Hakkame fosforiiti kaevandama

Fosfor  koos lämmastiku ja kaaliumiga on üks kolmest põhilisest taimtoiteelemendist. Ja ükskõik kui palju me kõneleksime mahepõllundusest, pole põllumajanduslik suurtootmine ilma mineraalväetisteta võimalik. Seda kulub aga suurtes kogustes. Näiteks teravili vajab fosforit 13 kg/ha, raps 30 kg/ha ja kartul 60 kg/ha. Eesti põllumehele on aga importväetised kallid.

Fosforiit on rahvusvaheliselt defitsiitne maavara ja tema hind on viimastel aastatel kiiresti tõusnud, sest maailma rahvastiku piiramatu kasv suurendab toidu nõudlust ja väetisevajadust. Maailma fosforiidi prognoosvarud ei ole suured, kokku vaid ligikaudu 290 miljardit tonni ja Eesti oma 2,9 miljardi tonnise tarbe- ja reservvaru ning 8,4 miljardi tonnise prognoosvaruga on ka maailma mastaabis vägagi silmapaistval kohal. Meie fosforiit on kasuliku komponendi poolest vaene toore, kuid seda kompenseerib kerge rikastatavus. Väärtust tõstavad ka väike kaadmiumi ja strontsiumi sisaldus, mille kohta on Euroopa Liidus väga ranged piirangud.

Eesti inimesed on kõigi maavarade kaevandamise vastu, kuid virisevad hommikust õhtuni väikeste palkade ja pensionite ning ebapiisava arsti- ja sotsiaalabi üle. Kuid ainult linnulaulu kuulamisega rikkaks ei saa. Selleks on vaja majanduse kardinaalset ümberkorraldamist ning loodus- ja majandusseaduste arvestamist. Eesti fosforiidi koguväärtus ulatub aga sadadesse miljarditesse dollaritesse.

Vaidlused Rail Balticu üle pole veel kaugeltki lõppenud ja paljud lühinägelikud inimesed seostavad seda Eesti maavarade kuritahtliku väljaveoga.  See on asjatu kartus, sest keegi ei hakkaks ju välja vedama mahukat odavat tooret, vaid ikkagi hinnalist valmistoodangut ja sedagi vaid vajadusel.

Eestis on fosforiidi kaevandamise ja töötlemisega seotud kurvad mälestused. Allmaakaevandamine Ülgasel  lõpetati 1965. aasta mais, kuid 1954. aastal Maardus avatud karjääriga  tekkisid kohe tõsised keskkonnaprobleemid fosforiidil lasuva graptoliitargilliidi (diktüoneemakilda) isesüttimise ja toksiliste ainete väljaleostumise tõttu. Keskkonnaprobleeme põhjustas ka Maardu kombinaadi väävelhappetsehh, mille korstnast kerkivad väävli ja fluoriühendid põhjustasid paarikümne kilomeetri ulatuses loomade haigestumist. Palju aastaid valmistati Maardu fosforiidist üsna mõttetut väheväärtuslikku fosforiidijahu.

Nõukogude ajal kavandati Eesti fosforiiti kaevandada hiiglaslikes kogustes keskkonnaprobleeme arvestamata. Kuid seda on võimalik teha ka keskkonnasäästlikult ja optimaalses mahus, seega on praegu esmatähtis asja majanduslik otstarbekus.

Fosforiidi potentsiaali uurimise juures jääb peamiseks küsimuseks endiselt see, kas Eestis õnnestub ökonoomselt toota maailma kvaliteediga üle 30% P2O5 sisaldusega fosforiidi kontsentraati. Täpsete andmete puudumise tõttu pole kaevandamise maksumust ja toote müügihinda  praegu võimalik hinnata. Kõik see vajab alles põhjalikke uuringuid.

Riigile parim võimalik tulemus oleks  Eesti oma väetisetootmise rajamine, mida juhiksid eestlased, mis põhineks tipptehnoloogial  ja kohalikul tööjõul ning  annaks toodangut eeskätt Eesti ja teiste Baltimaade põllumajandusele. Loomulikult tuleb fosforiidi kaevandamisel ja rikastamisel välistada kõik võimalikud keskkonnariskid. Keskkonnahinnang tähistab tänapäeva mitte ainult seda, kuidas võimalik  reostus võiks mõjuda kohalikule floorale ja faunale. See hõlmab ka maardla evitamisega kaasnevaid kultuurilisi ja sotsiaalseid aspekte ning sellega peab kaasnema pidev keskkonnaseire ja hilisem ala eeskujulik rekultiveerimine.

Taasiseseisvunud Eesti seadis endale rea üllaid eesmärke, nagu inimeste tervis ja majanduslik heaolu,  hoolitsus pensionäride ja puuetega inimeste eest. Neid eesmärke pole saavutatud ja selleks puudub ka raha. Maavarade mõistlik ja keskkonnasõbralik kasutuselevõtt  avaks selleks võimalusi.