Kõomägi: riik ei tohi majandust väga palju segada

"Majandusele ei pea hoogu andma, vaid pigem ei tohiks seda väga palju segada. Riigi roll majanduses ei ole Eestis väga suur ja oluline on see, et see roll ka ei suureneks," selgitas tänavu Äriplaani konverentsil esinev Kõomägi. Ta ei usu enda sõnul heaolumudeli riiki, kus riik tõttabki appi ettevõtetele ja lõpuks on see ettevõte abitu heaoluühiskonna liige, kes on kogu aeg harjunud saama toetusi. Eestist võiks saada tema sõnul hea elu riik. 

Küsimustele vastab Armin Kõomägi. 

 

Meie jaoks on uus, põnev ja võõras valdkond majade ehitus ettevõttes Kodasema, mis sai eelmisel aastal väga palju tunnustust. Need on need väikesed betoonist elamud, mida tootetakse Eestis ja mille turg peaks olema regioonis kuni Inglismaani välja. Selgelt uus valdkond, põnev ettevõte algstaadiumis ning lähiaastad näitavad, milliseks see edu võiks osutuda.

Kasvatada, sest sel aastal peab ettevõte suutma reaalselt valmismaju müüma hakata ja seni on tegeletud tootearendusega.

Uutest investeeringutest tavaliselt ei räägita. Kogu aeg on laual mingi pakkumine, aga enne ei räägi, kui on tehing kokku lepitud – lihtsalt ei ole mõtet, sest positiivseid otsuseid langetatakse harva.

Kaubandusest laiemalt rääkides kindlasti mõjutab. Lidl mõjutab ka Smartenit, sest ta on esmatarbekaupade logistikas tegija ja kui tema kliente Lidl mõjutab, siis kaudselt toob see muudatusi ka Smartenisse. Meil on kliente igast valdkonnast ja meie ülesanne ongi hoida toodete portfelli võimalikult laiana, et kui ühes sektoris meile mitte kõige sobivamad arengud hakkavad toimuma, siis saab seda teiste sektorite abil kompenseerida.

Meil on mitme peale aktiivseid investeeringuid umbes 7-8 ja nende vahel ma oma tööd jagan. Kuhu on vaja panustada, sinna seda ka teen.

See oleneb ettevõttest, kuid üldjuhul nina juhtimisse ei topi ning oleme õppinud juhtima ettevõtteid ja investeeringuid nõukogu liikmetena. Kõikides ettevõtetes on juhtkonnad, kellega omame väga töiseid suhteid, kuid igapäevaselt suhtlema nendega ei pea. See ongi eesmärk, et ei peaks kogu aeg suhtlema – selleks on juhtkond.

Jõujooned on olnud alati paigas. Uuemate investeeringute puhul on muidugi dünaamikat rohkem, sest kui ettevõte on start-up'i seisundis, siis ongi kõik põnevam, keerulisem, muutuvam ja kõike võib juhtuda. Nendes ettevõtetes, millega oleme aastaid tegelenud, on juhtimisrutiinid paigas ja juhtimistasandil üllatusi ei ole.

Rusikareegleid ei ole ja meie pundil on välja kujunenud omad juhtimisvõtted, kuidas meile sobib. Kuskil mujal võib see töötada hoopis risti vastupidi, nii et ma ei usu universaalsetesse lahendustesse.

Nõukogu ja juhtkond on väga selgelt määratlenud oma vastutusalad. Nõukogu ei sekku igapäevasesse töösse, kuid ta on kriitiliste olukordade ajal vajadusel alati olemas. Nõukogu liikmed peavad olema piisavalt kursis, et arutlusel oleks ka mõte, sest ärist peab ikkagi aru saama. Vastasel juhul oleksime lihtsalt rumala raha esindajad ja ka selliseid ärisid on olnud, kuid need ei lõpe tavaliselt hästi.

Majandusele ei pea hoogu andma, pigem ei tohiks seda väga palju segada. Riigi roll majanduses ei ole Eestis väga suur ja oluline on see, et see roll ka ei suureneks. Ma ei usu ka sellesse heaolumudelisse, kus riik tõttabki appi ettevõtetele ja lõpuks on see ettevõte abitu heaoluühiskonna liige, kes on kogu aeg harjunud saama toetusi. Meie eesmärk ei tohiks olla heaoluühiskond, vaid hea elu ühiskond ning see erineb kardinaalselt heaoluühiskonnast. Heaoluühiskonna eesmärk on see, et hea on olla, kõht on täis ja vihma käes ei pea olema, kuid hea elu tähendab aktiivsust, tegutsemist. Ettevõtluse olemus on see, et hakkad midagi tegema ja saad sellega hakkama.

Milline üldse on meie narratiiv ja milliseks riigiks tahame saada? Väga lihtne on rääkida suhkrumaksust, sest see on nii käega katsutav asi, kuid tahaks pikemast perspektiivist rääkida.

Selline sündroom Eestis on olemas, aga samas tuleks öelda ka siis kui mingit projekti vaja tegelikult ei ole. Rail Baltic läheb ka praegu sinna kategooriasse, sest kujutage ette, et mida poliitikud peaksid tundma kui rahvas seda erinevatel õigustatud põhjustel ei taha ja siis poliitikud peavad minema Brüsselisse ja ütlema, et "sorry me ei võta seda raha, mida te meile pakute." See on inimlikult neile väga ebamugav, aga teistpidi näitab see selgroogu, et siin on ühiskond, mis on valmis asjad läbi mõtlema, otsustama ja ütlema vajadusel ka „ei“.

Nii palju kui olen lugenud erinevaid arvamusi, siis äkki ei ole vaja. Ma pole 100% kindel ja loomulikult on mugav sõita hiljem Tallinnast Riiga, aga Rail Balticu puhul ei hakka inimesed väga palju sellega Tallinnast Euroopasse sõitma. Kaupade liikumine võib kümne  aasta pärast hoopis teistmoodi välja näha ja see võib-olla ei tee halba, kuid sellel on kindlasti mingi hind ja see kallis investeering võib-olla ei tasu lihtsalt ära.

Ma ei ole inimene, kes kummardab autoriteete, aga täiesti juhuslikult sattusin tsitaadi otsa, mis on Amazoni tegevjuhilt Jeff Bezoselt ja see oli ka hea juhtimistarkus, mida kasutada. Sageli toimub nõukogus vaidlus ja kellegi idee kiidetakse heaks ja kellegi idee ei lähe käiku. Tema mõte oli väga lihtne "Disagree and commit". Isegi kui ta jääb eriarvamusele, mida tema juhtkond on otsustanud, siis ta pühendub sellele otsusele sajaprotsendiliselt.

Piisavalt ja ei saa kogu koosolekut muuta vaidluseks, aga mida vanemaks saad, seda rohkem pead tegema seda, et olla valvas ja kriitiline. Et ei upuks oma mugavasse nõukogu liikme tooli ära - see on ohtlik. Peabki tegelema sellega, et olla erk, et mitte lasta uinutada ära, et olen 25 aastat äris olnud ja kõik juba selge. See ei tähenda mitte midagi ja saja aastased firmad võivad aastaga pankrotti minna. Ise peab enda sees mingit ora hoidma, sest keegi teine seda sinu eesti ei tee.

Ei saagi täpselt aru, kust see tuleb ja see on nagu vihm selgest taevast, et mõnikord ei saagi aru. Minu sees hakkab mingi mõte idanema ja viimasel ajal praagin väga palju ideid ka välja, kuid seda allikat ei oska seletada.

Ma ise proovin oma elu sättida nii, et ma ei sõltuks valitsusest ja mu elu ei ole kuidagi muutunud pärast valitsuse vahetust. Osadel inimestel oli reformierakonnast siiber ees, et nad nii pikalt olid valitsuses ja tekkis uue ootuse positiivne õhkkond kuid see läheb ka varsti üle.

Oleksin väga ettevaatlik uute maksude kehtestamisel. Maksusüsteemi tuleks väikeses riigis hoida nii lihtsana kui võimalik ja olen pigem seda meelt, et kui on vaja maksubaasi tõsta, siis unustagem uued maksud ära ja pigem tõsta käibemaksu pool protsenti ja raha tulebki natuke rohkem sisse. Seda ei saa lõpmatult teha, kuid see on äraproovitud variant ja administratsiooniks pole midagi juurde vaja.

Jüri Ratas on väga huvitav, et mida tema majandustest võiks rääkida. See ongi huvitav, et peaminister peaks fokuseerima end  majandusele ja oleks huvitav kuulata, milline on tema nägemus.