Allan Dorbek - korvpalliässast mõisahärraks

72aastasel tunnustatud korvpallitreeneril on sel sügisel Pärnumaal Illustel oma juugendstiilis mõisas peamiseks tööriistaks pallipumba asemel lehepuhur, millega puulehti kokku puhudes ta vastu puhuva tuulega võitleb. Tallinna ta enam väga ei kipugi. „Kes jaksab pensionist kogu aeg Tallinna vahet sõita!“ põrutab ta.

Dorbek ei taha oma mõisast esiti üldse palju rääkida. „Ma kukun ju kohe kiitma ja siis on pärast piinlik!“

Üle 30 aasta Illustes spordilaagreid korraldanud, kuid nüüd koguni talle kuuluva mõisa turundamisega pole Dorbek jõudnud veel tegeleda, spordilaagreid on tulnud Illustesse korraldama treenerid, kes seal ennegi käinud või kuulnud jutte legendaarse Dorbeku korvpallimõisast.

Illuste mõisa ostsid 2013. aastal kahasse Dorbek ja tema Pääsküla naabrid, perekond Peetmaad. Mõis kuulub seega ametlikult MTÜ-le Siili Palliklubi ja OÜ-le Reisenton ehk Peetmaade perefirmale, Karupoeg Puhhi mänguasjapoodide omanikele.

Elektritöid pakkuva E-Service’i juhi Krister Peetmaa sõnul loodavad nad vaikselt, et järgmisel suvel õnnestub neil Illustes peale spordilaagrite juba muid üritusi ka teha. Selleks tuleb mõisa seest kõvasti viimistleda, enne seda on vaja projekteerida ja veel enne muinsuskaitsega kõik kooskõlastused hankida ning leida ka pädev ehitaja. „Aga üks ettevõte juba broneeris oma järgmised suvepäevad Illustesse,“ rõõmustas ta.

Kui hakkas levima jutt, et Tallinna linn kavatseb Illuste mõisa müüki panna, tundsid Dorbek ja Peetmaa kohe, et nad lihtsalt peavad selle endale saama. Aga ilma oksjonita, kuhu linn kavatses seni noorsooameti hallata olnud mõisa panna. „Allan on pool elu spordilaagreid korraldades siia pannud, mina olen siin kogu lapsepõlve laagris käinud,“ ütles Peetmaa.

Dorbek püüdis Kalle Klandorfi kaudu Savisaarele selgitada, et ta võiks mõisa hindamisjärgse hinnaga Tallinna volikogu otsusega endale saada. On ta seal ju 30 aastat tegutsenud ja jätkaks korralikku töökasvatust ja kehakultuuri. Korvpalliliidu presidendile Jüri Ratasele rääkis sellest ka. „Ta ütles, et ei saa Edgarile otse öelda, lubas kirjutada. Eks see oli kohe selge, et kui Jüri seda Edgarile kirjutab, tuleb kohe ei,“ sõnas Dorbek.

Peetmaad-Dorbekud panid pead kokku ja mõtlesid, et äkki teisi korvpallureid ja muid edukaid sportlasi kampa võttes jõuaks nad mõisa ikka ära osta ja saaksid seal spordiga jätkata.

„Allan ühel hetkel küsis, kas me oleks huvitatud punti astuma, et oksjonil osaleda. Algul olime ikka skeptilised, mõis – selle eest küsitakse kindlasti miljon eurot! Kui selgus oksjoni alghind 105 000 eurot, siis ütlesin Allanile, et rohkem küll kedagi punti ei otsi, ostame selle kahekesi ära,“ rääkis Peetmaa.

„Minul on vedanud, sest tal on raha,“ näitab Dorbek Peetmaa poole. Samas nendib, et Siili palliklubi konto tõmbas mõisaost ikka korralikult tühjaks.

Oksjonil õnnestus naabrimeestel teha 157 000 euroga parim pakkumine ja nad saidki „õnnelikeks“ mõisaomanikeks. Kuigi Peetmaa palub kirjutada „õnnelikud“ jutumärkides, pole noored mõisnikud seni veel ostu kahetsenud. Pingeid maandab Peetmaa sõnul see, et mõis pole nende jaoks kohustuslik rahateenimisprojekt.

Küll aga on nad mõelnud, mida oleks saanud mõisas ära teha 30 000 euroga, mille võrra pakkusid nad üle oma ainsa konkurendi oksjonil. Enne seda käis mõisa uudistamas igasuguseid huvilisi, tuntud mõisafännist Aivar Riisalust Itaalia ärimeesteni.

„Aga eks igale poole võib raha panna nii palju, kui suudad seda kokku ajada. Siia võiks ka miljoneid sisse valada, aga me peame tegutsema natuke tagasihoidlikumalt. Miljoneid ainuüksi siia panna poleks ilmselt ka väga mõistlik,“ rääkis Peetmaa.

Spordilaagri lapsed käivad mõisa suures saalis söömas, mõisa köök on juba täielikult renoveeritud. Lapsed magavad kämpingutes, abihoones on jõusaal ja mõisamaad on spordiväljakuid täis. Kuigi metssead on hävitanud suure osa käsipalliväljakutest ja sonkinud kõvasti jalgpalliväljakuid.

Teise korruse mõisatubades on värvitud seinad-uksed, kummalgi mõisnikul on oma tuba, mis kenasti korda tehtud. Dorbeku toas on suur teler, millest ta üksikutel mõisaõhtutel innukalt korvpalli jälgib.

Omanikud rõõmustavad, et mõis näeb juba välja hoopis teistsugune kui kolm aastat tagasi. Hoone säilimise nimel tehti kõigepealt korda katus, mis valmis suvel, ja korrastati fassaad. Praeguseks on nad investeerinud mõisasse juba pisut rohkem, kui oli selle ostuhind. „Edasi töötame vastavalt sellele, kuidas jagub raha, jõudu ja aega,“ ütles Peetmaa.

„Kui mul on laste spordiklubi, siis ma ei hakka siin ju suuri ehitustöid korraldama. Lastele spordiga tegelemiseks eraldatav raha on selle võimaldamiseks liiga napp,“ lisas Dorbek.

Ta muretseb, mis oleks Illustest saanud siis, kui mõisa oleks ära ostnud mõni eraisik – spordil oleks ajaloolises spordibaasis ilmselt kriips peal olnud. Dorbekul on hea meel, et kohalikud inimesed saavad nüüd mõisas ka natuke tööd.

Laveerima peab tema sõnul nüüd aga rahakoti ja muinsuskaitse reeglite vahel. „Muinsuskaitse võiks pakkuda välja mitu varianti, sest kui mul selle ühe nende pakutu jaoks raha pole, jääbki tegemata,“ kurvastab Dorbek.

Nad on taotlenud juba toetusi nii fassaadi korrastamiseks kui sisetööde projekti tegemiseks, kuid nende saamine selgub uuel aastal. „Mõnel mõisal on ju sambaid rohkem kui Tartu ülikoolil ja nemad kandideerivad samale toetusele. Seda pole üldse lihtne saada,“ lausus Dorbek.

Mõisa peamise tuluallikana näevad omanikud tulevikus selle väljarentimist. Spordilaagrid on pigem hobi, nendega raha ei teeni. Raha teenimiseks tuleb organiseerida pulmi, sünnipäevi, seminare ja firmade suveüritusi, tõdes Peetmaa. „Kas see ennast ka otseselt ära tasuma hakkab, on rohkem ennustamise asi. Ehk katab jooksvad kuludki ära. Rohkem on see ikkagi emotsiooni ostmine – minu lapsepõlve suved ja Allani pool elu.“

Dorbek kavatseb veeta Illustes ka kogu talve – puid jagub ja natuke ahjud ikka sooja peavad. „Ma olen ju pensionär, oma põhitööga ma enam ei tegele, aeg on anda otsad nooremate kätte. Nii polekski võimalik siin töid korralikult ära teha, kui ise kogu aeg kohapeal ei oleks.“