Tuulikutootjad põrkuvad riigiga

Jutt käib 1400 töökohast ja mastaapsest tuulikute eksporttööstusest, mida vendade Sõnajalgade juhitud Eleon plaanib 2020. aastaks Ida-Virumaale luua. Kas soov saab reaalsuseks, selle määrab jaanuaris riigikogus arutlusele minev elektrituruseaduse muudatuseelnõu.

Sõnajalgade mured on ainult väike osa võrrandist. See, mis lõpuks seaduseelnõusse kirja pannakse, hakkab mõjutama paljude Eesti taastuvenergiatootjate käekäiku. Nii paljude, et mängu on astunud ka kaubandus- ja tööstuskoda (KTK), mis läkitas novembris riigikogu majanduskomisjonile ettepaneku, kuidas peaks riigi taastuvenergiapoliitikat tulevikus ümber kujundama. KTK argumenteerib enda ettepanekut suuresti Eleoni tööstuse rajamise plaanidest lähtuvalt – seadusemuudatuse ühe olulisima kasutegurina toob koda esile just Eleoni kavandatava Aidu tuulepargi ja pooleteise tuhande töökoha loomise.

Probleemi iva peitub põhimõttes, mille alusel Eestis tuuleenergiatootjatele toetusi jagatakse, selgitas Sõnajalg. Nimelt pani riigikogu 2010. aastal paika piiri, et toetusi makstakse riigiüleselt kuni 600 GWh toodetud energia pealt aastas. Selle piiri suutsid Eesti tuulikupargid aga mullu täis toota, mistõttu ei ole nii Sõnajalgade kui ka KTK hinnangul mõistlik hetkeseisuga uudsel tehnoloogial põhinevaid tuulikuid Eestisse püsti panna.

„Tuulik on kompleksne toode. Palju erinevat tehnoloogiat ja väga ressursimahukas. See on rahvusvaheliselt väljakujunenud praktika, et esimesi mudeleid testitakse alati koduturul. Muidu ei olegi tuulikuid võimalik müüa. Selle ümber kogu mäng käibki,“ selgitas Sõnajalg.

Kuna tööstuspoliitikat pole ja mäng sisuliselt seisab, ei saa ka kodumaised tuulikuarendajad tuulikute müümiseks ja ekspordi käivitamiseks vajalikke referentse. See ajendas kaubanduskoda välja pakkuma toetusskeemis põhimõttelist muudatust – lisaks olemasolevatele tootjatele (kes praeguse seisuga aasta peale 600 GWh täis toodavad – toim), tuleks koja arvates maksta toetust ka kõigile ettevõtetele, kes toodavad uudsete tehnoloogiate abil taastuvenergiat.

„Tööstus, töökohad, eksport,“ loetleb Sõnajalg asju, mida riik toetusmudeli ümbermängimise eest vastutasuks saaks. „Versus see, et lihtsalt ostetakse karbitehnoloogiat, mis viib raha välja ja positiivset mõju majandusele ei oma,“ lisas ta. Innovatsioonipõhine toetus olekski Sõnajala sõnul künnis, mis aitaks Eleonil esimese tuulikuseeria ära teha. „Kõige klassikalisem tööstuspoliitika, ainult selle vahega, et EASist ega riigieelarvest ei eraldata lisameetmena mingit raha,“ selgitas ta.

Toetus jõuab tuuleenergiatootjateni Eleringi kaudu. Kulu kannab vastavalt võrguteenuse tarbimise mahule ning otseliini kaudu tarbitud elektrienergia kogusele tarbija. Lisakulu tarbijale aga ei teki – taastuvenergia eest peab Euroopa taastuvenergia eesmärkide täitmiseks maksma tahes-tahtmata.

Karbitehnoloogiaks kutsub Sõnajalg välisfirmade tuulikuid, mis riik enda taastuvenergiaeesmärkide täitmiseks sisse ostab. Ta võrdleb Saksamaalt või Taanist sisse ostetud tuulikut Teslaga. „Tore auto, aga Eesti majandusest viib see raha välja. Siia jääb ainult Tesla hooldus, kui sedagi, mis on minimaalne kulu,“ leidis ta.

Riik on aga astumas samme, et taastuvenergia eraldi toetamine üldse ära lõpetada. Sõnajalg on põhimõttega täiesti nõus, kuid tema sõnul peab seda reguleerima turg ise. Praegu on rahvusvaheline turg aga täielikult toetuste najale üles ehitatud. „Kui turg on kreenis, ei saa nii, et Eesti suretab toetused välja, aga ülejäänud maailm jätkab nende maksmist. Üleminek peab toimuma sujuvalt,“ selgitas ta.

Elektrituru seadusemuudatus pannakse riigikogu majanduskomisjonis lauale jaanuari esimeses pooles. Komisjoni esimees ja seaduse menetleja Aivar Kokk lubas arutelul kohalike ettevõtjate huvide eest seista. „Kui Eesti riik midagi teeb, peaks Eesti ettevõtetel olema võimalus ka pakkumises osaleda,“ sõnas Kokk.

Kokk viitab viimasel ajal meedias palju tähelepanu saanud Tootsi tuulepargi probleemile, kus valitsus otsustas 9. detsembril anda Pärnumaal Vändra vallas asuv Tootsi-Suursoo tuulepargiala 4,14 miljoni euro eest Eesti Energiale. Just nimelt anda, välistades võimaluse erasektori konkurentidel hinnapakkumist teha.

Tuuletehnoloogia liit hindab riigi n-ö investeeringut veerandi miljardi euro suuruseks ning väidab, et eraettevõtjad oleksid nõus olnud pargi eest hulga rohkem maksma. Samuti on üle 4000 hektari suuruse tuulikupõlluga tehtud tehingut nimetanud kodumaised tuulikutootjad konkurentsi moonutavaks, turgu monopoliseerivaks, investeerimiskeskkonda kahjustavaks ja elektrihinda tõstvaks.

„Riigikapitalism on võtnud ebanormaalsed mõõtmed,“ sõnas Ida-Virumaal välisinvestorite toel tuuleparke arendavate Est Wind Poweri ja Raisner ASi juhatuse liige Harry Raudvere, kes läks maa loovutamise asjus riigi vastu kohtusse. Raudvere sõnul oleksid eraettevõtted tuulepargi maa eest oluliselt rohkem välja käinud kui 4,1 miljonit, mille eest riik pargi alad Eesti Energiale müüs. „Minu hinnangul ei ole tegemist riigiettevõtte aktsiakapitali suurendamisega, vaid plaanitava elektrituru seadusemuudatuste valguses eraettevõtetelt tuuleenergeetika ressursi äravõtmisega,“ kommenteeris Raudvere.

Oma jälje jätab Raudvere sõnul riigi tegutsemine ka välisinvesteeringutele. Kuna riik rikub jämedalt enda omandis oleva ettevõtte kasuks konkurentsiõigust, muudab see Eesti välisinvestorite silmis vähem atraktiivsemaks, sõnas Raudvere. Vähem investeeringuid ja n-ö kallimad investeeringud võrduvad pikas plaanis kallima elektriga, selgitas ta.

Tootsi tuulikupargi üleandmise vastu on kohtutee ette võtnud ka AS Eesti Elekter, mille omanikud on Andres ja Oleg Sõnajalg ning nende ämm Elvi Maripuu. Vändra vallavalitsusele heidetakse ette Eesti Energia huvidest lähtumist ja Eesti Elektri omade eiramist, kui vald keeldus Eesti Elektrile ehitusluba väljastamast põhjendusega, et luba oli juba väljastatud Eesti Energiale. Dokumentatsioonist selgub aga, et luba väljastati keeluga samal istungil. Samuti nõuab ettevõte Eesti Energiale väljastatud ehitusloa tühistamist.

Eile teatas Tallinna halduskohus, et on rahuldanud Raudverele kuuluva tuuleparkide arendamise ettevõtte Raisneri kaebuse ning peatas valitsuse otsuse anda Tootsi tuulepark ilma enampakkumiseta Eesti Energiale.

„Riik ei saa anda ühele turuosalisele väärtuslikku maad enampakkumiseta, sest see kahjustab vaba konkurentsi ja mõjutab turul tegutsevaid ettevõtjaid ebavõrdselt,“ sõnas Raisnerit esindanud advokaadibüroo Derling partner Piret Blankin. Esialgse õiguskaitse kohaldamine võib tema sõnul tähendada veel seda, et ka kohtu hinnangul võib maa andmine Eesti Energiale olla vastuolus riigivaraseadusega, Euroopa Liidu õigusega ja kujutada endast keelatud riigiabi.

Kohus kohaldas esialgset õiguskaitset 30 päevaks.

Peale kohtukaasustele on tuuletehnoloogia liit esitanud kaebuse ka Euroopa Komisjonile, süüdistades valitsust Eesti Energiale lubamatu riigiabi andmises. Tuuletehnoloogia hinnangul anti maalapp Eesti Energiale võimalikust turuhinnast üle nelja korra odavamalt.

Kümme päeva tagasi esitas rahandusminister Sven Sesterile kirjaliku järelepärimise valitsuse otsuse kohta anda Tootsi tuulepargi alad Eesti Energiale ka riigikogu liige Artur Talvik, pannes küsimärgi alla valitsuse otsuse motiivid. Vastamiseks on Sesteril aega 29. detsembrini.

Planeeritud pargile on Eesti Energia juba välja kuulutanud hanke tuulikute leidmiseks. Riigifirma soovib püsti panna 46 tuulikut, tehes sellest Baltimaade suurima tuulepargi. Hetkeseisuga Eesti tuulikutootjad hankel kaasa lüüa ei saa. „Kui ma vaatan viimast Eesti Energia hanget, on natukene naljakas,“ kommenteeris majanduskomisjoni juht Aivar Kokk, viidates, et hanke tingimustes nõutakse pakkujatelt vähemalt kuue aasta tagust käivet ning pakutava tuuliku sama pikka tööstaaži. „Ma küsiks selle peale Eesti Energia juhtkonna käest, et millal nad viimati arvutit vahetasid? Kas tõesti kuus aastat tagasi? Nii nagu arvutid iga aastaga arenevad, nii tuleb ka tuuleenergeetikas iga aasta midagi uudset. Nii taastuvenergia kui päikesepaneelid muutuvad efektiivsemaks,“ selgitas ta.

Hoolimata sellest, millisest riigist pärit ettevõtja hanke võidab, peavad tuulikute püsti panemisele Koka sõnul kuidagi kaasa lööma ka kohalikud käed. Kas allhankijana, paigaldajana või muul viisil – tähtis on, et väärtust loodaks ka Eesti majandusele. Sarnane süsteem toimivat Koka sõnul ka Põhjamaades. „See on kõige olulisem. Mitte see, kas me saame kuskilt odavamalt tuuliku kätte,“ ütles Kokk.

Eesti Energia juhatuse liige Margus Vals ütles paari nädala eest Pärnu Postimehele, et tuuletehnoloogia liitu kuuluvatel ettevõtetel on võimalik rajada tuuleparke mujalgi. Näiteks Aidus on tema sõnutsi võimalik rajada märkimisväärses mahus tuulikuid.

„Oleme teinud ettevalmistusi Tootsi tuulepargi rajamiseks juba 2011. aastast. Maade üleandmine on loomulik jätk meie senisele arendustegevusele,“ sõnas Vals Pärnumaa lehele.

Valsi sõnul on tuulikuhankele osalema oodatud kõik tootjad, kellel on küllaldane kogemus, tegevusmaht ja end tõestanud tehnoloogia. „Arvestades, et Tootsi tuulepark on Balti riikide seni mastaapseim, on selles võimalik kasutada ainult referentsidega tõestatud tehnoloogiat,“ põhjendas Vals.

Väiketuulikuid tootvate Global4wind ja Tuge Energia juhatuse liikme Indrek Gregor küll toetab kaubandus- ja tööstuskoja ettepanekut, kuigi tema sõnul tema ettevõtetel sellest midagi võita ei ole.

„Väiketuuliku kliendid selles n-ö oksjonisüsteemis nagunii ei osale,“ viitas Gregor riigi toetussüsteemile. Kui KTK ettepanekut aga ei rakendataks, jookseks Gregori sõnul kogu toetusraha Eesti tootjatest mööda. „Täna saavad taastuvenergiatoetust põhiliselt suurte tuuleparkide omanikud. Seal kasutatakse 100% mujal toodetud tuulikute mudeleid,“ selgitas ta.

Gregori sõnutsi väiketuulikute müümist referentside puudumine ei takista. Põhiline murekoht on hoopis see, et väiketuuliku ostmine ei tasu lihtsalt end mõistliku aja jooksul ära. „Eestis panevad tuuliku püsti kas väga suured entusiastid, keda ei huvita tasuvusaeg, või investeeringutoetuse saajad, kes mõtlevad stiilis: „Tore, et ta mul siin on. Ma maksin ta eest väga vähe,“ kirjeldas Gregor.

Väiketuulik pole tasuv just seetõttu, et nende toodetud energia toetamisel rakendatakse saldeeritud energiakoguse põhimõtet. Saldeeritud kogus on energia, mille tarbija tunni jooksul võrgust võtab, mitte energia, kui palju tuulik on suutnud kokku toota.

„Kuna väiketuulikud ühendatakse olemasolevasse liitumispunkti, mille taga on näiteks elamu, on väga ebatõenäoline, et tehe oleks tunnipõhiselt positiivne,“ viitab Gregor saldeeritud energia valemile. „Ehk siis väiketuuliku omanikud ei saa (energia tootmise eest – toim) toetust või kui saavad, siis paar eurot aastas,“ lisas ta. Mujal Euroopas on Gregori sõnul asjad paigas nii, et toetust makstakse ikkagi kogu toodetud elektrienergia, mitte saldeeritud koguse pealt. „Meie sihtturud on täpselt need, kus on suured toetusmeetmed – Inglismaa, Itaalia, USA, Jaapan,“ loetles Gregor, nimetades kohalikku arvestussüsteemi põhiliseks turutõrkeks, mille tõttu nad Eesti turul väga kaasa ei mängi.

Gregori sõnul aga ei tasu tuuliku püstipanemine end sageli kliendile isegi kahekümne aastaga ära. Tuuliku ostmisel makstavat toetust Gregor ei toeta – need solgivad tema arvates turgu. Nimelt ei kohusta praegune toetusmudel panema tuulikut kohta, kus see oleks ka reaalselt võimeline elektrienergiat tootma. „Pannakse metsa, koduhoovi, õunapuuaeda jne,“ loetles ta. Tema sõnul motiveeriksid tootmispõhised toetused inimesi panema tuulikuid sinna, kus need maksimaalset efekti omaksid. „Igasugune investeeringutoetus pigem suretab turgu, see aga reaalselt elavdaks seda,“ kommenteeris Gregor, kelle sõnul ongi ülejäänud Euroopas just nõnda läinud. „See vähendaks ka liini võrgukadusid ning suurendaks riigi energiajulgeolekut. Pilti peaks suuremalt vaatama – see poleks kasulik ainult kliendile ja tootjale, vaid ka riigile,“ argumenteeris Gregor.

Gregori sõnul oleks Eesti väga hea koht, kus tuulikuid arendada. „Meil on Eestis 20 tuulikut püsti. Oleme saanud siit väga head tagasisidet, et igasugused lapsevead ja -haigused välja ravida,“ selgitas ta. „On teada, et Eesti elektrivõrku tuulikut liita, eriti suurt tuulikut, loetakse Euroopas üheks raskeimaks (ülesandeks – toim). Kui ta on võrgus ja katsetused tehtud, on ülejäänud Euroopa uksed avatud. Seda teab kindlasti väga hästi ka Eleon,“ märkis Gregor.

Analüüsi hinnangul on riigi majanduslikuks arenguks oluline arendada tööstussektorit nõnda, et seal tekiks innovatsioonivõimekus ning selleläbi suur lisandväärtus. „Selleks, et tööstussektorit arendada, on vajalikud konkreetse riigi ja sektori kontekstist lähtuvate poliitikameetmete väljatöötamine, koordineerimine ja asjakohane rakendamine,“ seisab analüüsis.

Dokumendis kirjeldatakse Saksamaa, Taani ja Lõuna-Korea tööstuspoliitikat ning tuuakse esile, kuidas on neis riikides kujundatud taastuvenergia tehnoloogiate arendamist ja kasutuselevõttu.

Analüüs soovitab Eestil luua n-ö roheline tehnoloogiline koalitsioon, sidudes tööstus tehnoloogilise arengu ja keskkonnapoliitikaga. Koalitsiooni eesmärgina nähakse eksperimenteerivat tööstuspoliitikat, kus erasektor teeb avalikuga koostööd leidmaks viise, kuidas uut tehnoloogiat välja töötada ning sellest kasu lõigata. „Teiste riikide kogemus viitab, et ilma tugevate tehnoloogilise arengu võimekuse ja spetsialiseerumiseta on keeruline rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliselt tegutseda viisil, mis ka kohalikku tööhõive ja lisandväärtuse potentsiaali kasvataks,“ viitab analüüs sellele, et sektor on juba üsna küps ja konkurents tugev.

Analüüsi tellis Maailma Energeetikanõukogu Eesti Rahvuskomitee, mille juhatusse kuuluvad Eesti energiajuhid nii avalikust kui ka riigisektorist, sh Eesti Energia juhatuse liige Margus Vals ning ka Andres Sõnajalg. Analüüsi koostasid Veiko Lember, Erkki Karo, Mihkel Kärg ja Piret Tõnurist.