Väikestel tasub seljad kokku panna

Maailma ja Euroopa poliitikas, julgeolekus ja majanduses toimuvad märkimisväärsed muutused hakkavad varem või hiljem mõjutama ka Eestit. Sellepärast teen president Kersti Kaljulaidile, uuele peaministrile ja tema valitsuse liikmetele ettepaneku algatada Euroopa ja seejärel kogu maailma väikeriikide koostööfoorum, et vajadusel üheskoos tasakaalustada mõningate suurriikide huve Euroopas ja maailmas ning tagada rahvusriikide kaitse nii, nagu sellest unistas president Lennart Meri.

Selle idee aktuaalsust kinnitas hiljutine Šoti rahvusvahelise arengukoostöö ja Euroopa ministri Alasdair Alleni visiit Eestisse ja Põhjamaadesse, mille käigus ta selgitas ning otsis toetust Šoti valitsuse taotlustele muutuda veelgi sõltumatumaks Suurbritanniast. Küsimus Šotimaa jäämisest Suurbritannia koosseisu kavatsetakse uuesti panna rahvahääletusele, juhul kui Brexiti läbirääkimised toovad kaasa Suurbritannia lahkumise ELi ühisturult.

Taanis 3. detsembril 2015 toimunud referendumil ütlesid taanlased veel kord ei ühinemisele ELi õigus- ja sisepoliitikaga ehk integratsiooni süvenemisele Euroopa Liidus. Ka Hollandi, Rootsi, Soome, Tšehhi, Kreeka, Ungari ja Slovakkia juhid mõtlevad tõsiselt, kuidas seista vastu Brüsseli põhjendamatule sekkumisele rahvusriikide majandus-, migratsiooni-, sotsiaal- ja teistesse poliitikatesse ning pehmendada Suurbritannia EList lahkumise negatiivseid mõjusid.

Raske on praegu veel ette kujutada, kuidas Eesti saaks Brexiti läbirääkimistel šotlasi aidata. Kuid Eesti saaks ELi eesistumise ajal arendada väikeriikide koostööd nii Suurbritannia lahkumistingimuste kujundamisel, pagulaskriisi reguleerimisel kui ka paljudes teisteski küsimustes. Väikeriikide koostöö arendamine on tähtis ka seetõttu, et mitmed suurriigid, eelkõige Prantsusmaa, on huvitatud Suurbritannia kiirest lahkumisest, sest see avaks neile tee föderaalse Euroopa või isegi Euroopa Ühendriikide ülesehitamiseks. Suurbritannia on olnud teatavasti senini ELi koostöö edasise süvendamise peamisi vastustajaid ning rahvusriikidele teatud otsustamisõiguste tagasiandmise taotlejaid. 

Mitte juhuslikult ei määranud Euroopa Komisjoni president J.-C. Junker  oma head sõpra Michel Barnier’d, Prantsusmaa endist välis- ja põllumajandusministrit ning Euroopa Komisjoni liiget siseturu, teenuste ning regionaalpoliitika küsimustes, Suurbritanniaga alustatavate lahkumisläbirääkimiste juhiks, lubades talle eraldada piiramatult vahendeid uute suhete kujundamiseks ELi ja suure saareriigi vahel. Läbirääkimiste keerukust mõistes ei kiirusta Suurbritannia lahkumisavalduse esitamisega ELi Lissaboni alusleppe paragrahvi 50 alusel ja vastavate läbirääkimiste alustamisega, sest positsioonid vajavad väljatöötamist ja kooskõlastamist mitte ainult Šoti, vaid ka Põhja-Iirimaa ja Walesi võimudega.  

Briti peaministri Theresa May jõuliste väljaütlemiste taga on faktid, et Suurbritannia on Euroopa kõige tugevama armeega ja Saksamaa järel teise majandusvõimuga riik Euroopas, mis on suutnud arendada kõrgtehnoloogilist tööstust, konkurentsivõimelist teenindussektorit (eriti pangandust) ning maailma ühte suurimat loomemajandust. Suurbritannia majandus ja rahvastik on viimastel aastakümnetel tänu edukatele poliitikatele kasvanud kiiremini kui üheski teises Euroopa suurriigis.

Kuid May ja tema pealäbirääkija, nn Brexit ministri David Davise positsioone läbirääkimistel teiste ELi liikmesriikide ja Brüsseliga nõrgestab sisepoliitiline olukord Suurbritannias, eelkõige Šotimaal. Briti konservatiivide valitsus ilmselt ei taha minna ajalukku Ühendkuningriigi lagundajana ning pingsalt otsitakse sellist Brexitit, mis välistaks Scoxiti – nagu Šotimaa võimalikku lahkulöömist nimetatakse.

Teiseks nõrgestab valitsust Suurbritannia ülemkohtu hiljutine otsus, mille kohaselt valitsusel pole õigust esitada EList lahkumise avaldust enne, kui selle on heaks kiitnud kahekojaline parlament. Rahvasaadikute enamus aga teatavasti Suurbritannia lahkumist ei pruugi toetada või teeb seda tingimuslikult, mis hakkaks venitama nii lahkumisläbirääkimiste algust kui ka kulgu või seaks isegi kogu protsessi ning rahvahääletuse tulemuse kahtluse alla.   

Briti parlament ja avalikkus tahaksid juba tutvuda läbirääkimiste positsioonidega, kuid valitsus püüab seisukohad hoida enda teada, viidates kartusele nõrgestada läbirääkimiste positsioone.   Läbirääkimiste põhiseisukohad esitatakse parlamendiaruteluks ilmselt vahetult enne märtsi lõppu, kui lubati esitada ka avaldus liidust lahkumiseks. Senini on alust arvata, et valitsus esitab ettepanekud nn kõvaks EList lahkumiseks. Kuid Šotimaa, Eesti ja ilmselt veel paljude teiste Euroopa väikeriikide huvides oleks pehme Brexit, mis ei kahjustaks ELi ja Suurbritannia koostööd vähemalt julgeoleku ja kaitse ning ka siseturu küsimustes sellises ulatuses nagu seda teevad seda Norra, Šveits, Island ja Lihtenštein (EFTA riigid).

Kutsun Eesti uusi juhte, teadlasi, äriliidreid ja kogu eliiti üles analüüsima, miks paljud väikeriigid Euroopas (eelkõige EFTA liikmesriigid) ja ka mujal (Singapur, Bahrein jt.) on kõige turvalisemad ja kõrgeima elatustasemega maailmas ning kuidas ka Eesti võiks nende edukamate riikide hulka jõuda. Selles võib kindel olla, et väikeriikide laialdase koostöö ning vastastikuste kogemuste üldistamise kaudu jõuame kiiremini Eestile senisest sobilikuma haldus- ja majandusreformi ning riigi- ja majandusmudelini.