Kapo: Venemaa kasutab meie ettevõtjaid ära

Sinisalu rääkis, et ka kaitsepolitseid püüti mõjutada, et nende täna ilmunud aastaraamatus teatud sisu ei ilmuks.

Hetkel ma ei saa seda väga avada, aga mõnede kohalike valimiste eel pakuti konkreetselt mõnele liidrile raha selle eest, et nad teeksid ühtse valimisnimekirja. Ma räägin aastast 2000 või ajast vahetult pärast seda.

Aga ma arvan, et praegu käib mõjutamine läbi meedia - kandidaadid, keda Moskva toetab, saavad meedia toetuse. Muud me praegu pole näinud ja arvan, et on ka vara spekuleerida. Kui on mingisugused faktid tuvastatud, siis me kindlasti sellest ka vajadusel räägime.

Eestis toimuv ei ole ju midagi erinevat sellest, mis toimub Soomes, teistes Balti riikides või kogu Euroopas. Kuidas üritatakse anda sõnumeid, et andke oma poliitikutele teada, et ärge olge sanktsioonide poolt või olge vähemalt vait, toetage sanktsioonide tühistamist, et siis hakkab hästi minema ja arenevad ärisuhted. Selliseid sõnumeid on antud ja need ettevõtjad, kes on ennast väga tugevalt sidunud ainult Venemaaga, tõenäoliselt on sanktsioonidest kannatanud ja see on inimlikult mõistetav, et nende huvides on lahendada neid probleeme. Aga see on piitsa ja prääniku situatsioon. Kõigepealt soovitakse järeleandmisi ehk öeldakse, et me siis midagi teeme, lubamata tegelikult midagi reaalselt.

Kindlasti üritatakse mõjutada neid valdkondi, mis on kõige rohkem kannatanud. Ajakirjanduses on mõned inimesed ka väga aktiivselt sõna võtnud, aga neid nimesid ma praegu nimetada ei taha.

Eks transiidisektori võib kõige üldisemalt ära märkida. Siin on ka saadetud meile otseselt signaale, et võib-olla me ei peaks oma aastaraamatus mingeid teemasid kajastama. Selliseid vihjeid ja soovitusi on olnud, aga me oleme alati vastanud, et me lähtume ainult faktidest ja sellest, mida oma parema äratundmise järgi saame rääkida.

Mitte kirjad, need on sellised meeldivad suulised vestlused olnud.

No ütleme ettevõtjatega seotud isikute poolt.

Seeläbi ongi, et kui mõni inimene on väga tihedalt seotud Venemaal äridega ja tema edu sellest sõltub, võidakse hakata manipuleerima ja tõenäoliselt osadega seda on juhtunud. Meil on mõned faktid teada, mitte kõik ei ole sellest ka meile rääkinud ja ega nad peagi sellest rääkima. Küsimus on selles, et ka vestlused, mis algavad meeldivas seltskonnas kuskil Venemaal Vene eriteenistustega, ei pruugi lõppeda ühelegi poolele meeldivalt. Nii et piir sellise vestluse ja salajase koostöö vahel võib olla väga õhkõrn ja pigem tasuks alati sellistest kontaktidest teada anda.

Need ei ole kahjuks üksikjuhtumid. Neid juhtumeid on rohkem kui üks või kaks.

Meie räägime pigem sellest, mis ohud on, kui need inimesed satuvad Venemaa eriteenistuste huvi alla. Ma arvan, et õiguskuulekas käitumine nii siin- kui sealpool on kõige parem poliitika. Ja tuleb teada enda õigusi. Välisministeeriumi kodulehel on konsulaarabi kontaktid, kuhu tasub pöörduda. Kui inimene teab, et ta ei ole midagi valesti teinud, siis ta peab alati konsulaarabi paluma.

Teine on muidugi küberhügieen. Ei tasu kaasa võtta mahuka ajalooga arvuteid, telefone. Need võidakse läbi vaadata, infost tühjaks tõmmata. Need on sellised väiksed pisiasjad, aga kui kellelgi on täpsemaid küsimusi, saab alati meie poole pöörduda.

Raivo Susi minule teada avaliku info põhjal on Moskvas ja see asi ei ole veel kohtusse jõudnud. Kui see kunagi kohtusse jõuab, eks siis saab näha, aga meil siin midagi palju öelda ei ole. Eesti riik on talle konsulaarabi andnud ja see on ka praegu kõik, mis ma öelda saan.

Sellele ei ole lihtsat vastust. Sõltub sellest, mida rünnatakse, kes ründab ja kui intensiivselt. Normaalse riigi süsteemid on ju üles ehitatud ikkagi igapäevaseks toimimiseks. Kui tuleb massiivne küberrünnak, nagu oli 2007. aastal, on Eesti riik selleks ilmselt paremini valmis. Aga see sõltub kõik rünnaku spetsiifikast.

Tihti piisab ka sellest, et inimene lihtsalt eksib, avab mõne lisatud manuse ja sellega on arvuti nakatatud ning ta ei pruugi sellest ise arugi saada. Meie koostööpartnerid keskkriminaalpolitseis ja Riigi Infosüsteemide Ametis tegelevad pidevalt nende küsimustega ja suudavad päris hea nõu anda vajadusel, kui on mõni eraettevõtja, kes ei tea, mida peaks tegema ning kuidas toimetama. Aga tervikuna saab IT-süsteemide tugevusest või nõrkusest rääkida siis, kui mingisugune juhtum on aset leidnud.

Ühest konkreetsest juhtumist ei tahaks väga rääkida, aga laias plaanis mida rohkem Eesti ettevõtjad arendustööga tegelevad, seda suurem huvi nende vastu on. Majandusluure või majandusspionaaž on ju samamoodi väga vana nähtus. Probleem on olemas, aga siin jällegi detailidesse ei tahaks minna. Me oleme mõningaid inimesi ja ettevõtteid hoiatanud, kui nad peaksid millelegi tähelepanu pöörama.

Kindlasti kõik ei ole. Saame rääkida nendest ettevõtjatest, kellel on juurdepääs riigisaladusele, kes on kooskõlastatult mingisugused andmebaasid rajanud või tarkvara üles ehitanud. See on üks pool. Aga muu – on see kasulik mudel või loodud tarkvara, millel ei ole seost riigi julgeolekuga – nendest mul on raske midagi rääkida.

Eelkõige need, kellel on arendamisel midagi sellist epohhiloovat või läbimurdelist. Kui keegi uue Skype´i siin valmis suudab ehitada ja keegi soovib selle tehnoloogia kübervõrgustiku kaudu ära varastada. Ma ei tooks välja ühtegi riiki, sest sellises tehnoloogilises seires ja luures ei ole ainult riigid mängus – seal on ka omavahel võistlevad suurettevõtted.

Kõik juhtumid on alati avalikuks saanud. Kuivõrd eeluurimisandmete avalikustamine käib prokuratuuri loal, tuleks esmalt see küsimus suunata sinna.

See on kindlasti seadusandja tahte küsimus. Eelmise valitsuse ajal justiits- ja siseministri kohtumisel seda teemat lahati. Arvan, et ka praeguste ministrite juhtimisel, kui jõutakse eelnõu muudatusteni või leitakse seaduse tõlgendamise abil mingi muu viis, siis kindlasti seda probleemi hakatakse lahendama. See on ühest küljest õiguspoliitiline küsimus, teisest küljest ka õiguslik küsimus, et kas kriminoloogilises mõttes kurjategijate tekitatud kahju tuleb hüvitada või mitte.

See on mõneti maailmavaateline küsimus õiguse mõttes, et kas kohalik omavalitsus peaks selle kahjunõude esitama või mitte ja see on kindlasti kohaliku omavalitsuse autonoomne küsimus - riik ei saa kehtiva seaduse järgi neile seda ette kirjutada. Probleem on teadvustatud justiitsministeeriumi ja siseministeeriumi tasandil ja ma arvan, et mõne aja pärast ka lahendus leitakse.

Seda ta ju ei takista. Need on kõik, millest oleme rääkinud, on jõustunud kohtulahendid. Pigem räägime nendest õiguslikest järelmitest. See on mõneti analoogne juhtum, kui inimene on saanud karistada liikluseeskirja rikkumise eest ja tal peatatakse juhtimisõigus, aga ta juhib autot edasi. Korruptsioonijuhtumite puhul on pigem küsimus, et kas see on õigustatud, et kohalik omavalitsus jätab kahju sisse nõudmata, sest kohalikud elanikud ju mingis mõttes maksavad selle kinni. Meie arvates see ei ole õigustatud, aga see on õiguspoliitiline valik ja see on teema, mida seadusandja peab arutama.

Detailidesse ma ei taha minna, aga läinud aastal oli minu meelest kaks juhtumit, kus me Ida-Virumaal Eesti Energia põlevkivikaevandustes pidasime kinni isikuid, kes seal altkäemaksu pakkusid mingisuguste hangete eest. Need ongi kõige otsesemad näited, kui me räägime kriminaalasjadest. Ja see mõju võibki tulla seeläbi, et hanked lähevad kallimaks, Eesti Energia ei ole lõpuks enam konkurentsivõimeline ja öeldakse, et miks me seda üleval peame, kui see nii kallis on. Ostame tuuleenergiat sisse Norrast või hüdroenergiat Lätist, see halvendab meie konkurentsiolukorda.

Teine pool on see, et kui tehakse hanked, mis on korruptiivselt kinni makstud, võidakse meile ka müüa kümneid kordi kallimalt seadmeid, mis ei vasta kvaliteedile. Kui on miinus 26 kraadi külma talvel ja seadmed ei tööta, siis mõjutab see energia toimepidevust ju kõige otsesemalt.

Seda programmi on ka natuke rakendatud. Me oleme soovitanud eriti seoses Tallinna Sadama juhtumiga sellest õppust võtta, et võib-olla peaks teatud äriühingute tegevjuhtidele tegema kas taustakontrolli või julgeolekukontrolli ja selgitama välja erihuvid või ärihuvid, et ennetada riske, et keegi läheb n-ö pahale teele.

Me ei pea seda silmas, et üle riigi iga viimase äriühingu tegevjuhil oleks juurdepääs riigisaladusele. Pigem kõige olulisemates sektorites, mis riiki kõige rohkem võivad mõjutada. Eelkõige energiasektor, IT, võib-olla ka mõned transiidiettevõtted. Aga see on valikute küsimus, see on lihtsalt üks võimalus riske ennetada.

Võib tekkida ka olukord, kus me oleme jälitustegevuses kriminaalmenetluse puhul mingisuguse info saanud ja üldjuhul on see salajane. Me ei saa seda võib-olla äriühingu juhile tutvustada, et tal IT-mees või keegi personalist teeb midagi valesti. Kui oleks vaja seal sekkuda, oleks ka need formaalsused lahendatud, et me võime inimesele tutvustada, et midagi toimub ja ta peaks sellega tegelema.

Minu meelest on hetkeks see probleem lahenenud. On näha olnud, et midagi halba otseselt ei ole juhtunud ja see oli pigem virtuaalne probleem. Eks alati on inimesi, kes mingitel populistlikel eesmärkidel õhutavad sotsiaalset vaenu, aga arvan, et keskmine Eesti inimene on suhteliselt tasakaalukas ning ta ei lähe kergelt selliste liikumistega kaasa. Arvan, et tervikuna on aru saadud, et mingisugust reaalset ohtu meie turvalisusele ega laiemalt eluviisile ei ole keegi tekitanud.

Hetkel ei ole me kedagi kinni pidanud, keegi ei ole üritanud Eesti vastu terrorirünnakut toime panna. Isikud, kes on kohtu alla antud terrorismi toetamise eest, on süüdistatud selles, et nad toetasid isikut, kes läks Süüriasse võitlema ISISe poolele. See on teine teema.

Praegu on olukord suhteliselt rahulik, aga see ei tähenda, et see ei võiks kiiresti muutuda. Me teeme oma igapäevatööd, et kõiki selliseid ohte ennetada ja tõkestada ning hoida olukord stabiilse ja rahulikuna.

Me ei ole jah seda praegu näinud, ja ma detailidest ei tahaks ka rääkida.