Töövaidluste lahendamine muutub põhjalikult

Tulevast aastast jõustuvat uus töövaidluste lahendamise seadust (TVS) kommenteerib ja selgitab Grant Thornton Baltic OÜ juhtiv õigusnõustaja Kristel Tiits.

Seni kehtiv individuaalse töövaidluse lahendamise seadus (ITVS) jõustus1996. aasta septembris – paraku on selle põhimõtted vananenud. Millised on peamised erinevused ja uuendused, mis peaksid alates uuest aastast töövaidluste lahendamist tõhusamaks muutma.

Uue regulatsiooniga laiendatakse seaduse kohaldumisala, mis tähendab, et TVSi alusel lahendab töövaidluskomisjon ka kollektiivlepingu täitmisest tuleneva kollektiivse töötüli vaidluseid. Näiteks saab kollektiivlepingu täitmisega seotud vaidluse korral nõude esitada ka kõikide kollektiivlepinguga seotud töötajate huvides üks töötaja või töötajate esindaja (ametiühingu usaldusisik).

Avalduse läbivaatamise tähtaeg pikeneb 30 kalendripäevalt 45-le. Samuti pikeneb töövaidluskomisjoni otsuse teatavakstegemise tähtaeg varasemalt viielt tööpäevalt 10 tööpäevale. Tähtaegu on pikendatud peamiselt seepärast, et senise statistika kohaselt kulub töövaidluse lahendamisele ettenähtust rohkem aega ja pikem menetlustähtaeg peab tagama töövaidluskomisjoni otsuste parema kvaliteedi.

Kui praegu kehtiva seaduse alusel ei menetle töövaidluskomisjon 10 000 euro piiri ületavaid rahalisi nõudeid, siis uues seaduses selline piirang puudub. Seega saavad töösuhtest tuleneva vaidluse lahendamiseks töövaidluskomisjoni poole pöörduda kõik isikud, olenemata rahalise nõude suurusest.

Praegu on töövaidluskomisjonis võimalik vaid suuline menetlus, millele lisandub uuest aastast võimalus töövaidlusasju lahendada ka kirjalikus menetluses. Erisusena on lubatud töövaidluskomisjoni juhatajal ainuisikuliselt menetleda rahalise nõude avaldust kirjalikus menetluses, kui nõuete kogusumma ei ületa 6400 eurot. Oluline on märkida, et kui üks pool ei ole kirjaliku menetlusega nõus või soovib enda suulist ära kuulamist, vaadatakse töövaidlusasi läbi istungil.

Uuendusena võimaldatakse töövaidluskomisjonis läbi viia lepitusmenetlust, mille eesmärk on lepitaja juhendamisel jõuda mõlemaid osapooli rahuldava kokkuleppeni. Seejuures ei ole lepitusmenetlus enne tavamenetlust kohustuslik ning lepituse ebaõnnestumise korral on pooltel õigus lahendada töövaidlusasi töövaidluskomisjoni tavamenetluses või kohtus. Lepitusmenetlusel töövaidluskomisjonis on lepitajaks töövaidluskomisjoni juhataja.

Oluline muudatus puudutab ka tõendite kogumist. Nimelt antakse uue regulatsiooniga töövaidluskomisjoni juhatajale, sarnaselt kohtuga, õigus nõuda vaidlevatelt pooltelt välja tõendeid, kui need on olulised asja lahendamiseks või teisel menetlusosalisel (reeglina tööandjal) lasub kohustus töösuhtest tulenevate dokumentide säilitamiseks.

Töövaidluskomisjoni poole pöördumine on endiselt riigilõivuvaba, mis tagab kõikidele töötajatele ja tööandjatele võrdse võimaluse töövaidluskomisjoni pöördumiseks. Kuid pooled peavad arvestama, et pärast vaidluse lõppemist komisjonis jäävad kõik menetlusega seotud kulud (nt kulud esindajale jms) vaidluspoolte kanda. Vaidluse jätkumise korral kohtus on pooltel võimalik nõuda töövaidlusmenetlusega seotud kulude hüvitamist, mida siis kohtumenetluses saab käsitleda kohtueelsete menetluskuludena.

Kokkuvõttes loob uus regulatsioon eeldused töövaidluste tõhusamale kohtuvälisele lahendamisele, kuna rahaliste nõuete piiri kaotamine tagab kõigile, olenemata nõude suurusest, õiguse pöörduda töövaidluskomisjoni poole. Muu hulgas on pooltel lisaks tavamenetlusele vaidluse lahendamiseks rohkem võimalusi, näiteks lepitusmenetlus või kompromiss, mille töövaidluskomisjon kinnitab.