Kilk vedas Pristist ninapidi

Äripäev kirjutas juba mullu suvel Kilgi endise alluva Karl Liivapuu kahtlustest, et Kilk ei lahkunud turvaärist, kui Skorpioni Pristisele müüs. Kohtuasjas, mis puudutas teist teemat, said Liivapuu ja Pristis sellele kinnituse.

Pristis omandas Kilgi turvafirma Skorpion 2009. aasta suvel. Samal suvel sai Skarabeusi kaubamärki omanud turvaettevõtte K-Valve omanikuks Elina Leppoja – Kilgile töötanud Ivar Lahi lähedane. Lahi ja Kilk kinnitasid, et Kilgil ei ole K-Valvega mingit pistmist. Nüüdseks on K-Valve nimi Skarabeus Julgestusteenistus, mille omanik on Ivar Lustverk. Tegemist on siiski Ivar Lahiga, kes muutis perekonnanime.

"Rein Kilk ajas mingit udu. Et ei tea, võib-olla investorid kuskilt Venemaalt ja tema ei tea, kes selle Skarabeusi taga võiksid küll olla. Tollal oli ta K-Valve," meenutas eelmisel aastal Pristise omanik Indrek Sepp. "Esimesel aastal ei tohtinud ta konkureerida, siis ei juhtunud sisuliselt midagi. Kui aasta täis sai, ilmus paralleelselt firma, tegevused, klientide ja inimeste äravool."

Kohtus väitis Liivapuu, et Kilk sisenes turvaärisse varjatult tänu sellele, et Kilgi äia Neeme Raigi firma Frominer sõlmis 2009. aasta oktoobris Elina Leppojaga optsioonilepingu K-Valves 58% osaluse omandamiseks. Liivapuu sõnul kohustus Kilk oma firma Elikante kaudu finantseerima K-Valve tegemisi vanas rahas 5 miljoni krooniga.

Kilk teemat ei kommenteerinud, suunates küsimused Lustverkile, kelle hinnangul tulnuks niivõrd suur summa kasuks. “Viis miljonit krooni kohustust Elikantelt oleks abiks ära kulunud, kuid raske on Liivapuu ütluse abil minna raha Elikantest küsima. Lepingut meil ei ole,” ütles Lustverk. “Liivapuu ütles samuti kohtus, et erinevad inimesed said osalusi K-Valves, mille kohta on lepingud – mina neid näinud ei ole ja osalusi ettevõttes suvalistele isikutele jagatud ei ole. Samuti pole ka keegi mingite lepingute järgi osalust nõudma tulnud,” oli Lustverki vastuväide. Samuti ei näe ta seost Raigi ja Kilgi vahel. “Usun, et Neeme Raig ei ole varjatud kujul Rein Kilk.”

Kohus jõudis aga lõpuks järeldusele, et Kilk püsis turvaäris ka pärast Pristisega sõlmitud lepingut Skarabeus Julgestusteenistuse ehk endise K-Valve kaudu.

Kuigi Lustverk seda istungil eitas, piisas kohtule tõestuseks e-kirjadest Lustverki, Kilgi ja Liivapuu vahel. Kirjades kurtis Lustverk, et turvavõrk on Tartus investeeringute puudumise tõttu välja ehitamata ja Transcom ei ole kokkulepetest kinni pidanud. Lisaks kirjutas Lustverk, et soovib Skarabeusi arendada arvestatavaks turvafirmaks, kuid teeb ettepaneku „lahendada olukord investeeringute tagasimaksetega kokkuleppel selliselt, et ta jätkab ise“.

Transcom Grupi juhatuse liige Meelis Virro andis kohtus hoogu juurde, kui ütles, et Kilk hakkas pärast Skorpioni müüki Lustverkiga Skarabeusi üles ehitama. Samuti lisas Transcom Grupi juhatusse kuulunud Kaido Groos, et Kilk loobus turvaärist neli aastat tagasi.

Pristise omanik Indrek Sepp tõdes kohtuotsuse valguses, et Kilgi püsinud huvi turvaäri vastu polnud üllatav. “Praktika turvamaailmas näitab ikkagi, et endised omanikud kipuvad samale turule naasma ja sinu ostetud kliente tagasi võtma.”

Lustverk jäi endale kindlaks: Kilk ei ole otseselt või kaudselt Skarabeusi omanik olnud. Lustverki sõnul tasusid Kilgiga seotud firmad osaliselt võlgnevusi, mis olid tekkinud välisriikides, kuid need ei puudutanud turvateenuseid.

“Investeeringute suurusest ja vajadusest välisriikides teadis paremini Karl Liivapuu. Sellesisulised kirjad liikusid ja nende saaja oli Rein Kilk kui Karl Liivapuu tööandja,” rääkis Lustverk. “Kuna investeeringuid ei tulnud kokkulepitud ajaks, siis kannatas Skarabeusi areng.”

Kaks aastat kestnud kohtuasi ise keskendus hoopis nelja aasta tagusele tehingule, mille sõlmis praeguseks Kilgiga tülli pööranud Liivapuu, kui ta juhtis veel Kilgi firmat Transcom. Pärast Liivapuud asus juhatuse liikmeks omal ajal Kilgi väimehena kuulsust kogunud Kaspar Kokk, kes avastas Transcomis sisekontrolli tehes, et Liivapuu kahjustas ettevõtte vara.

Täpsemalt jäi Kokale silma Liivapuu sõlmitud leping Kilgi endise alluva Lustverki firmaga. Ehk siis tehinguga loovutas Transcom Skarabeus Julgestusteenistusele pea 60 000eurose nõude FutureProjecti vastu. Seda vaid 100 euroga. Ka FutureProject oli Lustverki ettevõte.

Sama tehingu tõttu esitas Transcom hiljem hagi Liivapuu vastu, et välja nõuda kahjuna 59 748 eurot. Veel heitis Transcom Liivapuule ette, et see tegi tehingu nõukogu loata ja omakasust. Samuti oletas Transcom, et Liivapuu loovutas nõude, et Lustverki oma liitlaseks meelitada.

Liivapuu nägi lugu teisiti. Tema hinnangul andis nõukogu eesotsas Kilgiga juba 2009. aastal lepingu sõlmimiseks loa. Liivapuu viitas otsusele, millega nõukogu võõrandas Transcomi Ukraina projekti nõuded FutureProjectile ühe krooniga. Seega rõhutas Liivapuu, et 100 eurot oli nõukogu ootusega võrreldes isegi kõrgem hind.

Sellesama nõukogu otsuse tõttu kerkis kohtuteel võltsimiskahtlus, seda Transcomi initsiatiivil. Dokument läks uurimiseks kohtuekspertiisi instituuti, kust saabus vastus, et nõukogu otsus oli monteeritud ehk sisuliselt võltsitud. Nii ei võtnud kohus nõukogu otsust, millele Liivapuu panustas, tõendina arvesse.

Liivapuu ise eitab dokumendi võltsimist. Kohus rõhutas, et olgu nõukogu otsus ehtne või mitte, polnud selles siiski nõusolekut tehinguks, mis Liivapuule kohtuhagi tagas. Nimelt puudutas nõukogu otsus nõuete võõrandamist FutureProjectile, mitte firma suhtes olevate nõuete võõrandamist kellelegi kolmandale.

Pealegi ei olnud maakohtu ja ringkonnakohtu arvates Liivapuul lepingu tegemiseks nõukogu otsust vaja.

Oma otsustes hoidsid nii maakohus kui ka ringkonnakohus Liivapuu poole ja riigikohus keeldus eelmisel kuul asja menetlusse võtmast.

Rein Kilk Äripäeva saadetud küsimustele ei vastanud, vaid edastas need Kaspar Kokale, kes otsuse sisu ei kommenteerinud, sest see kuulub „õigusteadlaste pädevusse“. Ta lisas vaid, et kohtuotsust tuleb austada.

Liivapuu, kes esimeses ja teises kohtuastmes Kilgi firmat võitis, ootab Transcomilt kokku 7500 eurot, lisaks viiviseid. Raha ei ole ta siiani näinud.

Kaspar Kokk selgitas, et firma tasus kohtukulud tasaarvestusega, milleks kasutas teises tsiviilasjas Karl Liivapuu vastu esitatud kahjunõuet. Koka sõnul on Liivapuu ennast varatuks muutnud. „Seetõttu pidas AS Transcom mõistlikuks teha kohe tasaarvestus ning vähendada selliselt Karl Liivapuu võlgnevust ASi Transcom ees,“ rääkis Kokk.

Liivapuu kostis, et kohtutäitur andis Transcomile vabatahtliku tähtaja kohtukulude tasumiseks. See, et Transcom soovib nüüd tasaarveldust, ei ole Liivapuu sõnul probleem. „Täitur selle alusel menetlust ei peata,“ ütles ta. Päev pärast artikli avaldamist selgus, et kohus otsustas täitemenetluse siiski peatada.

Liivapuul tuleb kohtutee tallamist jätkata. Transcom on tema vastu esitanud kaks ja Zelluloosi Kinnisvara ühe hagi, märkis ta. Liivapuu on kohtuskäimisele kulutanud üle 100 000 euro. „Kallis lõbu. Olen müünud oma vara ja laenukohustused on suurenenud,“ ütles Liivapuu ja lisas, et on vale, et ta ennast varatuna esitleb. „Seoses õigusabikulude finantseerimisega on loomulikult minu varade maht vähenenud,“ nentis ta.