Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ussitanud kapsas
Vanade erakondade seas ei leidu ühtegi skandaalivaba ühendust, leiab ettevõtja Tõnis Leetjõe.
Maksupoliitika asemel on valitsusel mingi arusaamatu tõmblemine kord nii-, kord naapidi –arusaadavalt see mingit kindlustunnet ettevõtjas ei tekita.
Praeguses valitsuses pole ühtegi ministrit, kes oleks ise tegelenud ettevõtlusega, teeninud kasumit ning maksnud siis tekkinud lisaväärtuselt maksud ja omakorda näinud, kuidas selle raha eest keegi teine mõnusalt elab. Jüri Ratas on siin ainus erand, juhtis pisikest autohooldusega tegelevat OÜd. Praegune seltskond pole lihtsalt, kogu austuse juures, üldse pädev majandusküsimustes kaasa rääkima, kuna puudub kogemus.
Eesti lihtne, läbipaistev ja kõigile arusaadav maksupoliitika on see, mis on siia toonud investoreid ja andnud oma ettevõtjatele kindluse teha pikaajalisi äriplaane. Senise seisuga pole normaalsel ettevõtjal mingit põhjust skeemitada, maksuvabasid ettevõtluspiirkondi kasutada ja tulu varjata, lihtsam on maksud ära maksta ja rahulikult magada. Igasuguste uute maksude lisamisel ja süsteemi keerukamaks muutmisel kerkivad need küsimused päevakorda. Aga inimesed, kes pole ise kunagi päris tööd teinud, ei saa olukorda paremaks muuta. Tundub, et oleme tõepoolest Põhja-Korea kursil, nagu Indrek Neivelt hiljaaegu meedias tabavalt ütles.
Lähedalt veel koledam
Korruptsiooniga on kõikidel erakondadel seis sama nagu ussitanud kapsapeaga: mida rohkem lehti eemaldada, seda koledam olukord paistab. N-ö vanadest erakondadest ei meenu küll ühtegi skandaalivaba ühendust. Poliitika ongi korruptsioon, kuidas muidu saab nimetada seda, kui mingisugune reaalsustaju minetanud seltskond teiste kulul prassib. Kui raha otsa saab, tõstame makse nendele, kes lisaväärtust loovad.
Ma siiralt usun, et kui tänane ametkond üles rivistada, teha paariks loe nagu kehalise kasvatuse tunnis, number kahed astuksid sammu ette ning ja läheksid eraettevõtlusega tegelema, oleks meie riik palju parem paik. Seal oleks ka oma loogika: rahvaarv väheneb, tehnoloogia areneb tundidega – see annab alust arvata, et ka ametnike arv ning riigisektor võiks jõudsalt väheneda. Muud alternatiivi ongi keeruline pakkuda – vähem ametnikke, vähem korruptsiooni.
Kohtumiseni järgmistel valimistel
Eesti ja vene valijatega suhtlemisest ei tule midagi head, kuni nüpeldatakse erinevuse trummi. Aeg oleks suhelda meie riigi valijatega ja lõpetada ükskord inimeste vahele joone tõmbamine. Sõnum peab olema kõigile üks, kui on mingi mõistlik sõnum edastada. Siiani pole keegi leidnud seda Eestis elavate eri rahvuste ühendamise võtit.
Kokkuvõtteks asi paremaks pole läinud ja praeguse valitsuse juttu kuulates on selge, et ei lähegi. Iga rahvas on aga oma valitsejaid väärt ning järgmistel valimistel annab juba eesti rahvas oma hinnangu. Vahepeal peab harjumuspärasest ilma jääma, et mõista, kui hea olemasolev oli…
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.