Järgmine põnevik – valimised Prantsusmaal

Ees võib olla Frexit, ehk prantslaste otsus lahkuda eurost ja Euroopa Liidust, kui kevadel võidab presidendivalimised äärmusparempoolse Rahvusrinde juht Marine Le Pen (48). Nii on palju kaalul, kui Prantsusmaa parempoolsed valivad omale presidendikandidaati, kes siis tõenäoliselt Marine Le Peniga otsustavas teises voorus vastakuti läheks. Praeguse presidendi Francois Hollande’i (62) sotsialistide parteid poliitikavaatlejad presidendivalimiste teise vooru jõudmas ei näe.

Pühapäeval läheb n-ö kell käima. Toimub esimene voor, kus Prantsusmaa parempoolsed, kes on oma partei ümber nimetanud Vabariiklaste parteiks, valivad presidendikandidaati. Võitja selgub nädala pärast teises voorus, kui esimeses voorus ükski kandidaat ei saa üle 50% häältest.

Peamisi kandidaate on kokku seitsme kandidaadi hulgas kolm – kaks endist peaministrit Alain Juppé (71) ja Francois Fillon (62) ning Francois Hollande’ile 2012. a presidendivalimistel alla jäänud endine president Nicolas Sarkozy (61). Juppéd on kaua peetud favoriidiks, kuid esimese vooru lähenedes on kolme pearivaali toetus tasavägisemaks muutunud.

Paraku esindavad Prantsusmaa paremleeri kõik kolm esikandidaati eliiti ja praegust süsteemi, mille vastu valijad enam oma vimma ei varja. Oma partei edu seletabki Le Pen valijates süveneva äratundmisega, et eliit ja praegune süsteem ei seisa nende eest, vaid toimib kitsa kliki ja iseenese huvides.

„Jah, ma näen sarnasusi Donald Trumpi ja Bernie Sandersi populaarsusega,“ möönis Marine Le Pen ajakirja Foreign Affairs viimases numbris ilmunud pikemas usutluses, kui ta vastas küsimusele, kas ta näeb Rahvusrinde edu taga sarnaseid tegureid.

Arvamusküsitluste järgi on Rahvusrinde toetus 25-30%, mis tagaks pääsu presidendivalimiste teise vooru. Praegu kõlab palju arvamust, et põhivoolu parteidel on taas võimalik Le Peni võitu blokeerida nii nagu 2002. aastal, kui presidendivalimiste teise vooru jõudis ootamatult Marine Le Peni isa, kes toona Rahvusrinnet juhtis. Kui aga midagi järeldada Brexiti ja USA presidendivalimiste eelsetest arvamusküsitlustest, siis seda, et liigset kindlust ei maksa nendest ammutada.

Intervjuust saab ülevaate, mida Le Peni valimisvõidu korral Prantsusmaal oodata oleks. Saades toetust nobelist Joseph Stiglitzi värskest euroala hädasid käsitlevast raamatust, tahab Le Pen rahaliidu sammhaaval lahti harutada ja naasta 70nendatel aastatel Euroopas kasutusel olnud vahetuskursi mehhanismi, kus riikidel oli säilinud kontroll oma vääringu üle. Le Peni sõnul võidab eurost praegu ainult Saksamaa, teistes riikides süveneb aga järjest enam äratundmine, et eurosärgis elamine on piin. Kui aga läbirääkimiste teel mingit lahendust ei sünni, siis on Le Pen valmis korraldama referendumi nagu Suurbritannias, mis otsustaks eurost ja Euroopa Liidust lahkumise.

See seaks küsimärgi alla Euroopa Liidu püsimise, kui juba kaks suurt riiki liidust lahku lööksid.

Küsimusele, mis oleks tema ettepanekud Prantsusmaa kõrgest tööpuudusest ja kidurast majanduskasvust välja toomiseks, vastas Le Pen, et Rahvusrinde ideed on juba poliitika põhivoolu üle võetud. Näiteks tõi ta nii parem- kui vasakleerist kostvaid üleskutseid eelistada kodumaist – made in France.

See mõte kõlas ka parempoolsete presidendikandidaatide viimases teledebatis enne esimest valimisvooru, kus arutati, millise hoiaku peaks Euroopa võtma, kui Donald Trumpi Ameerika protektsionismi pöörab.

„Me ei või olla naiivsed. Me ei või lasta oma tööstust, põllumajandust ja maaelu ära tappa,“  tsiteeris agentuur Bloomberg Nicolas Sarkozy'd, kes kutsus ka Euroopa Liitu vastu võtma seadust, mis nii nagu USAs nõuaks riigihangetel kodumaiseid pakkujaid eelistama. Ühtlasi nõustus ta Trumpiga, et NATO mõttekuse üle tuleks arutada.

Sarkozy kampaanias on sarnaseid teemasid ja hoiakud nagu Le Penil, mis puudutavad näiteks sisserände piiramist. Suur vahe on aga selles, et Sarkozy peab Euroopa Liitu globaliseeruvas maailmas ainuvõimalikuks teeks ja on visandanud – viimati mõned päevad tagasi ajalehes Financial Times avaldatud arvamusartiklis – ettepanekuid selle reformimiseks. Sest praegusel kujul on liit Sarkozy sõnul oma kodanikele kaugeks ja võõraks jäänud.

Nii nagu Le Pen rõhutab ka tema piiride tähtsust, et peatada massiline sisseränne, ning sotsiaalse dumpingu lõpetamist. Prantsusmaal on taolise dumpingu üheks „maaletoojaks“ ELi töötajate lähetamise direktiiv, mis lubab maksta teisest liikmesriigist tulnud töötajale madalamat palka.

Kindlasti arvatakse eelvalmistel teise vooru pääsevat Alain Juppéd, toetusprotsentide järgi on peamine rebimine Sarkozy ja Filloni vahel. Kui aga Juppést peakski saama Prantsuse parempoolsete presidendikandidaat, võib temalt omakorda toetust ära tõmmata äsja sõltumatu kandidaadina ennast üles seadnud endine Francois Hollande’i valitsuse majandusminister Emmanuel Macron (38). Mõlemad püüavad hääli tsentrist. Prantsuse sotsialistide presidendikandidaat selgub jaanuaris. Laupäeval ütles peaminister Manuel Valls, et on valmis partei kandidaadiks olema. 

Prantsusmaa presidendivalimised toimuvad tuleval aastal kahes voorus - 23. aprillil ja 7. mail.