oleme mõistnud, et kõige olulisem, mis inimesel on, on aeg. Saime aru, et aega on võimalik juurde müüa – Lux Expressi kontseptsioon sellel põhinebki. Me müüme lisaaega. Me oleme õnnelikud, et see kontseptsioon, mida me hakkasime kümme aastat tagasi enda jaoks lahti mõtestama, on viinud meid selleni, et inimesed ütlevad, et buss ongi mõnus, bussiga ongi normaalne liikuda linnade vahel.

Te rõhutate oma töötajate nutikust ja noorust. Mida on Eestil Mootor Grupi ja selle tütarettevõtete edust õppida? Kuidas jõuda, olla ja jääda tippu?

Lõpuks saavad otsustavaks ikkagi inimesed. See on keemia. Tänapäeval ei ole nii, et ma nüüd maksan teile head palka, tehke mulle head asja. Buslandi noored mehed, kes Kosel, Võrus, Tallinnas töötavad, tõesti teavad kõiki neid Skandinaavia ettevõtteid, kes oma busse siia saadavad ja kellele nad neid tagasi saadavad. Nad teavad, kelle juurde minna ja kuidas suhelda. Muidugi saavad nad kõige selle juures ka head palka, aga see palk ei ole oluline, oluline on keskkond. Oluline on vaadata Eestit kui suurt. Vaadake, mida teeb Island!

Mis eristab Eesti parimaid ettevõtteid? Keda te ise vaatate uhkusega?

Tallink – absoluutselt tipus! LHV on ka väga tõusuteel – kui osavalt on nad suutnud oma turuosa laiendada, on märkimisväärne. Samas nad peavad arvestama, et Eesti maht ei ole see, mille üle võib omanikuna pikas perspektiivis õnnelik olla. Kas neil on ka visiooni Eestist välja vaadata, naaberturule miskit pakkuda? Ma olen alati mõelnud, kui palju need idufirmad ometi töökohti loovad! Meie strateegilised ettevõtted on tihtipeale väliskapitali käes, seda tuleb ka rõhutada, näiteks ABB, kes on väga suur tööandja.

Müts tuleb maha võtta meie palk- ja moodulmajade ehitajate ees. Tõusta sellisele tasemele Põhjamaades ja müüa Saksamaale, see on muljetavaldav. Mul on üks partner Norras. Käis siin Eestis. Küsisin, et kas tuli mulle külla või? Tema vastu: "Ei, ma ostan teilt palkmaja endale Norrasse!"

Kuidas kommenteerite esimese kvartali keskmise palga tõusu? Kuidas mõjutas see teie töötajaid?

Mina ei tegele sellise valdkonnaga, kus ei ole võimalik töötajale väärikat palka maksta. Kui ei saa maksta, siis me paneme selle kinni! Kõik! Las tegelevad teised. (Eesti Buss OÜ keskmine palk oli 2014. aastal 1570 eurot – toim.) 

Kui Eestis ei suudeta palkasid hoida ja palgataset tõsta, siis ei ole meil varsti enam miskit teha. Küsimus on, kas me suudame väärikale palgale ka väärikat tööd pakkuda. Kindel on see, et see keskmine palgatase, mis on praegu Eestis, olles ise Rootsi ja Soome kõrval, ei hoia meie ühiskonda koos. 

Mis teid järgmisel aastal ootab? 

Suure tõenäosusega vähendame oma tegemisi kohalikus bussiliikluses. Hanke võitmine ei ole enam äri – sa oled nii väsinud, oled võitnud selle nii väikese raha eest. Pead selle väikese raha eest seda teenust arendama 8–10 aastat, ilma et saaks logistikat, teenuse taset või hindasid muuta. See ei ole atraktiivne äri.

Eelmisel aastal tõime üldsuse ette ainulaadse veoplatvormi. Koostöös Singapuriga on sinna peale projekteeritud automaatne relvasüsteem, mis pälvis Pariisis kaisetööstusemessil Eurosatory ohtralt tähelepanu. Loodame sellele  tellijaid saada. Sel suvel on seadme tehnilised katsetused ja septembris võime avalikkusele teada anda olulisest saavutusest Eesti militaartööstuses. Järgmisel aastal selgub, kas meie militaarvaldkonna innovatsioon on piisava läbimurdejõuga.

Hugo Osula

Teie ettevõtetel on oluline roll Eesti majanduses. Kuidas Eesti majandusele veel hoogu juurde anda?

Ma olen kõige rohkem mures sellepärast, et Euroopa Liidu rahastamisperiood toob Eestisse nii palju raha. Mul on tunne, et meie ametkondade põhimure on, kuidas see rahavoog ära juhtida, mitte kuidas see tulevikus Eesti jaoks efekti annab. See on üks suuremaid ohtusid, mida praeguses majanduselus täheldada. Kas selle raha sissevoog jätab võimaluse veel ka loominguliselt mõtelda? (2014–2020 aastatel kokku 4,4 miljardit eurot – toim.)

Mida väiksem on riigi roll ja mida rohkem antakse ettevõtjatele vabadust toimetada, seda edukam riik on. Minu viimase 15 aasta kogemus on see, et 1990ndate kiire edu põhines ainult ettevõtjatel ja sellel, et riigil oli piisavalt nutikust olla regulaator, mitte osaleda ettevõtete juhtimisel ja kasvatamisel. Möödunud kümnendi keskpaigast, kui eelarve hakkas kenasti täituma ja majandusbuumis tekkis riigil soov olla järjest võimekam ettevõtjana, mäletan, kuidas üks väga kõrge riigiametnik ütles: "Kui ettevõtjad suudavad pakkuda teenuseid ja müüa tooteid, siis peaks sama hästi seda suutma teha ka riik oma ettevõtete kaudu!" Minu sügav veendumus on see, et ei suuda.

Ka ühistranspordis on riik viimased 7–8 aastat tahtnud kõike ise teha ja kontrollida, finantseerida. See ei ole jätkusuutlik. Me jõuame seisu, kus meil on tasuta ühistransport, eelarves on väga suured kulud ning ühisveonduses väga väike kasutajaskond.

Kui kunagi ettevõtlusest lahkute, kas näeme teid siis poliitikas?

Ettevõtjad ja riik peavad olema pidevas dialoogis. Sellest on hetkel enim vajaka – Toompea ajab oma rida, Tallinna linnavalitsus on nii, nagu ta on. Kui dialoogi ei ole, siis ei ole arengut. Eesti ettevõtja peab poliitikuga rääkima, nendega tuleb dialoogi pidada, aga ise ei tohi olla poliitik. Kui ettevõtja pühendub keskkonna ümberkujundamisele, siis klientidele toodete-teenuste osutamiseks aega ei jää. Keskkonna kujundaja peab olema riik. See on ka põhjus, miks ma ei ole partei liige ning olen lähtunud sellest, et poliitika on poliitikute rida ja ettevõtlus ettevõtjate rida.

Mis paneb teid igal aastal Äriplaanil osalema? 

Kommunikatsioon ja vahetu infovahetus on oluline. Eestis ei ole selleks palju võimalusi. Kas ma pean alati oma tõdesid kuulutama, see on teine lugu, aga kolleegide, partnerite ja keskkonnakujundajatega on vaja koos arutada, kuidas edasi minna.

Pane tähele!

Hugo Osula astub üles Äriplaanil, mis on Eesti suurim majanduskonverents.

Äriplaan toimub 28. septembril ning sellel esinevad mõjukad ettevõtete omanikud, teiste seas Graanul Investi omanik Raul Kirjanen, kaubandusärimees Jüri Vips, investor ja ettevõtja Jüri Mõis, värske TOP 100 võitja ja AdCashi juht Thomas Padovani ning finantsanalüütik ja Astri Grupi osanik Eve Kirs.

Äriplaanile registreerida saab siin

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
05. July 2016, 13:19
Otsi:

Ava täpsem otsing