Kruuda pihtimus: kuidas pangad piimaäri hapuks lasid

14. september 2016, 10:30
Piimatööstur Oliver Kruuda.
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160914/NEWS/160919907/AR/0/AR-160919907.jpg

Tõsistes majandusraskustes vaevleva piimatööstuse Tere omanik Oliver Kruuda näeb tekkinud olukorras suurt süüd pankadel.

Kruuda ütles intervjuus Äripäeva sõsarväljaandele Delovõje Vedomosti, et pangad on tema ettevõtte väärtust oma käitumisega kõvasti kahandanud.

Ütlesite, et finantsraskuste tekkimise põhjus on kasutatavate finantstoodete sobimatus. Need ju ei olnud ebasobivad algusest peale? Kas 2008. aastal enne kriisi sobisid need paremini?

Asja mõte on selles, et 2008. aastal võetud laen oli võetud kahe ettevõtte ostmiseks ja ühinemiseks. Ettevõtte käive oli siis umbes 129 miljonit eurot, kogu Eestis toodetud toorpiim töödeldi ümber just nendes tehastes – meil oli toona viis tootmisüksust: Kohuke Kosel, Tallinnas, Paides, Viljandis ja Põlvas. Kohukese kolisime aastatel 2009-2010 Viljandisse. 2009 algas majanduskriis ja piima hinnad langesid kolossaalselt.

Tootsime siis vaheladudesse valdavalt kogu Eesti ekspordi piima. Vaheladudest sai aga raha toodangu eest kätte alles 154 päeva pärast. Finantsturg oli olematu ja laovaru keegi ei finantseerinud, kuigi oli nõue Euroopa Liidu vastu. Sellest hetkest hakkasid piimatootjad oma toorainele ka eksporditurgu otsima. Tänaseks oleme olukorras, kus juba viimased kolm aastat veetakse kogu ekspordipiim värskena Eestist välja – see, mida Põlva tehas eelnevalt ümber töötles. Alates sellest ajast on ettevõte käive langenud.

2012. aastal lõpetasime private labeli tootmise koduturule ja Lätti, sest tulenevalt private labeli hinnasurvest oli oma bränd ja bränditoodete müük väga suure riski all. Samal aastal sulgesime Paide tootmisüksuse ja aasta hiljem Tallinna tootmisüksuse, mille tulemusel kolisime oma nelja tootmismaja seadmed ja tootmise kokku Põlvasse ja Viljandisse. 2014. aasta augustist sulgus lõplikult ka Venemaa turg. Varasematel aastatel oli meie Venemaa-suunaline eksport mitukümmend miljonit eurot ja kasumlikkus hea.

Finantsoodete sobimatus ongi sellest tulnud, et langevate käivete ja poliitiliste turu sulgemiste tulemusena ei olnud võimalik pankadega läbi rääkida paindlikes laenugraafikutes, mis oleks vastanud meie suutlikkusele ja käivetele. Saavutasime küll osalisi maksepuhkuseid, kuid need olid lühiajalised, väga kallid (intress tõusis osaliselt 9,5%) ja aitasid ettevõtte kassavoogusid lühiajaliselt. Mõistlik aeg oli 2012, kui laenu põhiosa ei tagastanud, tasusime intresse, ja sel ajal taastootsime ka kassavoogu piisavalt. 2013 tegi pank ettekirjutuse allutatud laenu leidmiseks ettevõttesse, mis õnnestus 2 miljoni euro puhul, aga selle laenu kulud olid väga kõrged, hiljem umbes 26% aasta baasilt, mis omakorda vähendas kassavoogusid ja kasumlikkust.

Miks nõustusite selliste finantstoodete tingimustega?

2008 olid teised ajad. Algne laen vastas ettevõtte käivetele ning siis olid ka arvelduskrediidid, mis hiljem asendusid faktooringutega, mis on ettevõtte jaoks mitte nii paindlikud kui arvelduskrediit. Eestis oli palju piima, ettevõtte käive oli 120 miljonit eurot. Äriplaan ei näinud ette tooraine lahkumist Eestist ega Vene turu sulgumist poliitiliste põhjuste tõttu. Ainuüksi septembris 2010 eksportisime Venemaale kalendrikuus umbes 3900 tonni piimatooteid. Finantstooteid ei kohandatud ettevõtte vajadustega, vaid hakati survestama liigkalli raha kaasamist, mis pani ettevõtte veelgi suurema surve alla.

Faktooringute tulemusel kaotasime tänu tasaarveldusõigusele sisulise kontrolli oma rahavoogude üle, see oli panga otsustada. Lisaks kallid allutatud laenud panga nõudmisel ning massiivne igakuine finantsandmete raporteerimiskohustus. Ajaleheveergudel pank enam ei varja, et soovivad ettevõtte pankrotti ajada, mis on selgelt seadusevastane. Ükski võlausaldaja ei või oma õigusi teostada teisi kahjustaval viisil – seda aga pangad praegu taotlevad ja sellega ei kahjusta nad mitte ainult ettevõtet, vaid ka teisi ilma tagatiseta võlausaldajaid.

Tere ei ole ju saneerimiskavas öelnud, et ei soovi laenu tagastada, kava isegi ei vähenda põhinõudeid, kuigi selline õigus oleks seaduse järgi olemas – tasumine ajatatakse, sest laenujääki arvestades on ju aru saada, et bulletlaenu tagasimaksmine sellises turuolukorras, nagu praegu piimanduses valitseb, on objektiivselt võimatu. See ei saanud pangale kuidagi üllatusena tulla. Vahepealsel ajal finantseeris ka üks sündikaadipartner valimatult piimandussektorit, sest kõrged piimahinnad võimaldasid suuremahulise laenu kaasamist just põllumajandussektoris. Ka selle sektori laenufinantseerimise juures ei analüüsitud piimahinna kestvust, ajaloolisust ega võimekust püsida Eestis üle Euroopa keskmise piimahinna.

Miks oli nii oluline võtta ettevõtete konsolideerimiseks sündikaatlaenu?

Pangad pakuvad suuremate laenude puhul sündikaatlaenu, sest nad ei soovi ise kogu riski kanda. Olemuselt on sündikaatlaen ettevõtte jaoks väga ebamugav ja koormav. Ka meie näite puhul oli Nordea pank igati osavõtlik ja kaasaaitav, aga kuna sündikaadis tehakse kõik laenutooted võrdsetel alustel, siis, kui Nordea ka tahtis paremaid tooteid ja laenugraafikuid teha, teine sündikaadipartner sageli kas ei teinud otsust ära või ei olnud lõplikult nõus.

Vähetähtis ei ole seegi, et DNB ja Nordea olid siis ja on ka praegu Baltikumis erineva mahu ja kultuuriga ettevõtted – sellest tekkisid ka erimeelsused. Lisaks finantseerivad mõlemad pangad nii Lätis kui ka Leedus meie sektori ettevõtteid ja kui vaadata konkurentettevõtete laenutooteid, jääb mõistmatuks, miks on meiega nii käitutud.

Peamised mõjutegurid on samasse sektorisse antud laenud ja nende edukus – DNB-l piimandusega väga hästi ei ole läinud ning nad soovisid sektorist väljuda. Samasuguse sündikaadipartnerite survestamise taktikaga väljusid nad 2014. aasta suvel ka Läti suurima piimandusettevõtte Food Union sündikaadist. 2015. aasta suvel, kui oli selge, et DNB ei taha laenu pikendada, hakkasime aktiivselt otsima ettevõttele lisakapitali, ettevõtte müügivõimalusi või siis osade varade võõrandamise võimalusi.

2015. aasta lõpuks oli meil sõlmitud huvilistega lepinguid ettevõtte tervikvara müügiks ja ka osaliseks müügiks. Kahjuks ei andnud panganduspartnerid meile jaanuaris 2016 enam võimalust seda müügiprotsessi lõpuni viia, tuues ettekäändeks, et konkurentsiameti ja DD (due diligence) protsessid võtavad liialt kaua aega ja neil ei ole soovi juunikuuni oodata. Tegelik põhjus pidi kuskil mujal olema, sest tänaseks oleme ju septembris.

Kas teie ise valisite just Nordea ja DNB või keegi soovitas neid? Miks langes valik neile pankadele? 

Nordea ja DNB olid teinud laenupakkumise Alta Foodsile, kes oli meil 2007-2008 kogu toiduaineäride ostja. See oli DNB initsiatiiv, et kasutame Alta Foodsile tehtud limiidi ära ja konsolideerime siis Teresse ka Põlva Piima tehase. Laenuandjad olid selles sündikaatlaenus võrdsetel alustel, ehk siis sündikaatlaen oli üks ja kumbki finantspartner sai siis veel võimaldada käibelahendusi, faktooringut, liisingut, arvelduskrediiti kokkulepitud mahus.

Kahjuks ei olnud meil viimastel aastatel neid limiite enam võimalik kasutada ja sellest tulenevalt ka ettevõtte rahavood olid pikka aega pingelised. Kui kokkuleppe kohaselt oli mõlema panga kogulimiit 25 miljonit eurot, millest käibevahendid mõlemal 6,25 miljonit, siis viimasel ajal saime sellest kasutada vaid väiksemat osa. DNB puhul 2,1 miljonit ja Nordea puhul 1,3 miljonit, lisaks mõned liisingud. Viimaste aastate jooksul ei olnud enam võimalik kasutada kokkulepitud käibelimiite. See asendati vaid osaliselt klientide arvete faktooringutega, mis aga ei olnud meie laenutoode, ja valdavalt ka veel kindlustatud nii KredExis ja teistes kindlustusettevõtetes.

Millal tekkis vajadus laenutingimusi muuta ja kohandada? Kuidas reageerisid krediidiasutused?

Esimest korda oli oluline laenuteenindus läbi vaadata 2012. aasta alguses, kui olime lõpetanud suuremahulise private labeli tootmise ja käimas oli Paide ja Tallinna tehase kolimine. Kolimiste investeeringud olid märkimisväärsed, olime sunnitud katma need oma arvelt.

Saavutasime maksepuhkuse kokkuleppe ja saime tööd teha kuni aasta lõpuni. 2013. aasta algusest aga taastus kogu laenuteenindus täismahus, mis oli koormav. Mõistlik laenugraafik oleks sellest hetkest olnud juba 50% põhiosa tagastamist, sest meie suure laenu terviklik tagastamisgraafik oli ebamõistlikult agressiivne. Sellist agressiivset graafikut on Eestis palju ja see ei ole olemuselt ettevõttesõbralik. Kui pead konkureerima samal turul välismaa ettevõtetega, kel üldse ei ole laenu või kes ei tasu laenult intresse, siis on selline konkurents väga väljakutsuv. 

2008-2012 oli pangasuhe hea, taotlesime ja leppisime kokku paindlikke lahendusi. Alates 2013. aastast, kui muutus DNB panga juhtkond Eestis, saime teada, et pank tahab piimandussektorist väljuda. Pangas vahetusid inimesed, enam ei suudetud meie ärispetsiifikat ja sesoonsust endale selgeks teha. Võeti suund lahkuda ja, mis hiljem välja tuli, kahjuks vahendeid valimata.

Ka Nordea Pangale tuli 2015. aasta detsembri lõpus suure üllatusena, et DNB lõpetas aasta viimasest päevast kõikide lühiajaliste toodete lepingud ja hakkas meile viivisearveid saatma. Nordea esindajad püüdsid terve jaanuari veel oma sündikaadipartneriga läbi rääkida, kuid 29. jaanuariks oli selge, et vastaspool ei olnud millegagi nõus. 

Praegu on teie ettevõtte potentsiaalsed ostjad Leedust. Võib-olla keegi tahaks Tere välja osta?

2013. aastal pakkus mulle DNB Leedu esindus, et neil on meie ettevõtte vastu huvi tundvaid investoreid. Palusid meie ettevõtte müügimandaati. Olen ka varem ettevõtteid müünud ja kuna see ei tundunud eriti usaldusväärne, loobusime sellest kallist mandaadist, ja seda veel Eesti DNB inimestega kooskõlastatult.

Mina ei tea, kas kellelgi koos DNB pangaga Leedust võiks olla huvi meie äride vastu. Samas huvilisi Leedust on olnud. Tean ja tunnen enamikke Baltikumi piimatööstuseid ja ka omanikke, seega arvan, et kui kellelgi on tõesti huvi ja raha, olen mina alati leitav ja kättesaadav, et tõsist juttu ajada. Stsenaariumeid analüüsides ja osade huviliste käitumist analüüsides on välja joonistunud palju mustreid. 

Meie suhtusime kõikidesse huvilistesse täie tõsiduse ja avatusega, kuid hiljem oleme õppinud, et ilusa kesta taha on peidetud alatuid huvisid. Tänaseks on selgunud, et pangad on nii mõnegi silmakirjaliku investori seljataga. Arvan, et kogu olukord ongi selliseks kujunenud põhjusel, sest pangainimesed on asunud lahendama kellegi teise (mitte meie ettevõtte) soove ja tahtmisi. Millistel kaalutlustel või motiividel, eks seda näitab aeg.

Kuidas Tere ASi aktsiate müük saab rahuldada võlausaldajate nõudeid täies ulatuses? 

Kuna ettevõtte väärtus ja varade väärtus ületab ikka oluliselt meie kohustusi, on meie plaan müüa osa varast, nimelt Põlva tehas, mis suudab ainuüksi täna ümber töödelda pool Eesti toorpiimast. Tehas vajab võimekat ja finantsturgudele ligipääsu omavat omanikeringi, eelistatult rahvusvahelist omanikku. Seega töötame selle nimel, et saaks saneerimiskava kinnitatud ja siis Põlva tehase müüdud, et siis ka saneerimiskava nõudeid kiiremini täita.

Pankade käitumine on äärmiselt ebaprofessionaalne ja näotu ja seda ainult mitte meie ettevõtte suhtes, vaid eelkõige saneerimiskavas toodud teiste võlausaldajate suhtes. Seda protsessi vaatavad pealt ka kõik nende praegused ja tulevased kliendid. Pangad venitavad oma kaebuste esitamisega saneerimisprotsessi tahtlikult, halvendades nii kõikide võimalusi ja kahandades ettevõtte väärtust – kokkuvõttes tekitavad teadlikult ja eesmärgistatult kahju. Millistel motiividel, eks seda näitab aeg.

Kas teil on võimalik lisainvestorit kaasata?

Praegu, kus saneerimiskava on kinnitamata, on läbirääkimised huvilistega valdavalt peatatud. Täiendava kapitaliga investorit ettevõttesse sisse saame arutada küll, aga alles siis, kui saneerimiskava on kinnitatud ja oleme normaalse töörütmi taastanud, sest pahatahtlike rünnakute all oleme väga palju väärtust kaotanud ja see on vaja kõik uuesti üles töötada. Praegu ükski investor raha investeerimas ei ole, kõik on ootel.

Kas selline variant on võimalik ja mõistlik ka potentsiaalse investori jaoks? Kui jah, siis miks pangad ei nõustu?

Arvan, et siin on vaid emotsionaalsed põhjused, sest ratsionaalsust ei ole terve see aasta kuskilt paistnud. Kahju on, et suured kommertspangad ei ole niipalju paindlikud, et ettevõtja toetamise asemel kahjustavad vahendeid valimata hoopis ettevõtte väärtust. Sinna ümber veel tohutu meediakära, näiteks valeandmete esitamine meie ettevõtet kahjustavates artiklites. Oma esindajate tellitud ja kirjutatud ajaleheartikleid kasutavad pangad ka kohtukaebustes viidetena, koormates nii ka kohut.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
14. September 2016, 10:35
Otsi:

Ava täpsem otsing