Mustal Mandril kullajahil

Selliseid sõnumeid jagasid teistele ettevõtjad Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ja välisministeerium eelmisel nädalal korraldatud Aafrika foorumil. Foorum tõi kokku ettevõtjaid nii Eestist kui ka Mustalt Mandrilt, et jagada kogemusi, kuidas paremini koostööd teha.

Mitmed Eesti ettevõtjad, kes on Aafrika pinnal kanda kinnitanud, peavad suurimaks eduvõtmeks just hea kohaliku partneri leidmist, ent ka oskust võõras kultuuriruumis kohaneda. „Aafrika on senimaani ainuke koht, kus kohalikud ettevõtjad on meie äri avasüli vastu võtnud,“ ütles Ugandas pesuäri alustanud Kalev Roosiväli.

„Olles ajanud Baltikumis üle 20 aasta kinnisvaraäri, kõlab Aafrika pesuturul äritsemine kindlasti lõbusalt,“ ütles Pindi Kinnisvara tegevjuht Kalev Roosiväli.

Nimelt otsustas ta mõni aasta tagasi pärast reisi Ugandasse avada seal pesupoe. Põhjus lihtne – Ugandas oli kvaliteetsetest pesupoodidest nii suur puudus, et enamik naisi ostsid pesu turult, kus ei saanud seda enne soetamist isegi selga proovida. „Minu jaoks oli üllatus, et isegi modellid, kes me poe castingule tulid, ei teadnud oma pesu suuruse numbrit,“ meenutas Roosiväli.

Ta lisas, et konkurents Ugandas on nii olematu, et kartma ei pea isegi kõikide kaupmeeste hirmu, suurt konkurenti Hiinat. „Praegu lihtsalt pole meil Aafrikas mingit konkurentsi,“ ütles Roosiväli.

Suurim väljakutse Ugandas äri alustamiseks oli Roosivälja jaoks tööloaga saadud kulud. Kui eelarvet planeerides arvestati aastaseks tööloa kuluks 500 dollarit, siis lõpuks läks see Euroopa Liidu kodanikule maksma hoopis 2500 dollarit, millele lisandus 1000 eurot taotlemise eest. „See-eest oli nii suur kulu kohe motivatsiooniks, et avada mitu poodi, sest mis selle ühega ikka teha,“ rääkis Roosiväli. Samuti ei saanud alustada ettevõtet ainult välismaise juhatusega, mistõttu tuli leida kohalik isik, kes oleks äriga seotud.

Väljakutseks on olnud ka Uganda 30% suurune ettevõtete tulumaks. Samuti võtab paljudel kordadel asjaajamine kauem aega, kui eestlane on harjunud. Näiteks läks Roosiväljal ja tema partneril Siisi Saetalul umbes aasta, et kõik vajalikud protseduurid tehtud saaks.

Hetkel on nende pesupoel Lauma Lingeriel Ugandas kaks kauplust. Plaanis on avada kolmaski. Uganda poe käive on umbes 100 000 dollarit aastas.

Roosiväli lisas, et Uganda on seni esimene ja ainuke riik, kus ta pole äri alustades tajunud negatiivseid hoiakuid. „Nii Venemaale, Lätti kui ka Leetu minnes on mind tihti vaadatud suhtumisega, et mis ma lähen nende liivakasti mängima,“ ütles ta.

Juba kaheksa aastat mitmes Aafrika riigis tegutseva Nortali Lähis-Ida piirkonna juht Peeter Smitt leiab, et aafriklased on nagu eestlasedki muudatustele avatud. Vähene konservatiivsus aitab lihtsasti jutule pääseda. „Aafrikas on kerge saada mõne kantsleri või ministri jutule,“ ütles ta.

Suurim stressiallikas on aga suhtumine aega. „Kui Põhja-Euroopas on aeg lõppev ressurss ja päeva lõppedes on see igavesti läinud, siis Aafrikas on suhtumine, et küll siis homme teeb asju edasi,“ rääkis Smitt.

Ka makseharjumused on Aafrikas teistsugused – maksmata ei jäeta, küll aga venitatakse sellega teinekord omajagu. Kliendid ootavad rohkem paindlikust kui Euroopas.

Smitt märkis, et Aafrikas äri ajamiseks on vajalik leida hea kohalik partner. Samuti tuleks alustada mõistlike ootusega. „Kui miski tundub liiga hea, et tõsi olla, siis reeglina see polegi tõsi,“ ütles ta.

Idufirmade loomist edendava ettevõtte Garage48 juhatuse liikme Maarika Susi sõnul on neil Aafrikas tegutsedes kohalik partner olnud A ja O. Nimelt tegi Garage48 Ugandas poolteist aastat kestva vabatahtliku programmi, kus nad korraldasid muu hulgas ka hackatone ehk omamoodi tehnikalaagreid, kus aidatakse kahe päevaga välja töötada tootmispotentsiaaliga prototüüpe.

Susi rääkis, et leidsid Uganda partneri üsna juhuslikult oma teiste partnerite kaudu. Susi töötas ka ise kolm aastat Ugandas ja aitas kohalikke alustavaid ettevõtteid juhendada. „Ka meie õppisime, et aeg kulgeb Aafrikas teisiti,“ ütles Susi. Nimelt on Garage48 harjunud, et tehnikalaagrites töötatakse prototüübid välja väga lühikese ajaga, ent ugandalasi oli raske kindlasse ajapiiri kinni panna. Ajapikku erinev suhtumine aega siiski leebus.

Susi lisas, et Aafrikas on märgata, et elanikel on suur soov midagi ära teha. „Neil on vaja vaid mentorlust ja häid näiteid,“ ütles ta. „Kui vanemas Euroopas näeme kustumas soovi midagi ära teha, siis Aafrika on koht, kus on endiselt nälg tegutseda ja leida häid partnereid,“ ütles ta.

Taxify projektijuhi Karl Aru sõnul on aga Aafrikas lihtsam äri ajada ise kui mõne kohaliku partneriga. „Kahjuks pean ütlema, et meie partnersuhted Aafrikas pole olnud eriti head,“ ütles ta. Taxify on praeguseks lõpetanud koostöö Keenia partneriga ja üsna pea lõpetavad ka koostöö Lõuna-Aafrika Vabariigi omaga.

Aru selgitas, et Taxifyl on väga kindel protsess, kuidas asju ajada ning seda protsessi järgides poleks ka koostöös mingeid probleeme olnud. „Paraku kippusid kohalikud jällegi ise enda protsesse tegema,“ ütles ta. „Soovitan minna ise kohale ja otsida ise endale kohalik tiim. See ei tule oluliselt kallim kui kohalikku partnerit kasutades,“ ütles ta. Nii on tema sõnul ka võimalik kiiremini otsuseid langetada.

Taxify tegutseb praegu Aafrikas neljas riigis ja viies linnas. Poole aastaga on kasvanud nende sealne meeskond 15 inimesele.