Kes maksab männikärsaka tekitatud kahju?

Tänu Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel 3. augustil Hiiumaal toimunud Eesti Erametsaliidu koolitusprojektile oli metsaomanikel võimalus täiendada oma teadmisi putuka- ja ulukikahjustustest ning nende ennetamisvõimalustest. Koolitajateks olid Kaljo Voolma ja Tiit Randveer Eesti Maaülikoolist.

Mõisted “kahju” ja “kahjur” kõlavad kurjakuulutavalt ja karmilt. Looduses on ju tegelikult kõigil liikidel oma roll ning mustvalgelt erinevaid liike heaks ja halvaks jagades võime kergesti libastuda lihtsustamise lõksu. Seega ei ole kindlasti looduses liike, mida tingimata tuleks “hävitada”. Igal liigil on oma koht ökosüsteemis.

Paratamatult tunnetame inimestena kõige lihtsamini majanduslikku kahju. Männikärsakate söödud okaspuukultuur, põtrade räsitud noorendik, kopratammidest üleujutatud metsas surevad puud või üraskite tulemusena kuivavad küpsed metsad – kõik need on metsaomanike jaoks saamata jääv rahaline tulu.

Kes siis aga saab kasu? Võib ju arendada lihtsustatud teooriat, et põdra söödud noorendikust saab kasu jahimees, kelle külmkappi vorstijupp jõuab, aga kelle kaela veeretada männikärsakate tekitatud kahju? Putukate eest ei võta vastutust keegi, ja seda me ei eeldagi. Majanduslikku kahju saamata jäänud puidutulust mõõdame majandusmetsades, hoiumetsades on hoopis teised eesmärgid. Kes aga teeb üraskile või põdrale selgeks, kus läheb inimeste tõmmatud piir?

Õiguslikult reguleerib metsakahjustuste teemat metsaseaduses metsakaitse jagu ning sellega kaasnevad määrused. Metsaseaduse § 42 määratleb, et metsaomanik on kohustatud jälgima metsa seisundit, kaitsma metsa kahjurite ja haiguste, prahistamise ja tulekahjude eest.

Metsakasvatus on majandusharu, mis on väga tugevasti mõjutatud looduslikest tingimustest ja metsaomanikul ei jäägi muud üle, kui need tingimused endale selgeks teha ning aru saada, millest probleemid tulenevad ning õppida neid ennetama. Nii teadus kui tööstus arenevad ja saadaval on erinevad vahendid kahjustuste ennetamiseks.

Mõnede kahjustuste ennetamiseks saavad metsaomanikud taotleda ka rahalist tuge metsameetmest. Metsakahjustuste ennetamiseks tehtud rahalised kulutused saab metsaomanik kuludokumentide alusel kanda ka oma tuludeklaratsiooni.

Tõenäoliselt on vähe inimesi, kes võivad kiidelda sellega, et tunnevad putukaid. See olekski keeruline, sest neid on Eestis vähemalt 21 000 liiki.Metsapuud on oma pikal eluringil ohustatud paljudest liikidest.

Kui puud on alles idanevate seemnete ja tõusmete faasis, on nad toiduks jooksiklastele. Edaspidi tuleb arvestada juurekahjurite ohuga, eks maipõrnikatega kaasnevaid muresid teavad mitmedki metsataimlaste omanikud.

Pärast metsakultuuri rajamist on juba järgmise paari kuuga metsaomanikule esimene suur riskitegur – kas männikärsakas tuleb kahjustama või mitte?

Tänavusel kuival ja päikeselisel kevadel olid päris suured männikärsaka kahjustused. Lahenduseks võib olla taimekaitsevahendite kasutamine, see aeg, kui püüniskraave rajati, on juba kaugetesse aegadesse jäänud.

Lootused on ka vahatamistehnoloogial, muidugi muudab iga selline tehnoloogia istiku hinna kallimaks. Soovitus arvestada istutamis­aasta planeerimisega on väikeste eraomandite puhul keeruline, metsaomanik ei saa ju mõjutada, et naaberkinnistutel kärsakate levikuid soodustavaid värskeid raiejäätmeid ei tekiks.

Metsapuude noorendikuikka jõudes on uued ohud: väike-kuusevaablane, männimähkurid, ebakilptäid jne. Edasi võib putukaid jagada kaheks – okka- ja lehekahjurid. Igal okaspuul on oma kindlad liigid. Viimasel kümnendil on suuremad probleemid olnud mändi kahjustava nõmme-võrgendivaablasega.

Lehekahjurid on samuti eri puuliikidel erinevad. Lehekahjurite väiksem oht tuleneb teadagi sellest, et need saavad mõjuda lühikese perioodi, järgmisel aastal on uued lehed.

Puitu kahjustavate putukate seas on esimesed üraskid. Nende lendlus algab kevadel ja just need putukad on ka põhjus, miks metsa majandamise eeskirjaga sätestatakse määruses toore koorimata okaspuu metsast väljavedamise tähtajad.

Oluline on, et inimesed ise oma tegevusega ei looks soodsaid tingimusi üraskite levikuks. Üraskite leviku tõkestamiseks on metsaomanikel võimalik kasutada feromoonpüüniseid, neid on lihtne paigaldada ja efekt on päris hea.

Ulukeid on Eestis oluliselt vähem kui putukaid, seega nende kahjustuste äratundmine on tunduvalt lihtsam. Samas on metsaomanikel keeruline kaasa rääkida ulukite arvukuse teemal ja vastuolu maaomanike ning jahimeeste vahel on endiselt õhus. Uluk ei ole kellegi oma, aga see, mida ta sööb, on maaomaniku oma.

Lisaks suurulukitele teevad päris suurt kahju ka väiksemad tegelased. Erinevad pisinärilised, eelkõige uruhiired, söövad suurtes kogustes väikeseid ja noori puid, eriti suureks võivad kahjustused muutuda just lumerikastel talvedel.

Suurulukite kahjustused on otseselt seotud nende arvukusega. Kui loomi on palju, siis on loomulik, et nad söövad ka rohkem. Ulukikahjustuste vältimiseks on erinevaid võimalusi, aga seda peaks ikka tegema metsaomanike ja jahimeeste koostöös. Kui soolak paigutatakse metsakultuuri lähedusse, siis on selline tegevus selgelt kuritahtlik.

Ulukikahjustuste vältimiseks saab kasutada erinevaid repellente: Cervacol, Plantskydd, Trico, keskealiste kuusikute koorimise vältimiseks võib proovida kuusekoore kraapimist vaiguerituse stimuleerimiseks. Võimalusi on veelgi, ent alustada tuleb ikkagi ulukite arvukuse reguleerimisest.

22. augustil ilmuvast Metsanduse kuukirjast saab veel lugeda, millised on puidu hinnad ja kuidas soovivad Euroopa metsaomanikud kiimamuutusesse panustada.

Autor: Aira Toss, Hiiumaa Metsaseltsi juhatuse esimees