10 000 eurot valib omanikku

Sel hooajal avaldatud 14 arvamuslugu lubavad teha küll vahekokkuvõtte, kuid esmakordselt konkursi viieaastases ajaloos ei paista üks lugu vahefinišis teistest oluliselt rohkem silma. Äripäeva lugusid hindama palutud ekspertide hinnangud kisuvad eri kaarde ega luba teha üldistusi.

Eelmise aasta võitjale, Nortali juhile Priit Alamäele jäi silma Heigo Kaldra tekst „Unustage üheksast viieni“, mis teeb ettepaneku seadustada tööleping tellimusega ehk siis paindlikkus seaduseks kirjutada. Töösuhete paindlikkus on üks lõppenud aasta olulisemaid teemasid, milles Kaldra tunneb end renditööjõudu vahendava ettevõtte Manpower juhina nagu kala vees. Alamäe meelest võiks Kaldra ettepanekust veel mõne sammu edasi astuda ja lubada ka töötasu sidumist käibe, kliendirahulolu, kvaliteedi või kasumiga. „Kui ettevõtja saab oma riski töötajatega jagada, siis on tal rohkem motivatsiooni ka kasumit jagada, sest tema enda riskitase läheb madalamaks,“ põhjendab Alamäe. „Praeguse jäiga töösuhte asemel tekiks sisulisem partnerlus ja see võiks ideaalis ka ühiskonnas ettevõtlikust tõsta, kui inimesed tunnetavad selgemalt suhet oma tööpanuse ja kättesaadava tasu vahel.“

Suhtekorraldusfirma Powerhouse juhataja Janek Mäggi ütleb, et on kõike seda, mis Kaldra loos kirjutas, teadnud juba vähemalt 16 aastat. „Ma ei usu, et vormi muutmine muudab ka samavõrra sisu,“ teatab ta. „Töö ongi heaolu, mitte puhkus. Inimene võib töötada ja võib ka mitte töötada, ta peab tegema seda ja sellises koguses, mis tagab tema jaoks sobiva heaolu.“

Alamäele meeldib ka Kärt Liivamäe mõte, et riik võiks arvutikasutajatele igapäevaste IT-küsimuste lahendamisel abikäe ulatada ja teha seda tasuta: nende järeleaitamine, kes arvuti ja nutiseadmetega nii hästi hakkama ei saa, ennetaks suurt hulka sotsiaalseid probleeme. 

„See suund on väga õige – üks meie praeguse digieduloo aluseid on tark muudatuste juhtimine ühiskonnas,“ ütleb Alamäe. „Muudatuste juhtimise oluline komponent on ühiskonna teadmiste tõstmine ja barjääride/vabanduste kõrvaldamine. Igas tõmbekeskuses võiks olla arvutiklass, kus soovijad saavad nii koolitust kui jooksvat abi. Siin saaks kindlasti seljad kokku panna näiteks telekomidega, kes juba tegelevad seda tüüpi kasutajatoega.“ Siinkohal torkab suhtekorraldusfirma Powerhouse juhataja Janek Mäggi vahele, et tema tasuta asjade edusse ei usu. „Seda ei väärtustata ja palju raha läheb raisku. Mõne kampaania võib teha küll.“

Mäggile sümpatiseerib Priit Pekarevi plaan kihutajate ohjeldamiseks: kõigile Eestis registreeritud autodele oleks kohustuslik soetada maanteeametist digiseade, mis tuleb auto külge põimida pitseeritult ning mille ülesanne oleks lihtsustatult registreerida kõik kiiruseületamised alates kokkulepitud piirist (näiteks 100 või 120 km/h). „Idee on väga hea,“ leiab Mägi, „saab hästi eksportida ka välismaale, kuigi ma arvan, et see võib olla tehtud juba. Samas, ei tea, kui palju Tallinna-Tartu maantee seepärast turvalisem on, seal need kaamerad väljas on.“

Ettevõtja Tõnu Runnelile meeldib aga hoopis Pekarevi teine lugu, mis visualiseerib Eestit digitaalse sularaha riigina. „Rõõm on näha nii adekvaatset mõttearendust sularahata majandusse liikumise teemal,“ sõnab ta. „Digitaalne sularaha peab võimaldama privaatsust, võimaldama tsentraliseeritud pangamaksete kõrval ka anonüümseid tehinguid. Eesti on teiste riikidega võrreldes pigem soodsas positsioonis, et selles vallas kiireid samme teha ja eestvedajana palju võita. Riigi roll oleks luua õiguslik raamistik, anda oma heakskiit ja siis erasektoril eest ära tulla.“

Mäggi meelest on kogu see Eesti e-edukus üks tore legend, nagu Kalevipoeg. „Peamiselt ringleb see jutupunktides, millega poliitikud üksteist meelitavad ja üles kütavad.“ Mäggile meeldib raha väga ja paberraha eriti. „Mündid on ka kihvtid. Digiraha suur miinus on jälg. See ei meeldi paljudele tavalistele inimestele. Naine ei pea teadma, mida ma ostan!“

Alamäele jäi silma ka Kristjan Liivamägi kõrghariduse uuele tasemele viimise plaan: senisest rohkem lõimida eriala ainete õpetamisse vastava valdkonna asjatundjad, kes nende teemadega tööalaselt iga päev kokku puutuvad.

„Suund on õige, aga konkreetsust tahaks juurde,“ leiab ta. „Motivatsioon peab olema nii tudengite kui ka ettevõtjate poolel, et see süsteem tõesti tööle hakkaks.“ Väga üldine jutt, leiab ka Mäggi. „Kõike seda tegelikult kogu aeg tehaksegi, kuigi võiks edukam olla.“

Tõnu Runnel aga tõstab esile hoopis Taavi Simsoni haridusteemalist kirjutist, mis soovitab laiendada haridusrännet riigi raha eest. „Riigi seisukohast vaadates oleks mõistlik kaaluda kulutust pigem teistpidi — sponsoreerimaks suurema hulga heade vahetusõpilaste Eestisse tulemist,“ arutleb Runnel. „Nii nagu ülikoolidesse meelitatakse üha rohkemaid välisüliõpilasi, nii võiks maailma koju tuua ja Eestit maailmale rohkem tutvustada ka juba keskkooli tasemel. Täiendava kontingendi Eesti laste välismaale vahetusõpilaseks saatmine pole ka iseenesest halb mõte, ent võibolla on vastus pigem era- kui riiklikus algatuses.“ Mäggil on Simsoni jutu peale öelda ainult üks sõna: „Igav.“

Äripäeva toimetus on omalt poolt tähelepanu juhtinud kahele loole: Tarmo Tanilase perekonnakonto ideele  ja Priit Pekarevi digitaalse sularaha arendamise mõttearendusele. Mõlemad ideed on leidnud nii põnevil pooldajaid kui ka vahedaid vastaseid.

Mida teha kihutajatega?

Kihutamise vastu tuleks kasutusele võtta kohustuslikud digitaalse sõidumeerikuga sarnased seadmed: kõigile Eestis registreeritud autodele oleks kohustuslik soetada maanteeametist digiseade, mis tuleb auto külge põimida pitseeritult ning mille ülesanne oleks lihtsustatult registreerida kõik kiiruseületamised alates kokkulepitud piirist (näiteks 100 või 120 km/h). Teadmine, et iga kiiruseületus fikseeritakse 100% täpsusega vähendab kindlasti kihutamist (keegi ei sõida meist teadlikult sisse kiiruskaamerasse 120 km/h).

Kõrghariduse uuele tasemele viimiseks tuleb senisest rohkem lõimida eriala ainete õpetamisse vastava valdkonna asjatundjad, kes nende teemadega tööalaselt iga päev kokku puutuvad. Kui soovime tudengit ette valmistada teda ees ootavaks eluks ja pakkuda talle teadmisi, mida ta hiljem oma erialal kasutab, siis on vaja kõrgkoolides õpetatavatesse eriala ainetesse ja õppekavade koostamisse vähemalt osalise ajaga integreerida asjatundjad, kes on antud valdkonna muutustega, parimate praktikate ja oskustega kursis ning suudavad neid edasi anda meie järgmise põlvkonna majanduskasvu vedajatele.

Haridusrännet võiks soodustada riikliku programmiga ja võimaldada vahetusprogrammi näiteks 100 õpilasele aastas.

Turvalisema interneti nimel peaks Eesti võtma kasutusele uue domeeniruumi – .est domeeni. See on võimalus viia .est bränd kogu maailma inimesteni. Tehniliselt tuleks selleni jõudmiseks lihtsalt turvata veebiühenduse mõlema osapoole (kasutaja ja veebikülg) vaheline andmeside.

Üheksast viieni töölkäimine on ajalugu, seadustada tuleb võimalus siduda tööleping tellimusega. Lisada töölepinguseadusesse selge võimalus siduda tööleping otseselt tellimusega, nii selle alustamine kui lõpetamine. 

Eesti kui e-riik võiks võtta rahvusvahelises mainekonkurentsis punktivõidu riigina, kes kasutab enamjaolt digitaalset sularaha. Digitaalse sularaha kasutuselevõtuga oleks peale kulude vähendamise võimalik likvideerida olulises osas varimajandus, vähendada suuresti ümbrikupalga maksmist ja käibemaksupettusi (käibe varjamine), mis tagaks ausa konkurentsi ning väärilise sotsiaalkaitse inimestele (väheneks halduskoormus). Vähendada on võimalik kriminaalsete tegevuste ohjeldamisele kuluvaid ressursse (valeraha, teised rahapesualastest süüteod, nt narkoraha legaliseerimine).

Ettevõtluses tähendaks see oma väiksuse ning leidlikkuse ja töökuse suuremat teadvustamist ja ärakasutamist. Idufirmanduses kehtivad reeglid sobivad soomeugri mõttemallidega valatult (tsüklilisus, kohanemisvõime, loomingulisus jne). Üksikisiku tasandil elustiili muutust – rohkem osadust loodusega ja heas mõttes muretust.

Teeme Eestile ja noortele perekonnakonto loomisega kingituse, mille väärtus ajas vaid kasvab. Esimese lapse sündimisel alandab riik vanemate maksukoormust, kandes nende poolt pangas avatud ühisele arvele iga kuu 50 eurot. Kahe lapse korral laekub perekonnakontole 150 ning kolme lapse puhul 300 eurot kuus. Edaspidi suurenevad maksed 100 euro võrra lapse kohta kuus. Riigipoolne tugi kestab kokku 20 aastat.

Pank ostab valduskontole laekunud summa eest Vanguardi globaalset aktsiaindeksit ning jagab osakud perekonnakontode vahel laiali. Tehingud on kuluefektiivsed ning toimuvad kord kuus. Kümne aasta möödumisel vähendatakse aktsiate osakaalu 10% võrra ning viis aastat hiljem veel 10% ulatuses. Aktsiate müükidest laekuv raha suunatakse Vanguardi hajutatud võlakirjade indeksisse. Investeerimisperioodi keskmiseks oodatav tootlus on 8% aastas.

Eesti koolid ja üldse avaliku sektori arvutipark (sh nutiseadmed) tuleks varustada tasuta ja vabalt muudetava tarkvaraga ehk nn avatud tarkvaraga.

Riik võiks arvutikasutajatele anda abi igapäevaste küsimuste lahendamisel ja soosida IT-kompetentsi suurenemist.

Eesti ja vene lasteaedade asemel peaksid meil olema aiad ja koolid, kus on nii eesti- kui ka venekeelsed rühmad ja klassid.