Aga kujutage ette, et EASi ei oleks!

Minu eelnev töökogemus on mind viinud ümberkaudsetesse riikidesse, nii Baltikumi kui ka Skandinaaviasse. Mul on olnud õnn ja võimalus vaadata Eestit nii seestpoolt kui ka kõrvalt. Ja siis ma olen mõelnud, et me võiksime teatud asju teha paremini või teistmoodi. Eestis on ehk EASi kaudu võimalik teatud protsesse suunata natukene täpsemalt või paremini või kasulikumalt Eesti jaoks.

EAS kui organisatsioon võiks rääkida sellest, missugune on Eesti konkurentsipositsioon päriselt. Probleem on ikkagi see, et me oleme hakanud ennast pidama Baltikumi parimateks tegijateks, oleme võib-olla isegi natuke arrogantsed. Aga kui me vaatame näiteks Vilniuse kesklinna arengut viimase viie aasta jooksul, siis tornmaju on seal sama palju – kui mitte rohkem – kui Tallinna kesklinnas. Nende tornmajade peal on sellised kaubamärgid nagu Barclays, IBM, CSE, Western Union. Ja siis sa mõtled, et täitsa tublilt toimetavad. Ja et mis kaubamärgid meil vastu panna on. EAS on ellu kutsutud selleks, et Eesti konkurentsivõimet arendada ja parendada.

Mul on üks teine näide ka, elust enesest. Kui me käime Selveris, Coopi kauplustes, siis märkame, et seal on müügil valdavalt eesti toidutootjate tooted. Maximas jälle kipub Leedu kaupa rohkem olema. Siin on mõtlemise koht: mis maa tootjad on siis paremas konkurentsiolukorras, missugustesse ettevõtetesse liigub raha? Missuguste ettevõtete konkurentsivõime kasvab? Riik siiski peab eksportivaid ettevõtteid EASi kaudu toetama. Muude võrdsete tingimuste kõrval kipub ikkagi niimoodi minema, et leedulane toetab leedulast. Ja eestlane peaks toetama eestlast.

See on ka üks Baltikumi trend: välisinvestorid panevad oma Baltikumi ärisid kokku. Keskos juhtus seesama asi. Tavaliselt liidetakse kolm Balti ettevõtet suurima külge, ja seekord oli Leedu ettevõte kõige suurem. Liitmiste puhul jääb üks juhtkond tavaliselt üle. Ja nii juhtus ka seekord.

Ma räägin sellest, et EAS peaks olema seal, kus ettevõtja vajab toetust. Ma lihtsalt vaatasin ja valisin eri väljakutseid ja see oli üks huvitamaid. Oli ka üks teine asi pildil. Kui konkurss lõppes, nii nagu ta lõppes, kuidas ma saan siis öelda, et…

Igaüks, kes töötab kusagil juhatuses, peab olema valmis selleks, et ühel päeval on tema viimane tööpäev. Juhatuse liikme tagasikutsumine on maailmas üks lihtsamaid asju, ja ei pea põhjendama ka, miks.

Konkreetsest loost tuleb teha õiged järeldused. See lugu on õppimiseks. Tuleb teha nii, et kõik organisatsioonisisesed süsteemid toimiksid nii, et kõik oleks aus, avalik ja puhas. Samas peame aru saama, et ärisse on sisse kirjutatud ka ebaõnnestumised. Garantiid, et ettevõtmine õnnestub, ju ei ole. Seda ei saagi olla. EASi küsimus on, kuidas tagada hea valikusõel – kes üldse toetuse saavad. Ja kui midagi läheb valesti, siis rakenduvad kõik süsteemid, et kahju oleks minimaalne.

Me võiksime mängida mõttemängu, missugune oleks Eesti ettevõtluskeskkond, kui EASi ei oleks. Ilmselt hakkaksid kõik, kaasa arvatud ajakirjandus, rääkima sellest, et kuidagi võiks ikkagi Euroopa fondide raha kasutada, et riik peaks kuidagi ettevõtluskeskkonda toetama, harima, aitama. Ringiga jõuame ikka sinna kohta tagasi, et….

Jah, et mingisugune üksus peaks olema, mis aitab ettevõtteid rööbastele, ekspordi mõttes, näiteks. Või kes koondab tegevust, mis meelitab Eestisse välisturiste. Võib-olla ei meeldi meile see kass, kes hiiri püüab, aga ta siiski püüab. Ma tahaks mõelda selle peale, kuidas seda kassi tugevamaks teha.

Sellele küsimusele ei saa ma kindlasti enne vastata, kui ma pole reaalselt tööle asunud ja inimestega rääkinud. Ma pean endale kõigepealt selgeks tegema, kes mida teeb. Organisatsiooni tõhustamise teema peaks olema iga juhi laua peal.

Seda tööriistakasti on siiski hakatud kasutama. Siin peaksime minema natukene sügavamale meeldib- või ei-meeldi-kategooriatest, kas me usume sellesse või ei usu. Tõe kriteerium on praktika. Anname natuke aega ja vaatame näiteks aasta lõpus, kui palju seda on kasutatud ja mida ettevõtjad ise sellest arvavad. Siis saame öelda, kas see on õige asi või mitte.