Marko Reikop: võimalusi pekki minekuks on igal sammul

Eesti staažikaima teleajakirjaniku Marko Reikopi sõnul oli tema edulugu ääretult lihtne – ta tundis õigeid inimesi. "Üks nendest oli Riho Västrik, kellelt 1991. aastal küsisin, kas ma ei saaks midagi raadios teha. Tänaseks olen rahvusringhäälingus töötanud juba 25 aastat," pihtis Reikop konverentsil osalejatele.

Olnud pikalt raadiosaadete juhtimise absoluutses tipus, on ta nüüd jõudnud enda sõnul ka televisiooni absoluutsesse tippu: viimase 15 aasta jooksul on ta olnud iga päev tele-eetris. "Olen Eesti telemaastikul kõige rohkem otse-eetris olnud saatejuht,“ tundis Reikop uhkust.

"Kuid teid huvitab, mis inimese rikkaks teeb, eks? Mul on ainult üks vastus: ettevõtlus. Mina olen palgatööline ja palgatöö mind kahjuks rikkaks ei tee. Ma ei oma rahvusringhäälingut, vaid ainult töötan seal,“ tõi Reikop publiku maa peale tagasi.

Televisioonis töötada ei ole Reikopi sõnul tegelikult mingi glamuur, olgugi et seda inimesed sageli arvavad. "Minult küsitakse ikka ja jälle, et mis töö see selline on. Teil tarvitseb vaid kohale tulla, kui juba visatakse Chanel näkku, pannakse Jimmy Choo stiletod jalga ja siis etlete kaamera ees. Karm reaalsus on, et teeme 12tunnised tööpäevi ja tegelikult on see paras orjatöö," ütles Reikop.

Ajakirjanik kirjeldas oma töö igapäeva. "Tuleme juba kella 10ks hommikul tööle ja hakkame otsima inimesi, kes saatesse tuleksid. Meie kõige suurem katsumus on inimesed juba samaks õhtuks nõusse saada, kuid siis kõlab tuttav refään: „Aa täna või? Eino täna küll ei saa!“. Tavaliselt hakkab kell selleks ajaks juba 17.45 saama ja siis muutume juba närviliseks, 18.15 oleme juba päris närvis, helistame ikka veel inimestele ning 18.55 hakkab saade pihta."

Saatesse saamiseks on Reikopi sõnul vaja täita ainult üks kriteerium: peab olema huvitav. „Tegelikult on töö iseenesest väga lihtne: hommikul tuleme kõik kokku ja otsustame, kas on huvitav või ei ole huvitav."

„Mul on selline põhimõte, et kui ma kedagi intervjueerin ja ta midagi minu käest küsib, siis ma ei vasta. Kas ta kujutab ette, et tuleb telesaatesse ja võib mind küsitlema hakata?,“ bravuuritses Reikop.

Kõige suurema sissetuleku on Reikop teeninud ettevõtlusest: tal on oma väike firma, millega tegeleb rohkem siis, kui iga päev eetris ei ole. Kui tahta tulevikus raha teenida, siis ettevõtlus on tema hinnangul igal juhul õige mõte.

"Kui mul oli rohkem aega, siis tegelesin kontsertide korraldamisega. Kord juhtus vahva asi, et saime ühe kontserditurneega Pärnus maha müüa vaid 12 piletit. See tähendas, et esinejad said raha ja mina sain ainult töö korraldamise rõõmu ja mitte ühtegi senti," meenutas Reikop ja rääkis oma ebaõnnestumisest lähemalt.

"Teate ikka, et iga prožektor maksab eraldi, isegi piletikonts maksab – absoluutselt kõik maksab! Kõik on jube kallis ja lõpuks selgub, et keegi ei tahagi kontserdile tulla. Aga selle jama peab ju lõpuks tagasi teenima!" muutus Reikop ähvardavaks ja jätkas, "Esinejad tahavad väga palju raha saada, aga selliseid summasid ei taha ju välja käia, ise peab ka vahelt teenima. Koit Toome pidi saama rohkem kui prožektorid ja iga piletikonts kokku. Selle jama järel kleepisin kõik kohad Pärnu linnas plakateid täis, sokutasin ennast Pärnu Postimehesse, kus Ester Vilgats tegi minuga intrevjuu, mis läks Pärnu raadiosse. Ja pärast õnnestus mul Pärnus maha müüa 600 piletit. Ma arvestasin, et kui ma 500 piletit maha müün, siis ma jään nulli. Kuid nägite, mul jäi natuke raha endale ka."

"Nii et kui tegelete ettevõtlusega, teadke, et see on suur risk ja kõik võib lõpuks pekki minna. Võimalusi pekki minekuks on absoluutselt igal sammul. Kuid kui oma raha on vahel ja vangi ei soovi minna, siis tuleb üldiselt siblida," ütles Reikop kokkuvõtteks ja lisas, et tema sellega tegeleda ei jõua, sest tal on liiga palju saateid.

Eriti ei loe. Ameeriklased vaatavad küll saateid valemi järgi, et 10% loeb see, mida sa räägid, 20% kuidas sa räägid ja 70% kuidas sa välja näed. Reegli järgi tuleks nagu hea välja näha. Muide, ma olen neli kilo alla võtnud, näete jah?

Ühe nipi unustasin tegelikult ütlemata – ärge mikrofoni käest pange! Minule annab see lavale minnes suure kindlustunde, kui on olemas mikrofon, millest kinni hoida.

Paljud püüavad ennast meile müüa, aga katsume küsida pärisküsimusi ja teha nii, et pettustega saatesse ei pääseks. Kui inimesed on tahtnud pettusega saatesse saada, siis oleme nad ära saatnud.

Näiteks sageli helistavad meile PR-agentuurid. Teame, et me ei ole üksteise jaoks vaenlased ja kasulik on teha koostööd. Kui nad pakuvad mõne hea teema, millest võiks tulla vastastikust kasu, teeme ära. Võime ju mainida midagi, mis on nende huvides, kuid kui nad jätavad midagi omalt poolt tegemata, siis läheb kehvasti.

Mul oli alguses peale kõrge palk, sellepärast. (Saal rõkkas naerust.)

Ai, sellest räägin teile järgmine kord. Sain tegelikult riielda, et liiga kiiresti läheb alla. Kaalu allavõtmise spetsialist ütles, et ma võin varsti välja näha nagu Ott Kiivikas. Ainult sporti ei või teha.