Ühele barankat, teisele kama

Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski hinnangul ei püüagi Keskerakond eesti ja vene valijatega suhtlemist ühtlustada. See on tema meelest ka osaliselt paratamatu, aga põhiküsimustes peaks ikkagi jätkuma sama poliitika. „Mihhail Korbiga juhtunu (kaotas ministrikoha, sest rääkis venekeelsele valijale, et ei poolda NATOsse kuulumist – toim) on näide sellest, mida kunagi omal ajal harrastas PLO juht Yasser Arafat – palestiinlastele räägiti araabia keeles üht, inglise keeles ja laiale maailmale hoopis midagi muud. Lõpuks aga kaotas Arafat igasuguse usaldusväärsuse.“

Ka luuletaja Aapo Ilvesele pole jäänud muljet, et Keskerakond püüaks kuidagi oma sõnumeid ühtlustada. „Eks see ole poliitikute traagika – peab uluma või röhkima koos valijatega, aga kahte häält on raske korraga laulda.“

Draamateatri juhi Rein Oja meelest on see Keskerakonnas ikka nii olnud, et eestikeelsetele räägitakse ühte juttu, venekeelsetele teist. „Aga on enesekriitilisuse suurenemise märke,“ tähendab ta. „Aga endiselt ei mõista, kuidas IRL saab olla valitsuses vasakpoolsetega, kel ühel veel praegu küll külmutatud, aga ikkagi leping Venemaa valitseva parteiga.“

Ettevõtja Tõnis Leetjõe hinnangul ei saa sellest midagi head tulla, kui eesti ja vene valijatega suheldes nüpeldatakse erinevuse trummi. „Aeg oleks suhelda meie riigi valijatega ja lõpetada ükskord inimeste vahele joone tõmbamine,“ lausub ta. „Sõnum peab olema kõigile üks, kui on mingi mõistlik sõnum edastada. Siiani pole keegi leidnud seda Eestis elavate eri rahvuste ühendamise võtit."

Poliitikavaatleja Toomas Alatalu (SDE) ei usu, et vene ja eesti valijatega suhtlemine ühtlustub. „Seda ei tule, kuni püsib reformistide päevil tekkida lubatud seis, kus Venemaa teleuudistes kõlavad kindlate välisriikide kohta vaid šovinismi vaimus koostatud sõnumid,“ ütleb ta. „Hoopiski tõsisem asi on Venemaa välispoliitika huvides toimetamine ja see ei piirdu üksnes Yana Toomiga. Seda liini on Keskerakonna fraktsioon, erakonna juhtkonnast rääkimata, ajanud 2004. aastast peale.“

Ka ajaloolane David Vseviov ei usu, et sõnumite ühtlustamist oleks loota. „Sest poliitilise edu saavutamiseks tuleb inimestele rääkida seda, mida nad soovivad kuulata, ning selles on auditooriumite huvid diametraalselt erinevad,“ nendib ta. „Selle asemel, et erinevust vähendada, kasutatakse seda ära, erinevust vaid süvendades.“  

Politoloog Tõnis Saarts arvab, et mingit ühtlustumist üldse loota tähendab seda, et Eesti ühiskonda ei tunta või ollakse naiivne. „Viimane inimarengu aruanne (nagu ka eelmised) näitab selgelt, et vene ja eesti kogukonna vaheline lõhe on pigem süvenenud ning elatakse väga erinevates inforuumides,“ kõneleb ta. „Pragmaatiline erakond, kes tahab oma hääli maksimeerida, arvestab oma valijatega, nende veendumuste ja spetsiifikaga ja ei lähe nende uskumustega teravasse vastuollu.“ See on Saartsi sõnul normaalsus, millega tuleb leppida, ja kui leppida ei suudeta, ei maksa vähemalt loota, et see iseenesest kaob.

Diplomaat ja kirjanik Jaak Jõerüüdi hinnang on karmim: eri sõnumite edastamine on lihtsalt valetamine. „Ühele barankat, teisele kama,“ resümeerib ta. „Suhtlemine... pandagu vähemalt Tallinna TV kinni! Huvitav, kas erakonna juht ja peaminister ikka on märganud, et ta erakondlased on selles propagandaruuporis osanud isegi Eesti laulupidude ja natsi-Saksamaa vahelise seose üles leida?“ Sama leiab rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit: sõnumite samasus peaks olema enesestmõistetav nõue. „Tõsi, vabas jutuajamises võib läheneda inimestele kultuuripõhiselt (näiteks kas kohvi- või teelauas), aga sõnumid peavad olema sisult täpselt samad,“ täpsustab ta.

Ka presidendi majandusnõunik Heido Vitsur leiab, et erinevate sõnumite edastamine pole põhimõtteliselt võttes eetiline, aus – see on lubamatu. „Seda, mida Mihhail Korb tegelikult mõtleb, ma ei tea,“ lisab ta. „Aga kogenud inimese ja realistina olen kuulnud, lugenud ja mäletan nii mõndagi, ka seda, mida kõike on valitavad valijatele meeldimise pärast lubanud ja kui vasturääkivad nad seejuures on olnud! Eriti siis, kui nad valijate surve alla sattunud on. Ja seda mistahes kohas üle maailma.“

Pocopay asutaja Indrek Neivelt näeb aga Korbi kaasuses hoopis teist probleemi. „See, mis on Soomes terve mõistus, on meil keelatud mõtlemine,“ sõnab ta. „See on absurdne. Meie olukord ei saa olla niipalju erinev ja arvan, et me peaksime siin rohkem diskussiooni lubama. Viimase aja kaasusi jälgides ei ole ma enam kindel, kas meil ikkagi on sõnavabadus.“ Kirjandusteadlane Mihhail Lotman (IRL) lisab omalt poolt, et Korbi vahelejäämine on ootamatu, sest tegelikult olevat ta keskerakondlastest poliitikute seas üks „korralikumaid“.

Õpetlase ja filosoofi Margus Oti hinnangul oli Korbi vallandamine vajalik juba lihtsalt selleks, et koalitsioon püsima jääks. „Teisalt jällegi tähendab see seda, et kahanes vene rahvusest poliitikute esindatus tipptasemel,“ arutleb ta. „Nii eesti kui ka vene kogukond on omariiklusele lojaalsed siis, kui riigis on mõnus elada. Poliitiline väljund on selle üks komponent. Suhtluse ühtlustamine ei saa olla ainult ühepoolne. Mida iganes ka Keskerakonnast ei arvataks, on minu meelest see stabiilsus praegu pigem hea.“

Vikerkaare peatoimetaja Märt Väljataga märgib, et see ei tohiks kellelegi üllatus olla, et Keskerakonna valijatest on suur osa venelased ja venelastest ülekaalukas osa on NATO vägede Eestis viibimise vastu. „Eestit on aga võimalik valitseda ka siis, kui ühe valitsuspartei seas on kehtivatest dogmadest hälbivaid ministreid – eriti kui nendest niikuinii midagi ei sõltu,“ tähendab ta. 

Vikerraadio kirjandustoimetaja Peeter Helme hinnangul peab Keskerakond õppima mõistma, et mitte ainult Jüri Ratas ja veel paar ministrit pole vabariigi valitsuses, vaid koos nendega terve erakond. “Ehk siis: kogu süsteem, kogu tööstiil peab muutuma,“ ütleb ta. „Seniste kaadritega seda teha ei saa. Hämmastab vaid üks asi – ükskõik kui palju selles erakonnas aadrit lastakse, tundub, nagu paha veri ei saakski otsa.“

Ettevõtja Raivo Vare märgib, et targale vene valijale pole võimalik puru silma ajada, teistele puru silmaajamine aga enam ei aita. „Neil on oma valitud poliitilised lemmikud ja teisi nad nagunii ei usalda, rääkigu mida iganes,“ põhjendab ta.

Ajakirjanik Kaire Uusen juhib tähelepanu sellele, et Keskerakonna aastaid kestnud vastuoluline poliitika, nn flirt Eestis elavate venelastega, pole eesti-vene kogukondade lõhet mitte kaotanud, vaid just süvendanud.

Vastuolulises poliitikas nähakse ohtu ka Keskerakonnale endale. GS1 Estonia juhatuse liige Tõnu Grünberg ennustab, et Keskerakonnal seisab ees paratamatu jagunemine, mis on ositi juba toimunud. „Koos seisab erakond veel vaid suurest hirmust, et Reformierakond jälle valitsuse saab,“ arvab ta. „Mida varem jagunemine toimub, seda parem Eestile. Praegune Keskerakond ei moodustunud mitte inimeste poliitiliste veendumuste alusel, vaid rangelt matemaatilise arvestuse põhjal, lubades mistahes hüvesid suuremaarvulistele gruppidele, mida tihti ei mõeldudki täita.“

Tanki loovjuht Joel Volkov näeb samuti Keskerakonna tulevast jagunemist, kuid peab seda, vastupidi, väga ohtlikuks. „Täpselt sel hetkel, kui kõrgrõhkkond taandub (loe: valitsusvastutus lööb üha suurema surve tulemusena kõikuma), moodustub Keskerakonnas kaks eraldiseisvat tsüklonit. Väga suure tõenäosusega saavad neist kahest teineteise kõige suuremad vaenlased. See ei tule ilus. Iga strateeg mõistab, et vastavad idanaabri organid on seda hetke kaua oodanud – paremat momenti Eesti ühiskonda destabiliseerida lähiajal ette pole näha.“