Kuidas Ilves-Extra edulugu pankrotiks pöördus

09. september 2016, 07:30
Ilves-Extra on minevik, Ilvese kaubamärk aga elab. Taamal on pimedusse mattunud Ilves-Extra Tartus, Kastani 42 asunud tootmishoone, esiplaanil vaatab Ilvese spordirõivastesse riietatud mannekeen aga lootusrikkalt tuleviku suunas.
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160909/NEWS/160909988/AR/0/Ilves-Extra,-ISC-Internationa,-Eberle,-Kivikas,-tekstiilitööstus,-spordirõivad,-tartu,-aparaaditehas,-kastani-42,-pankrot.jpg

Tänavu kevadel pankrotistunud legendaarse spordirõivafirma Ilves-Extra ligi 30aastast äriteed palistasid mitte ainult karid, vaid ka arvukad vead.

Selleks, et langust paremini aduda, oleks tark alustada tipust. 2003. aastal oli ASi Ilves-Extra käive üle 117 miljoni ja kasum 7,2 miljonit krooni. Ettevõttes töötas 451 inimest. Firma omaniku, asutaja ja juhi Arvo Kivikase sõnul oli suuremaks kasvamine tollal lihtne. „Vaatad, kus on pudelikael, ja sinna investeerid,“ kirjeldas ta. Optimismi jagus – 2004. aastaks prognoositi 150 miljoni kroonist käivet. Ilves-Extra investeeris. Aastatel 2003–2007 teenitud ligi 15,2 miljoni kroonisest kasumist pool pandi firmasse tagasi.

Järgnes aga globaalne kollaps. Inimesi, kes endale Ilves-Extra kvaliteetseid ja kalli hinnalipikuga suusarõivaid lubada said, jäi järsult vähemaks. „Tagantjärele tarkust on muidugi palju,“ sõnas Kivikas, „kuid tol ajal ei öelnud muidugi keegi, et nii ränk kriis tulemas on.“

Ilves-Extra ei olnud valmis. Investeeringuid oli tootmismahtude suurenemise lootuses tehtud liiga palju. Dividendidena oldi eelneva viie aasta jooksul välja makstud pea kümme miljonit. 2007. aasta bilansipäeval oli ettevõtte kontol vaba raha aga 13 940 krooni ehk alla tuhande euro.

Kriisist algas allakäik

2008. aastal pidi Ilves-Extras oma töökohaga hüvasti jätma umbkaudu sada inimest, kolmandik kogu töötajaskonnast. Käive langes 11% ja kahjumiks kujunes 2,6 miljonit krooni. Kuid esimene hoop osutus veel pehmeks. Järgneva pooleteise aasta jooksul kogunes Ilvese kahjumiks üle 15 miljoni krooni. Olukord oli väga kiiresti väga täbaraks muutunud. Kivikas asus otsima lahendusi. Ühise sõbra kaudu viis tee ta pikalt Eestis elanud Saksa ärimehe Gerhard Eberle juurde.

„Ta tuli ühel päeval minu jutule ning ütles, et nad on suures hädas,“ meenutas kohtumist Eberle. Seniajani oli Ilves-Extrat rahastanud Swedbank, kelle pakutava laenu intress olevat olnud 19,5%. Eberle sõnul ei ole sellist intressi makstes võimalik tekstiiliäris ellu jääda. Ta lõi Kivikasega käed ning nõustus Ilvest ise finantseerima.

Uppuv paat oli leidnud tee sadamasse. Lekkeid oli aga palju. Suured probleemid valitsesid Tartus Kastani 42 asuvas tootmishoones, mida tuntakse ka Aparaaditehase nime all. Nimelt oli Ilves-Extra sõlminud Kivikase sõnul 1995. aastal maja omanikuga 25aastase üürilepingu. „Tol ajal tundus see väga õige otsus, tahtsime oma investeeringuid kaitsta,“ selgitas ta.

Üüriti 6500 ruutmeetrit, rasketel aegadel kuivas aga äri samm-sammult kokku. Leping jättis majaomanikule õiguse keelduda Ilveselt ruume tagasi võtmast, mida Kivikase sõnul omanik, ABC Kinnisvarateenuste OÜ, ka tegi. Üürileandja sõnul olid aga lood teistmoodi.

Gerhard Eberle sõnul tahtis ta Ilves-Extrat aidata kui pank - pakkuda senisest mõistikuma intressiga laenu. Nähes aga kuivõrd tõsised on Ilvese hädad, ajendas mure väljalaenatud raha pärast teda nii nõu kui jõuga Ilvest abistama.

Kasvav üürivõlg

ABC Kinnisvarateenuste juhatuse liikme Urmas Lauri sõnul on nad aastate jooksul pidevalt Ilveselt pindasid vastu võtnud, lausa paari-kolme tuhande ruutmeetri ulatuses. „See jutt on meie jaoks isegi veidi solvav,“ sõnas Laur, kelle sõnul otsiti koos pidevalt võimalusi, et Ilves-Extra saaks tegevust jätkata. „Mingis olukorras peavad ka nemad arvestama sellega, et me ei saa kahenädalase etteteatamisega tuhandeid ruutmeetreid vastu võtta. Meil on ka kolmandate isikute ees kohustused,“ ütles Laur. Ta lisas, et mõnekuulise etteplaneerimisega said kõik ruumid alati vastu võetud.

Lauri sõnul nähti 2005. aastal maja ostes Ilves-Extrat pikaajalise partnerina ning huvi nende jätkamise vastu oli suur. Isegi hetkel, kui Ilves-Extra üürivõlg ületas 200 000 eurot. „Ma ei tea väga palju üürileandjaid, kes nii suurte nõuetega sama kannatlikult istuks ja lahendusi otsiks,“ möönis enda sõnul 25 aastat kinnisvarasektoris tegutsenud Laur.

Ühel ajahetkel jõuti punkti, kus firma kasutas 6500 ruutmeetrist vaid kolmandikku. Lauri sõnul hoiti ruume reservis, kuna loodeti tootmist tulevikus uuesti laiendada. „Neid oli selgelt rohkem, kui Ilves-Extra majandustegevus uuenenud turutingimustes oleks võimaldanud,“ arvas ta. Raha, et pindu kütta, tuli loomulikult üürniku kukrust. Maja köeti ainult elektriga. Kommunaalkulud viisid Ilvesest rohkem raha välja kui üür ise.

„Maja energiaefektiivsus oli katastroofiline, aknad olid ühekordsed ja pärit nõukogude ajast,“ kirjeldas Eberle. Ka Laur tõdes, et maja seisukord polnud kiita. Olude parandamiseks oleks investeeritud, kui Ilves-Extra oleks suutnud üürivõlga tagasi maksta. „Me ei saa seda teha olukorras, kus võlg meie ees aina suureneb. Kui nad oleksid meile kas või 10 000 eurot tagasi maksnud, oleksime selle ka kohe reinvesteerinud,“ selgitas ta.

Eberle sõnul viis raha Ilvese kukrust ka tootmise ebaefektiivsus. Ettevõte tegutses kolmel korrusel ning see pani tema sõnul asjaajamise kiirusele tugeva pitseri. „Inimeste motivatsioon oli täiesti maas,“ nentis Eberle. Juhatus ei olnud lubadusi täitnud, palgad olid jäänud maksmata. Töötajad tulid ja läksid, millal tahtsid. „Võrreldes seda enda tehastega Indoneesias, Hongkongis, Hiinas ja Ukrainas, oli vahe öö ja päev. Tegu oli klubi, mitte ettevõttega,“ kirjeldas Eberle töökultuuri.

Palgaga venitamine ei olnud Kivikase sõnul olnud tahtlik. „Kui firma on raskustes, eks see siit ja sealt ikka välja paistab,“ nentis ta. Samal ajal olevat maja ees seisnud BMW X5. „See tundus mulle jabur. Kui mina raha ei teeni, ei liisi ma sellist autot,“ torkas Eberle.

Ilves-Extra küttekulud taevasse ajanud ning majaomaniku ees hiigelvõla tekitanud nõukogude-aegsed aknad on Kastani 42-s tänaseks kas välja vahetatud või välja vahetamisele minemas.

Appi tõttab sakslane

Eberle sõnul tahtis ta esmalt Ilves-Extrat aidata kui pank. Anda neile raha ning keskenduda enda äride arendamisele. Trööstitut olukorda nähes otsustas ta enda sõnul käed külge panna. „Ütlesin, et nad peavad ärimudelit dramaatiliselt muutma. See, mis nad tol hetkel tegid, oli mõistusevastane,“ sõnas ta.

Koos Ilvese juhtkonnaga koostati ettevõtte restruktureerimiseks plaan ja hakati klotse ümber tõstma. Aasta hiljem oli Ilves-Extra jõudnud miljonieurosest kahjumist 270 000eurosesse kasumisse. „Suur saavutus,“ hindas Eberle. Nähes, et Ilves on jalad alla saanud, ei pööranud ta firmale enam nii palju tähelepanu.

Edu jäi üürikeseks. Peagi hakkas ettevõte taas kuust kuusse raha kaotama. Kuhu see kadus, ei teadnud Eberle sõnul keegi. „Raamatupidamine oli äärmiselt nõrk. Rahvusvahelistest standarditest lähtudes seda praktiliselt ei eksisteerinudki,“ sõnas Eberle. Bilanss oli tema sõnul olnud täiesti vale – ettevõtte varad, näiteks aktsiad ja masinad, olid kõvasti ülehinnatud.

Aruandlust tahtis Eberle saada iga kuu. „Firmat on vaja pidevalt häälestada. Teadmata, kus on kulud, oled piloot suures äikesetormis ilma igasuguse kaardistamissüsteemita,“ sõnas ta, nentides, et investorina ei olnud tal piisavalt mõjuvõimu asjade põhjalikuks ümberkorraldamiseks. „Ütlesin neile tuhandeid kordi, et palun ajage oma raamatupidamine korda. Ma vajan informatsiooni,“ sõnas Eberle.

„Ma tema tuhandekordseid palveid ei oska kommenteerida. Kas nii ikka oli?“ küsis Kivikas. Ka raamatupidamise tase olevat Kivikase sõnul olnud selline, nagu see Eestis tavaliselt on. „Kui ta aruandeid, detaile ja käibeandmeid soovis, ta need ka sai. Eberle ei saa öelda, et ta ei teadnud seda, teist või kolmandat,“ rääkis ta.

Probleemid tekkisid Kivikase sõnul alles hiljem, 2014. ja 2015. aastal, mil pearaamatupidaja viibis pea maksimaalselt seadusega ette nähtud aja haiguslehel. „Fakt on see, et mingil ajavahemikul meil tõesti korralikku pilti asjadest ei olnud,“ nentis ta, kuid lisas, et juhtkond ei istunud käed rüpes. „Inimene ise püüdis nii palju töötada, kui tervis lubas. Ka juhid ise tegid operatiivse info saamiseks arvutusi,“ selgitas Kivikas.

Kaks aastat on pikk aeg. Kivikase sõnul venitati uue pearaamatupidaja töölevõtmisega peamiselt selle tõttu, et esimene raamatupidaja olevat pidevalt lubanud, et tervis on paranemas. „Paraku on nii, et tööandjat hoiti reaalsest olukorrast teadmatuses,“ võttis Kivikas saaga kokku. Otsekui raamatupidamise lonkamise tõestuseks pole Ilves-Extra siiamaani esitanud 2014. ja 2015. aasta aruandeid.

Ilves-Extrat sünnist surmani juhtinud Arvo Kivikat kirjeldavad kohaliku rõivatööstuse juhid kui töökat ja ausat meest. Väidetavalt hindavad teda ka Ilves-Extra pikemaajalised töötajad, kes ka raskuste ja maksmata jäänud palkade kiuste temasse usuvad ning on valmis tema juhtimise all töötama. Ülal olev foto on tehtud 2009. aasta algul. Tegu oli Ilves-Extra läbi aegade halvima aastaga. Kahjumiks kujunes üle 15 miljoni krooni.

Firma lüüakse kaheks

Tollal, 2011. aastal, nõudis aga Eberle, et ettevõte jagataks kaheks. Oli vaja mõista, kuhu raha kaob. Niivõrd nõrga raamatupidamise pealt oli see tema sõnul võimatu. „Ütlesin, et olen ainult siis nõus Ilvest jätkuvalt toetama, kui nad oma brändi mulle müüvad. Sellisel juhul oli mul vähemalt mingigi vara,“ selgitas ta.

2011. aastal müüski Ilves-Extra enda kaubamärgi ISC laenu katteks Eberle ettevõttele OÜ Pakpoord. Eberle ostis ka kirjas olnud hinna järgi ära Ilvese laos seisva valmistoodangu. Tavaliselt makstakse tema sõnul selliste tehingute puhul maksimaalselt 30–40% hinnast. „Maksin üle. Teadsin, et muidu puudub igasugune võimalus enda laenatud raha tagasi saamiseks,“ selgitas ta tehingu tagamaid. Targem olevat olnud tol hetkel raha kaotada ning proovida valmistoodang enda äranägemise järgi maha müüa. „Nii saigi minust tekstiiliärimees,“ võttis Eberle asja kokku.

Ilves-Extra sai kaubamärgi müügist 500 000eurose süsti. Varem ei olnud bränd bilansis kajastatud. See võttis Eberle sõnul Ilveselt surve maha ning firma sai keskenduda rohkem uute toodete arendamisele. „Tahtsin parandada ettevõtte olukorda, kus nad saaksid iseennast refinantseerida ning mulle laenu tagasi maksta,“ selgitas ta.

Eberle ostis ka Ilvese tootmismasinad. Samuti bilansilehe hinna järgi. Samuti põhjusel, et ta halvimal juhul investeeringust tühjade kätega ei väljuks. Seejärel hakkas ta neid Ilvesele välja rentima. „Tegu on sama põhimõttega, mida pangad rakendasid finantskriisi ajal. Ettevõtted optimeerisid bilansilehed ja viisid kulud miinimumi. Selline käik oli ka Ilvese seisukohalt tark,“ avaldas Eberle.

Toodete disain olevat samuti olnud suur probleem. Eberle hinnangul oli see umbes 10 aastat konkurentidest maas, mistõttu oli laovaru müümine tihedas rahvusvahelises konkurentsis meeletult raske. Siiski läks sellega Eberle sõnul oodatust paremini. Tulemuseks oli 700 000eurone käive. Liiguti õiges suunas, kuid käia oli pikk tee.

Uued tuuled: Kastani 42 hoone neljandal korrusel tegutseb nüüd Eberlele kuuluv ISC international. Majja plaanib Lauri sõnul kolida Toiduakadeemia, ühtlasi on plaan sinna luua co-workingu (töökoha rentimine avatud kontoris - toim) ruumid. Kastani tänava ääres avatakse galerii.

Töötajad lahkuvad

Eberle firma tootis Haapsalus sarnaseid tooteid ning oli huvitatud äri kasvatamisest. Ta otsustas palgata Ilvese tegevusetuks jäänud töötajad ja kolida osa ärist Tartusse. Olukorrast võitsid kõik – inimesed ei jäänud töötuks, Ilves sai loovutada üleliigse üüripinna Eberlele, kes seda vajas, ning majaomanik leidis üürilise, kes õigeaegselt arveid tasub.

Umbes sellel ajal kaotas Eberle aga Ilves-Extrasse usu. Ta tunnistas, et ei tahtnud rohkem raha tuulde visata. „Ütlesin neile, et kui läheb pankrotti, siis las läheb pankrotti. Olin juba piisavalt kaotanud,“ avaldas Eberle. Piisavalt tähendas Eberle jaoks erinevatel andmetel 700 000 kuni miljon eurot. „Seejärel leidis Arvo Kivikas teise investori, kes teda aitas. See ilmselt oligi põhjus, miks äri selle aastani vastu pidas,“ spekuleeris Eberle.

Tänavu märtsikuus kirjeldas Kivikas olukorda Lõunalehele skisofreenilisena. Tellimusi olevat olnud rohkelt – tootmisliinid olla suve lõpuni hõivatud. Kuid tõdes, et rahaliselt ei oska enam midagi peale hakata. „Suurenevad tellimused tahavad algul ka suuremaid väljaminekuid. Kui investorid pole nõus edasi aitama, pigem takistavad, pole minul lihtsalt enam vahendeid, et jätkata,“ sõnas ta.

Numbrid räägivad sama keelt. 2016. aasta aprillikuuks töötas Ilves-Extras erinevatel andmetel 76–80 inimest. Käive oli kuus korda väiksem kui tippajal. Vara oli 370 000, kohustusi aga 1,4 miljoni euro eest. Maksuvõlg riigi ees ületas mai algul 80 000 eurot. Üle 200 000eurone üürivõlg on endiselt maksmata. Lootusi seda kätte saada Laur ei hellita.

Kastani 42 ruumides meenutab Ilvest veel nende vara. Kontorimööbel, raamatupidamine, olmetehnika. Seda kõike peab Lauri sõnade kohaselt ABC Kinnisvarateenused „vastutusrikkalt ja vastutustundlikult“ hoiustama. „Olukord on täiesti absurdne, kanname sellega igapäevaseid kahjusid,“ nentis ta.

ÜKS KÜSIMUS

Mis sai Ilvesele saatuslikuks?

Leida Kikka, Samelini tegevjuht ja suuromanik

Ma arvan, et hetk, mil tellimusi oli vähe. Need tellimused on väga hooaegsed. Eelmisel aastal oli Eestis suur majanduslangus. Võib-olla mõni materjal hilines, võib-olla mõni tellija ei tellinudki – piisab vähesest.

Ja Ilvese puhul mängis rolli ka see, et nad rentisid tootmisruume. Ettevõtted, kel on oma tootmismaa ja oma ruumid – neil on võimalik pangast laenu saada ning võimalik maksuametiga makse ajatada, sest kinnisvara on hüpoteegis nii riigi kui panga kasuks. Seega on nii pank kui riik nõus maksegraafikuid koostama.

Kuid, kui tagatist ei ole või kui selleks on paar õmblusmasinat, kangad ja laos mõned joped, siis ei Eesti riik ega pangad seda tagatisena ei aktsepteeri. Kivikasel polnud tagatist ja pangast laenu ilmselt ei saanud. Lisaks ka laenavad investorid ju hullu protsendiga – see oligi ilmselt põhjus.

Samelin ise lakub alles eelmise aasta haavu. Õnneks võitsime sõjaväe riigihanked ja hakkame neid nüüd täitma. Ajatasime sellel eesmärgil makse, palusime pangast laenu, et saaks osta materjale ja täita lepinguid. Maksuamet ilusti ajatas meie asjad.

Nüüd siis toodame, kinnistu on hüpoteegis. Meil on nelja-aastane leping ja kulub vähemalt aasta, et võlgadest lahti saada. Sama seis oli meil aastal 2009 – mõistus ei võtnud ka siis enam, mida teha! Kuid ka siis me võitsime hanked ja 2010.–2011. aastaks  olid meil võlad makstud. Kergetööstus on raske sektor ja tööjõupuudus on meeletu. Tööjõu kvaliteet on madal ja neid ei õpetata kuskil. Ka miinimumpalk tapab, kuna teeme tükitööd.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
08. September 2016, 23:11
Otsi:

Ava täpsem otsing