Lõpuks oli tekk põrandal ja kõigil külm!

„Kogu lugu meenutab Eesti esimest osalust Eurovisiooni lauluvõistlusel, kus määrati laulma Jaanika Sillamaa,“ põrutab ettevõtja Viktor Siilats. „Jaanika on ülihea laulja, aga see, et ta lauluvõistlusele ilma konkursita saadeti, jättis väga vale mulje ning on võib-olla mõjutanud ka tema edasist karjääri.“

Ettevõtja Raivo Ranna hinnangul on kogu meie valimissüsteem oma aja ära elanud. „Viimased presidendivalimised kujunesid tõeliseks tsirkuseks. Me ise devalveerime presidendi väärtust meie poliitilises süsteemis, kui selliselt teda valime.“ Rand soovib, et presidenti saaks valida rahvas.

„Protsess, kuidas tulemuseni jõuti, mind kui Eesti kodanikku absoluutselt ei rahulda,” teatab HKSCAN Estonia juhatuse esimees Teet Soorm. ”Poliitmängud, rahva arvamusega mitte arvestamine, võimul olijate suhtumine, et rahvas on rumal ja ei oska otsustada, ei ole minu arvates õige. Loodame, et järgmise viie aastaga jõuab riigikogu konsensusele Eesti põhiseaduse muutmises.”

„Lõpp hea, kõik hea, kuid siiski ei saa märkimata jätta, et olin pärast Estonias toimunut väga pettunud ja löödud,“ lausub majandusanalüütik Leev Kuum. „Kallase mittesaamine presidendiks – pärast kõike eelnenut – oli nagu jalgpallivõistluse kaotamine vastaste poolt lisaajal löödud väravaga.“

Sotsioloog Juhan Kivirähk teeb karmi üldistuse: „Eesti riigis on saanud juba halvaks tavaks, et vastutavate töökohtade täitmiseks korraldatud avalikel konkurssidel jäetakse need, kes on pika konkursisõela läbinud, lõpuks hoopis kõrvale ning ametisse seatakse hoopis mõni muu, konkursil mitteosalenud kandidaat. Seda traditsiooni jätkati kahjuks ka nüüd, presidendivalimistel.“

Sotsioloog Tõnis Saartsi hinnangul oleks kõige demokraatlikum ja laiapõhjalisem presidendi valimise viis praeguse süsteemi juures ikkagi otsustamine valimiskogus. „Kuigi Kersti Kaljulaiu valimise viis oli igati legitiimne põhiseaduslikus mõttes, on see vaid formaal-demokraatlikust perspektiivist aktsepteeritav, sest sisulises vaates eeldavad demokraatlikud valimised ikkagi konkurentsi ja kandidaatide debatti.“

Scania Eesti juht Alar Prääm lootis, et valimiskogus valitakse president ära. „Kogu protsessi läbikukkumise järel oli pettumus suur.“ Präämi häiris pigem viis, kuidas presidenti valiti, mitte valituks osutunu.

Õppejõud Agu Uudelepp leiab, et tulemuseni jõudmise viis ei olnud just kuigi elegantne. „Põhiseaduse loojad võtsid juba valimiskogu varuvariandina, parlament kui varuvariandi varuvariant on hädalahendus,“ märgib ta. „Paistab, et poliitikud ise ka ehmusid pisut, kui kuus kandidaati läbi kukkusid ja tuli täiesti uued nimed lauale võtta. Kõige rohkem häiriski neid valimisi pidevalt saatnud varjamatu kius. Kui ikka ise oma kandidaadist presidenti ei saa, siis olgu kõik teised ka ilma. Lõpuks olidki kõik ilma, nii presidendikohast kui ka lugupidamisest.“

Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski hinnangul on selge, et selliselt valitud president nõrgestab Eesti riiklike institutsioonide autoriteeti. Ei riigikogu ega valijameeste kogu ei suutnud esimesel korral presidenti valida, st ei täitnud nad neile põhiseadusega pandud kohustust. „Ja ka viis päeva hiljem on selgelt lühike aeg presidendi leidmiseks,“ lisab ta.

„Valimiste käiguga ei ole vist keegi rahul,“ sõnab Vabaerakonna poliitik Jüri Adams. „Otstarbekas oleks, kui Eesti riik muudaks presidendi valimise kohta käivat seadust ja põhiseaduse vastavat paragrahvi. See töö võiks toimuda riigikogu järgmise kooseisu ajal, mille valitsevast koalitsioonist ja selle tahtmistest me aga veel mitte midagi ei tea.“

IRL kuuluva Andres Ammase sõnul arvas Reformierakond taas, et neil õnnestub sundida Väikesed Peetrid Suure Peetri kasuks oma moonakotist loobuma. „Valijameeste söakus vastu hakata oli muljetavaldav ja lootustandev. Estonias avaldati meelt mitte ainult kandidaatide poolt või vastu. Protestiti kohaliku võimu kaaperdamise vastu, ülbuse ja arrogantsuse vastu.“

Ka kirjanike liidu esimehe Tiit Aleksejevi sõnul ei ole keegi rahul viisiga, kuidas tulemuseni jõuti, ja selle kordumist tuleb vältida. Seda seisukohta kordavad eri sõnastuses veel paljud, kelle käest Äripäev arvamust küsis.

Võrdõigusvolinik Liisa Pakosta aga rõõmustab, et olulistes asjades suudetakse siiski lõpuks kokku leppida. „Seda on väga oluline teada. Marina Kaljurand, Mailis Reps, Siim Kallas, Allar Jõks näitasid mitme kuu jooksul Eesti inimestele, kui huvitav võib olla ühiskonna üle vaba arutelu.“

Koostöökogu esindaja Külli Taro ei jaga seisukohta, et presidendivalimiste korda peaks muutma. „Probleem ei olnud seekord mitte valimiste korras, vaid erakondade suutmatuses õigel ajal kokku leppida ja leida ühist kandidaati, kes koguks piisaval arvul toetushääli. Kui kokkulepet ei ole, ei tohiks olla ka üllatuseks kokkulepet eeldava protsessi läbikukkumine.“ Eeldusel, et tegemist polnud üksnes kiusliku protestiga, ei hurjutaks Taro ka neid parlamendi ja valimiskogu liikmeid, kes lasid valimiskasti tühja sedeli. „Kui hääletaja arvates puudub kandidaat, kellele presidendi amet usaldada, siis ei saa sundida kellegi poolt hääletama. Riigikogu vanematekogu üles seatud kandidaat ei ole kuidagi vähem legitiimne, kui erakondade esitatud kandidaadid.“

Ka ettevõtja Mart Relve meelest pole valimissüsteemil häda midagi – kui vaid oleks kõigil ühine tahtmine leida parim president, mitte „oma“ president. „Eesti oleks presidendi võinud valida siiski valimiskogus,“ leiab ta. „Et seda ei juhtunud, selle eest peavad vastutuse võtma kõik poliitilised jõud, kes ei suutnud omavahel niipalju riigimehelikkust üles näidata, et kokkuleppele jõuda. Igaüks vedas tekki enda poole ja lõpuks oligi tekk põrandal ja kõigil külm!“

Äripäev küsis rohkem kui 350 arvamusliidrilt, kuidas nad jäid rahule presidendivalimiste tulemusega ja selle protsessiga, kuidas tulemuseni jõuti. Vastuseid laekus rohkem kui sada. Äripäev tänab südamlikult kõiki, kes arvamust avaldasid!