Teisipäev 24. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Autode remonditurg on paras džungel

29. juuli 2016, 07:15
Liidu juhi Sulev Naruski sõnul liigub Eesti teedel liiga palju halvas korras sõidukeid
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160729/NEWS/160639965/AR/0/narusk.jpg

Avariiliste autode remonditurg on Eestis paras džungel, mis kasutab oma kukruid täites ära inimeste usaldust ja naiivsust, ütleb Autode Müügi- ja Teenindusettevõtete Eesti Liidu juht Sulev Narusk.

Küsimustele vastab automüüjate Autode Müügi- ja Teenindusettevõtete Eesti Liidu (AMTEL) juht Sulev Narusk:

Miks survestavad kindlustusseltsid kliente odavamatesse töökodadesse autot remontima minema?

Siin on ainult üks vastus: et kasumit teenida. Kuid siin on oht. Madalama hinna pakkuja pole enamasti võimeline avariiremondi keerulisteks operatsioonideks – keretöökojas võivad puududa olulised seadmed, tootja juhendid.

Kui autotootja teeb järjest keerulisemaid sõidukeid selleks, et kaitsta sõitja tervist ja huve, siis nende remonditehnoloogiaga kaasaskäimisele kulub raha, kõik need koolitused, seadmed, õpe. Odavama hinna pakkumine ei käi hästi selle loogikaga kokku.

Kuulsin juhtumist, kus autol puudus turvavarustus – turvapadjad ja turvarihma detailid. Ja oli veel üks juhtum, kus avariiremont tehti puudulikult. Kui nüüd spekuleerida, siis kui palju võib Eestis selliseid juhtumeid olla?

Mina autoliidu juhina ei tahaks külvata paanikat, kuid isegi kui see protsent on väike, pole see tolereeritav. See võib juhtuda igaühega meist, kui ostame auto heausklikult, teadmata, et sellel pole turvavarustust. Paraku just turvavarustust pole võimalik kiire ja pealiskaudse kontrolliga tuvastada, kas see on olemas või mitte. Seda tuvastab tavaliselt tehase paigaldatud elektroonika, aga kahjuks saab seda petta.

Lisaks turvapatjadele määravad turvalisuse ka näiteks autokere konstruktsiooni sees eriterasest elemendid. Neid elemente ei tohi sirgestada, soojendada, keevitada, sest siis kaotavad nad vajalikud omadused.

Kui avariis saab kahjustada mõni keredetail, mille eesmärk on tagada sõitjate ruum sellisena, et avarii korral oleks seal eluspüsimise ruumi, siis sellised elemendid tuleb kindlasti remondi käigus uute vastu vahetada. See nõuab eriseadmeid ja oskusi ning seega ka raha.

On kahjuks liiga tavapärane, et remonti tehakse ökonoomsusrežiimis ehk lihtsalt õgvendatakse ja pahteldatakse neid detaile ning lõpptulemus on pealt vaadates kliendile isegi söödav. Kuid järgmises avariis on sõidukil juba hoopis väiksem turvalisus.

See auto, mil puudus turvavarustus, sõidab tänaseni meie tänavatel. On ju naiivne arvata, et see on ainuke omasugune.

Kindlasti ei ole ta ainuke. Aga protsendi teemal ma spekuleerida ei tahaks. Eestis sõidab autoregistri andmete järgi 500 000-600 000 autot, mis on meie elanike arvu kohta hea Euroopa tase. Suur osa nendest on soetatud kasutatuna ja paljudel puudub Eestis ajalugu.

Liidu liikmete töökodades näeme aeg-ajalt, ja seda on sagedamini kui aastas korra, et kliendid on hädas varasema remondi halva kvaliteediga. Süvenedes selgub, et puuduvad turvapadjad või muu vajalik turvavarustuse element.

Turvavarustus satub löögi alla just eeskätt selle kõrge hinna tõttu, kuna ükski tootja ei luba paigaldada kasutatud turvavarustust. Kuid uue paigaldamine kaotab ilmselt remondi hinnaeelise.

Kui palju on Eestis remonditöökodasid ja kui paljud neist võivad olla sellised, mis ei tegutse vastavalt autotehase remondinõuetele?

Töökodasid on suurusjärgus 170–200. Väga väikseid on keeruline kokku lugeda. AMTELil on 57 autoettevõttest liiget, kellel on 40 sertifitseeritud keretöökoda. Sertifitseerimine tähendab, et iga kolme aasta järel kontrollib komisjon üle töökodade varustuse ja selle vastavuse kaasaegsele tehnoloogiale. Eeldame, et nende ettevõtete ärimudel ei tohiks olla kasumi teenimine selle riskiga, et kliendile remonditakse auto, kust on midagi puudu või mõni ettenähtud remondietapp läbimata.

Tahaksin loota, et ka kindlustusseltsid eelistavad traditsioonilist ja usaldusväärset partnerit. Ja samas ei saa väita seda, et sertifitseerimata töökoda kuskil Paides või Türil on kehv ega saa hakkama autode avariiremondiga. Oluline on eristada vigastuse raskusaste ja kui see ületab töökoja võimekuse, tuleks remont teha ikkagi sertifitseeritud töökojas.

Kuskilt ometi need vigased autod ju tulevad – kasutatud autosid ostetakse jätkuvalt Lätist, Leedust, Saksamaalt, Hispaaniast. Miks sellega midagi ette ei võeta?

See on autoostja teadlikkuse ja valikute küsimus. Tänases Eestis pimestab just atraktiivne hind paljusid. Kasutatud ja uusi sõidukeid müüakse enam-vähem pooleks. Kuid sellest kasutatud poolest on väga suur osa imporditud autosid ja kõiki neid põhjalikult kontrollida on ilmselt kallis. Nende autode madal hind peibutabki ostjat.

Liidu juhi Sulev Naruski hinnangul tuleb inimeste teadlikkust avariiremondi osas tõsta

Kui inimene satub oma vigase autoga õnnetusse ja saab viga, ei saa ju autot süüdistada...

See ongi probleem, millega me püüame tegeleda. Minule teadaolevalt ei ole Eestis avariide puhul väga analüüsitud seda, kas tagajärjed oleksid võinud olla kergemad, kui auto oleks tehniliselt korras olnud. Konstateeritakse vaid, et juhtus õnnetus, aga peenanalüüsi ei tehta. Muidugi, kui pole tegemist kohtuekspertiisiga.

Meil ei analüüsita väga, miks see turvapadi lahti ei läinud ja miks turvarihm õigeaegselt ei pinguldunud. Autod muutuvad ajas turvalisemaks, kuid seda ei mõõdeta, kas inimese vigastused avariis olid 20% kergemad või raskemad arvestades konkreetset sõidukit.

Avarii korral on loomulikult põhifookus kannatanute abistamine. Ilmselt peaks olema keegi hageja pool, kes ekspertiisiprotsessi alustab. Ekspertiis on keeruline ja kallis. Ja kui inimene sai surma, siis ekspertiis seda olukorda enam ei muuda.

Uskumatu, et mõned kindlustusseltsid ja remonditöökojad inimeste eludega nii mängivad.

Niimoodi väljendades – jah. Kuid paraku kui remonditöökoda väidab, et teeb remondi kvaliteetselt, siis kindlustusseltsil on õigus sellele tugineda. Kindlustusselts peab seaduse järgi taastama auto avariieelse seisukorra. Kuid kes tõestab, milline töökoda on jätnud mingi osa ja millal panemata? See on väga keeruline džungel.

Kui kellelgi praegu teie juttu lugedes tekib oma remonditöökoja suhtes kahtlus, siis kuidas ta saab kontrollida, kas autoga on kõik vajalik ikka tehtud ja olemas?

Ikka margiesinduses. See on kõige lihtsam, sest neil on oskused, kogemus ja seadmed. Autot pelgalt tõstukile ajades pole võimalik kõike kindlaks teha, näiteks seda, kas turvavarustus töötab või mitte.

On juhuseid, kus töökoda petab teadlikult ka kindlustusseltsi ehk maksjat ning jätab osa arves kajastatud töid lihtsalt tegemata. Sellisel juhul on jällegi põhikannatajaks auto omanik, kuid lisaks veel ka rahaliselt kindlustusselts.

Kasutatud auto ostjale soovitaks ma osta auto, mis on Eestist uuena ostetud ja millel saab tuvastada mingit sorti ajaloo. Risk on suurem, kui auto on mingi muu riigi päritolu või puuduva ajalooga. Leedu on näiteks tuntud kui Saksa avariiliste sõidukite re-ekspordi maa – kiirelt remonti, kiirelt müüki! See ongi nende ärimudel.

Kuidas meie teadlikkust tõsta?

Inimesed peaksid teadma, et uue kindlustusseaduse kohaselt võib autoomanik ise valida, millises töökojas ta autot remondib. Iseasi on see, kui auto omanik teeb teadliku valiku odava ja halva remondi kasuks.

Näiteks juhud, kui avariis kannatanud süüdlase auto, kus puudub finantseerija, remonditakse ära eesmärgiga see kohe maha müüa. See on uue omaniku riskikoht. Ka siin aitab natuke olukorda parandada, kui sõidukil on tuvastatav Eesti ajalugu.

Tänapäevase sõiduki avariiremondis ei saa olla mingit paindlikkust, seda saab teha ainult töökojas, mis järgib tootjatehase ettekirjutusi.

Kahju on sellest, et meie turumajandus tekitab olukordi, kus raha on kohati suurema jõuga kui sirge selg. Ja kus osapooled leiavad koostöövõimalusi, ise teades, et võib-olla ei saanud kõik päris nii tehtud, nagu tootja on lugematute katsete tulemusena ette näinud.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
28. July 2016, 23:03
Otsi:

Ava täpsem otsing