Restoranitest: Villa Wesset on tõusuteel

Villa Wesset Supeluse tänaval oleks nagu kogu aeg olemas olnud, nii pikk ajalugu on juba sellel söögikohal. Ikka on terrass täis suminat, inimesi jätkub sinna isegi viletsa ilmaga. Aasta-aastalt lähevad paremaks pea kõik Pärnu restoranid, kuid Villa Wesset teeb seda erilise hooga.

Kuna tegemist on tõenäoselt parima asukohaga restoraniga Pärnus, juhtun sealt iga kord suvepealinnas käies mööda jalutama. Millalgi märkasin, et õlletopside ja piprapihvide asemel istuvad külastajad hoopiski isuäratavamate roogade taga ja rüüpavad veini. Mis on juhtunud? Juhtunud on see, et Villa Wesset on saanud loomingulise peakoka, kel nimeks Mart Kukk, ja üleüldse tundub koht olevat heades kätes.

Õlu on veiniga välja vahetatud aga ilmselt seetõttu, et kõikide roogade juurde pakub menüü välja sobivad veinid, sealjuures on need saadaval ka klaasikaupa. Valik ei ole suur ega eriti elitaarne, kuid hoolega kokku pandud.

Restoranis saab valida, kas seada end istuma ametlikuma, linadega kaetud laudadega restoranipoolele või vabama olemisega terrassipoolele. Valisime terrassi, mille õhtusse vajuv päike mõnusalt soojaks kütnud oli.

Kohe ilmus ettekandja, tervitas, küsis joogisoovid ja ulatas menüü. Pärast sellesuvist Pärnu restoranide tuuri olin juba hakanud arvama, et sealsetes söögikohtades valitseb mingi teine etikett, et “tere” ja jookide pakkumine kuulub teise aega või teise kohta, igatahes mitte Pärnusse. Aga võta näpust – Villa Wesset ajab ikka sedasama klassikalist restoraniteeninduse rida.

Menüü hoiab uue aja nappi joont ja ei lobise. Kõige olulisem antakse teada paari sõnaga. Suitsuliha ja peet, kana ja kappar, seafilee ja uba, forell ja spargel, kuigi lisaks kirjutatakse lahti ka ülejäänud komponendid. Sama stiili üritavad järgida paljud, kuid haruharva käib napisõnalisusega koos sel määral kulinaarset täpsust kui Villa Wesseti menüüs.

Minu lemmikuks sai külm supp, millel nimeks “Suitsuliha ja peet: peedikreem poolkuiva tomati, suitsuliha, soolakurgi, vutimuna ja keefiriga”.

Peet ja keefir pole just kõige apetiitsema välimusega, eriti kui nad korraga ühes roas esinevad, seetõttu serveeriti alguses supi kuivemad osised ja alles seejärel valati peale leemeke – nagu tipprestoranis kunagi!

Maitses domineerisid – nii nagu nimetus lubabki – suitsuliha ja peet, nii et tegemist oli kaunist tugevamaitselise roaga. Ka supil oli oma vein, Tšiili Gewurztraminer.

Kalaroogade poolel oleksin oodanud midagi lähimerelisemat, aga pakuti vaid forelli. Tõsi, see oli maitsev ja kenasti brokoli, spargli, röstitud sibula, rukolasalati ja kartulipüreega täiendatud ning muidugi ka oma veiniga varustatud.

Magustoit aga läks üldisest harmoonilisest ansamblist välja. Tiramisu oli söödav, kuid mitte enamat, dessert polnud muu pakutava tasemel. Natuke kompenseeris seda vein, vana hea magus Ungari Furmint.