Kallis president Trump, Eesti ei ole Peterburi eeslinn

Kunagi varem pole Balti riigid jälginud nii suure pingega ameeriklaste valimisvõitlust, ja võitja välispoliitilisi väljaütlemisi võeti seekord Tallinnas vastu peaaegu üksmeelse vaenulikkusega. Jõudis ju Donald Trump mitu korda imetlust avaldada Venemaa presidendile Vladimir Putinile. Samuti teatas NATOsse jahedalt suhtuv Trump, et Balti riikide elanikud võivad Venemaa kallaletungi korral loota Ameerika abile vaid siis, kui „täidavad oma kohustusi meie ees“.

Ja tagatipuks lajatas Trumpi meeskonna välispoliitikas kogenud liige: „Ma ei ole kindel, et tahaksin riskida tuumasõjaga, et kaitsta kohta, mis on Peterburi eeslinn,“ rääkis Eesti kohta Newt Gingrich, endine Esindajatekoja spiiker.

Eestlased lootsid, et enam ei tule neil midagi sellist kunagi kuulda. Nad võitlesid välja taasiseseisvuse pärast NSV Liidu lagunemist veerand sajandit tagasi. 2004. aastast on nad entusiastlikud ELi ja NATO liikmed. Saatsid vägesid Iraaki ja Afganistani. Leiavad, et Eesti on edukas riik nii demokraatlikus, majanduslikus kui tehnoloogilises mõttes. Ja nüüd äkki, täiesti ootamatult, „Peterburi eeslinn“! „See, mida ütles Gingrich, on vastuvõetamatu ja eriti kurb selle pärast, et ta oli üks suuremaid NATO laienemise pooldajaid,“ räägib Jüri Luik, Tallinnas asuva kaitseuuringute keskuse direktor.

„Kellegi teise kohta saaks ehk öelda, et ta lihtsalt ei tea, aga mitte Gingrichi kohta. Tema teab, millest räägib. See tähendab, et minu hinnangul oli ta ilmselgelt ebaõiglane ja ebaviisakas. Märkimisväärne on see, et tema kandidatuur pole enam välisministrina kõne all – kuigi, kes teab,“ räägib Luik, kes on olnud Eesti välisminister ja kaitseminister ning suursaadik Washingtonis ja Moskvas.

Mis puudutab Trumpi ennast, siis on eestlased murelikud, kuid loodavad parimat. Räägitakse, et president Trump ja presidendikandidaat Trump on erinevad tegelased. Loodetakse, et Kongress ei lase ekstsessidel sündida. Ka George Bush noorem ja Barack Obama kuulutasid „uut poliitikat“ Venemaaga suhetes, aga võtsid kiirelt aru pähe.

„Euroopa sotsiaaldemokraadina lootsin mina Clintoni võitu, aga praegu ma ei arva, et muutused tuleksid niivõrd dramaatilised, nagu paljud kardavad. Meil on väga tugevad liitlased, nende hulgas on ka Kongressi konservatiive, nemad mõistavad maailma ja ähvardusi samamoodi nagu meie,“ räägib Sven Mikser, Eesti tulevane (artikkel ilmus Politikenis 23. novembril – toim) välisminister.

Marko Mihkelson, riigikogu riigikaitsekomisjoni juht, on Mikseri seisukohaga nõus ja rõhutab, et Trumpil „vaevalt õnnestub teha Ameerikat taas suureks“, kui ta eelistab ennast ülejäänud maailmast isoleerida.

„USA on vaba maailma tugev liider, ja vaatamata sellele, et valimiste ajal me kuulsime küllaltki ebaõnnestunud avaldusi Euroopa kohta, ei saa uskuda, et keegi tahab seda liidrikohta käest anda,“ räägib Mihkelson.

Endine luurejuht Eerik-Niiles Kross, parlamendi väliskomisjoni liige, leiab, et „eestlastel on Trumpi pärast ilmselgelt väiksem mure, kui neil on Brüsseli eliidi või New Yorgi hipsterite pärast“. „Me oleme harjunud elama keerulise ja probleemse naabriga, lisaks oleme näinud väga erinevaid Ameerika presidente, nii et oleme karastunud,“ räägib Kross.

Paljud eesti poliitikud ja analüütikud pole vähem mures Euroopas toimuva pärast. Euro kriis, migratsioonikriis ja Brexit kõigutavad Euroopa ühtsust, peagi on oodata Itaalia referendumit, seejärel valimisi Austrias, Hollandis, Prantsusmaal, Saksamaal.

„Võimalik, et Lääne vana ülikond saabki uue lõike, aga praegu on tunne, et see käriseb õmblustest,“ räägib Eerik-Niiles Kross.

Jüri Luik arvab, et „Ameerika valimiste esimeseks ohvriks on pigem EL, mitte NATO“. Ta selgitab, et Trump peab Euroopa Liitu ilmselgelt majanduslikuks konkurendiks, mitte partneriks, kellega teha koostööd - seepärast pole ta erinevalt oma eelkäijatest huvitatud ELi toetamisest. Luige arvates on sügavalt sümboolne, et esimeseks Euroopa poliitikuks, kellega Trump pärast valimisvõitu kohtus, oli briti parempoolne populist ja ELi kriitik Nigel Farage.

„Välispoliitiline konsensus on Euroopa Liidus tasapisi kadumas, aga Trump pole inimene, kellele võiksid meeldida rahvusvahelised organisatsioonid. ELi riigid üritavad igaüks omamoodi Trumpile läheneda, ja see hakkab ilma kahtluseta tirima ELi laiali. Riigid valivad Trumpi poliitikast selle, mis neile meeldib, ja on ilmselge, et on riike, kes sooviksid parandada suhteid Venemaaga,“ räägib Luik. Ta kahtleb selles, et Euroopa Liidu sanktsioonid Venemaa vastu veel kaua peavad.

„Veel üks kurb moment on see, et Trumpi võit - palju enam kui Brexit – seadustab populistliku poliitika, nii parem- kui vasakpoolse. Kui Ameerikale sai valida sellise presidendi, siis miks ei saa valida Marine Le Peni või Geert Wildersit, kes on Trumpist poliitiliselt märksa korrektsemad?“ küsib Luik.

Ta märgib, et NATO ja EL on Eesti turvalisuse nurgakivid, ja sanktsioone sisse viies osutus EL „palju efektiivsemaks kui poliitika, mida suudaks ajada NATO“. „Kui selline nurgakivi kaob, on see väikeriigi jaoks alati keerulisem. Kui sa oled Saksamaa, jääd sa alati Saksamaaks. Meie jaoks on need riskid palju eksistentsiaalsemad kui paljude Euroopa suurriikide jaoks,“ selgitab ta.

Eesti võib ennast lohutada sellega, et ta on üks väheseid Euroopa riike, kes on täitnud NATO eesmärgi eraldada 2% SKPst kaitsekulutustele. Järgmisel aastal on see protsent 2,2, sisaldades kulutusi seoses saabuva NATO pataljoniga, mille koosseisus on ka Taani kompanii. See näitab, et Eesti „täidab oma kohustusi“, seejuures ka Trumpi skaalal.

Tallinna tänavatel pole vähimatki vihjet välispoliitilisele kriisile. Keskaegsete maaliliste hoonetega vanalinnas seatakse üles jõululaada paviljone, mõni mööduja vahib tohutut rändrahnu, mis märgib Eesti vabanemist Moskva võimu alt 1991. aastal ja mis asub parlamendihoone läheduses, kohas, kuhu legendi järgi 1219. aastal kukkus taevast Taani lipp.

Eesti õhuruumi patrullimise tihendamine NATO jõudude poolt ja peagi Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse saabuvad pataljonid tugevdavad turvatunnet. Sellest, et Venemaa oht tundub endiselt vägagi tõenäoline, annavad tunnistust peaaegu igal nädalavahetusel toimuvad kaitseõppused ja hiljutine otsus kutsuda reservväelasi õppustele vaid 24tunnise etteteatamisega.

„Venemaa võimaliku sissetungi oht jääb alati, selles pole mingit kahtlust,“ räägib kaitseväe endine juhataja Ants Laaneots, kes praegu on parlamendis riigikaitsekomisjoni liige.

„Kui võimu üleminekuprotsess USAs ei kulge väga ladusalt, annab see võimaluse neile, kes tahavad testida „punast liini“. Putin on ka varem näidanud, et ta on valmis piire katsetama, kui tal võimalus tekib,“ räägib Sven Mikser, endine kaitseminister.

Välispoliitiline eliit ei võta eriti tõsiselt kinnitusi selle kohta, et Putinil ei ole Balti riikidega seoses mingeid ambitsioone. Jüri Luik viitab sellele, et Venemaa on sõjalist võimsust aastaid kasvatanud ja soovib seda näidata. Venemaa on juba näidanud valmisolekut demonstreerida oma sõjalist võimsust, annekteerides Krimmi, toetades Ukrainas separatiste ja pommitades Süüriat.

„Putin on näidanud oma valmisolekut okupeerida teisi riike. Ta ei austa rahvusvahelisi piire. Ta on valmis pommitama rahumeelseid Süüria elanikke. Öelda, et Eesti-suguste riikide jaoks pole see risk, on lihtsalt kohatu. Risk on ilmselge,“ leiab endine kõrge diplomaat.