Naine presidendiks!

Kirjanik Olev Remsu hinnangul sobib Eesti presidendiks kõige paremini naine, keda ei juhi võimutung. „Naine, kes on eeskujuks oma perekonnaeluga ning näitab, et eesti pere võib olla rahvusvaheline ja paljulapseline,“ kirjeldab ta oma eelistust. „Briti kuninganna täidab oma tseremoniaalset ametit jumalikult, usun, et eesti naine suudab samuti.“ Ühes on Remsu ette kindel: me saame endale parema presidendi kui praegune.

Professor Rainer Kattel toetab põhimõtteliselt mõlemat naiskandidaati. „Nad on kindlasti presidendiametisse sama tugevad kandidaadid kui kõik meeskandidaadid,“ lausub ta. „Samas näitab Eesti püsiv juhtpositsioon Euroopa soolise palgalõhe tipus seda, et valdavalt meeste juhitud ühiskond ei toimi päris nii hästi kui peaks. 

Psühholoogiaprofessor Jüri Alliku sõnul on meil täiesti reaalne võimalus valida järgmiseks presidendiks naine. „Marina Kaljurand ja Mailis Reps on mõlemad väga head kandidaadid, kuigi mulle tundub, et Mailis Reps mõtleb presidendi ametist rohkem täidesaatva võimu kategooriates.“

Allik soovitab neile, kes hakkavad Eesti presidenti valima: unustage ära erakondlikud eelistused ja valige kandidaat, kes ei ole igav. „Kuulake kandidaatide juttu! Kui see jutt ei ole igav ja kõneleja silmad endal säravad, siis saame Eestile hea presidendi.“

Eurosaadik Indrek Tarandile ei meeldi Äripäeva välja pakutud kuuik. „Mis tegelikult tähendab, et sõelale on jäänud need inimesed? Mis sõel see selline on?“ pahandab ta. „Et küsitlusfirmad, ajalehetoimetused ja muud seltskonnad räägivad kellestki? Aga teie „sõelast“ lähtuvalt leian ma, et ennekõike võiks Eesti saada esimese naispresidendi ja seeläbi ka "esimese kuti". Kahest võimalikust variandist eelistaksin sel juhul Marina Kaljuranda, sest tema ei kuulu parteisse ega vea endaga kaasas parteilist pärandit.“ 

Mulle väga meeldiks ka, kui Eesti presidendiks oleks naine, ütles Merko Ehituse juht Andres Trink. „Oluline on, et president kõnetaks teisi riigijuhte ja kogu rahvast, ka neid, kelle emakeel ei ole eesti keel.“

Soolise võrdõiguslikkuse volinikul, endisel IRLi poliitikul Liisa Pakostal on samuti hea meel, et Eestil on kaks tugevat naiskandidaati, kes on ennast näidanud Eesti inimeste väärikuse, põhiõiguste ja põhivabaduste kaitsjana.

“Eelistan naisi – vähem juttu ja rohkem tegusid,” teatab mitme ettevõtte osanik Mare Kolsar lühidalt.

IT-ekspert Linnar Viik annab teada, et tema kõige vahetum sümpaatia kuulub hoopis Jaak Jõerüüdile. „Tal on erk sotsiaalne närv ja heas vormis moraalne kompass, tema võime hoomata seoseid, neid analüüsida ning sedastada on just sellised omadused, mida praegu ning lähiaastatel on Eestil keerulises ja pidevalt muutuvas maailmas vaja,“ märkis Viik. Viigi meelest on kõige tähtsam, et presidendi üle võidaks uhke olla – seda pälvivad Eesti ühiskonnas aga just targad, mitte oma tarkusega uhkeldavad, vaid seda oskuslikult kasutavad inimesed.

Eesti Päevalehe ajakirjanik Kärt Anvelt näeks presidendina diplomaat Jüri Luike või Matti Maasikat. „Pean presidendi puhul oluliseks eelkõige välispoliitilist taipu, tunnetust ning oskust välismaailmas suhelda, Eesti seisukohtade eest seista ning lisaks ametlikule välispoliitilisele tegevusele tuua Eestile kasu ka läbi oma nn mitteametliku tegevuse. Samas on väga oluline, et president suudab kõike välismaailmas toimuvat  ka Eesti siseselt selgitada, vajadusel hirme maha tõmmata - kui need on tekkimas või tekkinud.“

Kaks Äripäeva küsitlusele vastanut ei tunne presidendist üldse puudust.

Leo Luksfilosoof"Ühes "Foorumi" saates jõuti peaaegu konsensusele, et president peaks olema rahva isa (õiendati, et ta võib ka rahva ema olla). Mõni väitleja nõudis ka jätkuvalt, et selle isa valiks rahvas. Olles küll üksnes imepisike kübe rahvast, teen järgnevalt imepisikese poliitilise avalduse: mul on olemas nii ema kui ka isa, kusjuures täitsa tublid. Seega ei vaja ma vähimalgi määral mingit lisa-isakest telepurki inisema. Sellest johtuvalt ei soovi ma teda ka valida. Samas olen teadlik, et vanemliku hoolitsusega on meil lood kehvad, ning mõistan, kui sellest ilma jäänud inimesed otsivad kadunud isa või ema paraadidelt ja telerist."

Kaarel Taranderakondade rahastamise järelevalve komisjoni aseesimees "Mina ei soovi kedagi näha Eesti Vabariigi presidendina. Mõistes, et järgmiseks viieks aastaks me siiski presidendi saame, soovin, et see jääks ka viimaseks. Selleks sobiks ainult isik, kes aktiivselt algataks ja viiks parlamendi kaudu ka läbi põhiseaduse muutmise nii, et presidendi napid ülesanded jagataks ära muude institutsioonide vahel. Kõige vähem on meil igatahes vaja ülikallist telefonisti, kes Vabaõhumuuseumi taga Liberty mõisas oma punase aparaadi taga uneleb, oodates tähtsat hetke, mil saab USA või Venemaa presidendile helistada."