Mis eristaks arsti roolijoodikust

Olen rääkinud mitme kolleegiga, kes on eksinud, ning nende elu on muutunud põrguks. Ka aastaid pärast juhtumit seda meenutades nad vaikivad ega taha sellest rääkida. Iga selline juhtum jätab arsti hinge haava, mis hakkab veritsema, kui seda puudutada.

Laias laastus jagunevad arstlikud vead administratiivseteks, diagnostilisteks, ravivigadeks, patsiendi üleandmisel teise ravietappi tekkinud ja kriitilistes olukorras tekkinud vigadeks. Igaühel on oma põhjused ja tagajärjed.

Arenenud riikides arste ravivea eest vangi ei panda, vaid ravivead tuleb fikseerida ning neid arutatakse avalikult selleks, et teised neid ei kordaks. Nii võib katkine kanüül põhjustada mitmele inimestele tüsistusi, aga kui sellest avalikult ei räägita, siis veelgi enamad saavad viga. Avalik vigade fikseerimine on oluline ka arstiõppes – selleks, et patsiendi tervist säästa, tuleb teada, mis juhtus ja kuidas seda vältida.

Vastutuskindlustuse süsteem on vajalik, et arst saaks keskenduda oma põhitööle, saaks ja julgeks vastu võtta raskeid ja riskantseid otsuseid, mis võimaldavad päästa inimese elu. Sellise keerulise otsuse eest on näiteks kirurg dr. Peep Talving saanud 2015 aastal aasta arsti tiitli. Kui arst peab enne sellise otsuse vastuvõtmist kartma, et ebaõnnestumise korral võib ta sattuda kriminaalsüüdistuse alla, siis keegi nii julgeid otsuseid teha ei julgekski.

Arstide töö on väga stressirikas: üle 50% erakorralise meditsiini arstidest ja praktiliselt kõik perearstid on tunnetanud läbipõlemist ja olukorda, kus patsient ootab ja loodab, aga meditsiiniliselt on väga raske aidata. Kui sellele lisandub ka oht, et patsient kaebab arsti kohtusse, siis sellest arsti-patsiendi suhted paremaks ei lähe. Eestile on kombeks suhteliselt suur ülereguleeritus, aga kahjuks ei ole võimalik panna haigust, haigestumist ning tervenemist seadustesse, siin määrab paljutki konkreetne inimene, konkreetne olukord ning ka valitud ravi. Erinevad valikud võivad ka esmapilgul sarnaste haigusjuhtumiste korral lõppeda väga erinevalt.

Arstide päevade konverentsil ütles Eesti üks tunnustatumaid meditsiiniõiguse juriste vandeadvokaat Ants Nõmper: “Seadus on pime ega tee vahet roolijoodikul ja arstil. Kui inimene sureb, siis karistused on ühesugused”. Arstina tunnetan ma siin karjuvat ebaõiglust, aga me oleme praeguses seadusruumis jõuetud.

Arstid leiavad, et parim lahendus oleks kehtestada juriidilise isiku mittesüüline vastutuskindlustus, millega koos rakenduks ka tüsistuste ja ravivigade registreerimise süsteem. Kindlustusjuhtumi korral saaks kahjukannataja hüvitist, arstidele ei peetaks nõiajahti, me saaksime keskenduda oma põhitööle ning vajadusel vastu võtta ka riskantseid otsuseid. Eesti on liiga väike, et arste vangi panna.