Stiglitzil on plaan euro päästmiseks

OMX Baltic0,47%318,94
OMX Riga−0,01%994,88
OMX Tallinn0,56%2 252,19
OMX Vilnius0,4%1 497,99
S&P 500−4,36%7 353,73
DOW 30−3,44%51 523,06
Nasdaq −5,52%24 315
FTSE 100−0,43%10 782,66
Nikkei 225−1,79%61 077,9
CMC Crypto 2000,00%0,00
USD/EUR0,00%0,89
GBP/EUR0,00%1,2
EUR/RUB0,00%91,42

OMX Baltic0,47%318,94
OMX Riga−0,01%994,88
OMX Tallinn0,56%2 252,19
OMX Vilnius0,4%1 497,99
S&P 500−4,36%7 353,73
DOW 30−3,44%51 523,06
Nasdaq −5,52%24 315
FTSE 100−0,43%10 782,66
Nikkei 225−1,79%61 077,9
CMC Crypto 2000,00%0,00
USD/EUR0,00%0,89
GBP/EUR0,00%1,2
EUR/RUB0,00%91,42

Eurot on võimalik päästa ja see tuleks päästa, kirjutab Nobeli majanduspreemia laureaat Joseph Stiglitz oma uues raamatus, mille kättesaamiseks tuleb tavalugejal veel veidi üle nädala kannatada, kuid mida Financial Times, Bloomberg ja muud väljaanded „isu tekitamiseks“ juba kommenteerivad.

Sirje Rankvälisuudiste toimetaja

Joseph Stiglitz
Foto: Scanpix/Reuters

Ameerika väljaanne Vanity Fair avaldas äsja raamatust väljavõtte, mis kirjeldab Stiglitzi nägemust, kuidas eurot oleks võimalik päästa. Stiglitzi ettepanek on luua rahaliidu sees erineva vahetuskursiga eurod, mis võimaldaks ühe euroala riigi vääringul teise euroala riigi vääringu suhtes teatud ulatuses liikuda. Kui näiteks lõunapoolsete liikmesriikide – Kreeka, Itaalia, Hispaania – eurod oleksid nõrgema kursiga, ergutaks see nende riikide eksporti ja vähendaks importi. Nõudlus majanduses kasvaks ning koos sellega hõive ja sissetulekud. Praeguse eurosüsteemi jäikus tähendab seda, et suure kaubanduskonto defitsiidi korral tuleb impordi ja ekspordi tasakaalustamiseks majandus nii sügavasse depressiooni ajada, et tarbijad ei osta enam ei riigi oma kaupu ega importi. Kui süsteemis oleks rohkem paindlikkust, mingigi ventiil ehk võimalus devalveerida, saaks kaubandusbilansi tasakaalu ja inimestele tööd. Stiglitz leiab, et digitaalses majanduses on taoline arhitektuur võimalik luua.

Sellistel riikidel aga nagu Saksamaa euro kurss tõuseks, mis tasakaalustaks omakorda Saksamaa suure kaubanduskonto ülejäägi.

Tahtsime parimat

Euro pidi algselt olema abinõu elatustaseme tõstmiseks ja jõukuse kasvatamiseks, mitte aga eesmärk omaette. Stiglitzi väide on, et euro loodi parimate kavatsustega, kuid ilma, et selle loojatel olnuks selget ettekujutust, kuidas üks rahaliit toimib. Või ei olnud neil tahtmist seda teada, nagu väidab Euroopa Komisjoni endine ametnik Bernard Connolly oma veel enne euro käibeletulekut avaldatud raamatus, kus ta tänaseks paljus realiseerunud võimalike probleemide ja riskide eest hoiatas. Selle asemel kuulutati Connolly persona non grataks, keda ELi institutsioonidesse isegi enam sisse ei tohtinud lasta.

Stiglitz näeb euroala kriisi põhjustena eelkõige euroala vildakat arhitektuuri. Koos ühise rahaga ei loodud institutsioone, mis oleks taganud väga erineva majandusega riikidega rahaliidu toimimise. Näiteks loodi küll ühtne rahapoliitika, kuid mitte institutsioone, mis oleks aidanud neid riike, millele see poliitika konkreetsel ajahetkel ei sobinud. Näiteks investeeringute toetamiseks, et majanduse kasvupotentsiaali järele aidata. Võrdluseks on USA (mida võib samuti vaadata kui erinevate osariikide „rahaliitu“) föderaaleelarve suurus ca 20% SKPst, ELis aga vaid napp 1% SKPst. Euroala riikide endi eelarvepoliitikal on aga liiga kitsad kammitsad, et iseseisva rahapoliitika puudumist kompenseerida. Euroala vajaks suuremat integratsiooni, kuid kuna see pole poliitilist olukorda arvestades võimalik, pakub Stiglitz välja erinevate eurokurssidega euro, mis näiliselt ühtsuse säilitab ning välistab rahaliidu täieliku lagunemise. Seda viimast Stiglitz ei toeta.

Stiglitzi raamatu kohta ajalehes Financial Times arvustuse avaldanud kolumnist Martin Sandbu leiab aga, et Stiglitzi ettepanek pole kuigi innovaatiline ega ka eriti veenev, sest oma raamatus räägib Stiglitz ise vastu oma peamisele väitele – et rahaliit praegue struktuuriga ei tööta.

Sandbu viitab Stiglitzi analüüsile euroala abiprogrammide efektiivsusest, mida said oma nahal tunda Kreeka, Iirimaa, Portugal, Hispaania ja Küpros. Stiglitz leiab, et mitmed ette kirjutatud meetmed olid sellised, mis kriisi pigem süvendasid ja asja hullemaks ajasid. Ja et see oli viga, et olulist osa võlgadest kohe korstnasse ei kantud. Samas näiteks selliseid meetmeid nagu maksude tõstmine üheaegselt eelarveliste toetustega, mis poleks riikide võlakoormat kasvatanud, ei kasutatud. Ka eelarvete konsolideerimine saanuks koosneda majanduskasvule vähem negatiivse mõjuga elementidest.

Valikuid siiski on

Stiglitz näitab, et eurosärk on küll jäik, kuid võimaldab siiski poliitikas valikuid. Kui oleks valitud teisiti, ei oleks euroala majanduse olukord praegu üleilmse kriisi järel teistest arenenud riikidest oluliselt kehvem. Siin näebki Sandbu vasturääkivust Stiglitzi enda väitele, et rahaliit praeguse struktuuriga ei toimi. Euroalal valitud kriisirohu kriitika on Sandbu arvates aga Stiglitzi uue raamatu kõige originaalsem ja väärtuslikum osa.

Stiglitzil on plaan euro päästmiseks

Seotud lood

Hetkel kuum

Hetkel kuum

Podcastid

Enimloetud

Viimased uudised