Restoranitest: Tallinna kiireima arenguga restoran

Vahepeal on Mix kolinud märksa soliidsematesse ruumidesse: restorani leiab nüüd My City hotelli keldrikorruselt. Natuke kitsas seal on, kuid keldri kohta üpris hubane. On kunsti ja küünlaid, mõõdukalt intiimsust ja omajagu pidulikkust. Toolid-lauad on keskmisest mugavamad, ka diivanil istudes ulatub laua juures normaalselt sööma (väga harv juhus, muide).

Mix nimetab end endiselt fusion-restoraniks (eri köökide elemente põimiv - toim), kuid algusaegadega võrreldes on “mikseri” tuurid kõvasti maha keeratud. Tänases üleilmastuvas kulinaarias polegi fusion-köögi ja loomingulise kokakunsti vahel enam selget piiri ning miksimine kuulub iga loomingulise peakoka töövõtete hulka. Mix ei tee seda oluliselt rohkem kui ükskõik milline trendituuli püüdev söögikoht.

Eelroad kuuluvad pigem klassikasse: pardimaksapasteet ploomidega, veise carpaccio, sinimerekarbid veini-koorekastmes. Pisut rohkem on tembutatud paaris pearoas: küpsetatud tuunikalasteigi juurde käib piparmündiga baklažaanipüree ja rabarbrikaste, Šoti lõhefilee lisandiks on risoto.

Kolmest maitstud roast osutus parimaks suitsuangerjas. Angerjat pakutakse restoranides ülekohtuselt harva, Mixis oli see rasvane kala salati hapukate-puuviljaliste nootidega osavalt tasakaalustatud ja lisaks nägi roog suurepärane välja.

Pearoogade hulgast valitud part, täpsemalt berberi ehk muskuspart oli meeleolukas. Pardi lisandiks olid kartulipannkoogid, valik köögivilju ja jõuline portveinikaste. Tegemist oli jõulise roaga ja seda mitte ainult maitsete, vaid ka koguse poolest – nii pirakaid praade pakuvad tavaliselt pubid, mitte kõrgema hinnaklassi restoranid. 

Magustoit jäi – nagu enamikus me restoranides – eel- ja pearoogadega võrreldes tagasihoidlikuks. Besee-valge šokolaadi rulli täiendas sorbee, kuid omavahel nende maitsed ei haakunud. Ka ei suutnud pehme besee vormi hoida ja ka lubatud vaarikaid oli vaid paar-kolm tükki.

Teenindus oli püüdlik. Kelner tegi kõik nii nagu peab: tutvustas menüüd, tundis huvi, kuidas meile maitseb, valas õigel ajal veeklaasid täis, serveeris šampanjat eeskirjade kohaselt. Kõik oli justkui laitmatu, aga … kõike oli natuke liiga palju. Kohaloleku kunsti valdas ta tunduvalt paremini kui taandumist, külastajate omaette jätmist. Muidugi tahab iga hingega töötav teenindaja kuulda, et nende pakutu külastajatele maitseb, aga neli korda järjest seda küsimust kuulda läheb tüütuks. 

Koduleheküljel lubatud kaheksajala-carpaccio't estragonisorbeega aga menüüs ei olnudki. Mulle kui kirglikule kaheksajala-armastajale oli see suur pettumus. Kodulehekülg vajaks hädasti tegelikkusega vastavusse viimist ja ka keeletoimetajat. Nii et kuigi praegu veel kõik päris hästi ei suju, siis arvestades seda, millise hooga on Mix ülespoole rühkinud, tasub tal pilk peal hoida.