Palju tutvusi pole edu alus

Edu aluseks on spetsialiseerumine ning väikese, ent tugeva tutvusringkonna loomine, märgib Wharton Schooli professor, organisatsioonipsühholoog Adam Grant.

Grant kirjutas augusti lõpus väljaandes New York Times, et ta ikka ja jälle hämmastub sellest, kuidas inimesed lähevad mõõtmatutesse kaugustesse, et teistele silma paista. Näiteks olla üsna levinud praktika, et kui tippettevõtte juht ettekannet teeb, ei küsita publiku seast enam sisukaid küsimusi, vaid püütakse iga hinna eest hoopis oma ettevõtet tutvustada või vähemalt mikrofoni oma firma nimi öelda. Kõike seda lootuses kasvõi veidi tähelepanu saada.

Väljamõeldised pole tema sõnul ka need lood, kui keegi publikust küsib esinejalt otse: kas too oleks nõus ettevõtet rahastama?

Networking on aastaid olnud paljude inimeste jaoks ainuvõimalik viis, kuidas edukat karjääri üles ehitada. Networking eeldab, et pidevalt sokutatakse oma visiitkaarti kellegi taskusse, tehakse maast ja ilmast juttu üksnes selleks, et lõpuks oma nimi, ametipositsioon ning ettevõte välja öelda. Kõike seda lootuses, et kui kunagi abi peaks vaja minema, on, kellele loota. Või siis osatakse just sinu nime välja tuua, kui mõnda spetsialisti või eksperti tarvis.

Grant märgib, et networking oma idee poolest ajab tal kopsu üle maksa. Ta nendib oma arvamusartiklis, et kuigi inimesi teada ja laia tutvusringkonda omada on igati kasulik, ei tähenda see, et kogu su arvukas tutvuskond sulle hädas olles tegelikult appi tuleks.

“Kõik sõltub sellest, mida sul on pakkuda. Tugeva võrgustiku ehitamiseks ei piisa sellest, et sa oskad networki'da. Piisab sellest, kui sa oled mingil alal spetsialist,” kirjutab Grant ja nendib, et kui sul on palju tutvusi, võib see su karjäärile tõepoolest kaasa aidata. Kui sa teed aga head tööd, on sul tutvusi selle võrra kergem luua. “Las su oskused ja panus teevad tööd. Ja mitte su visiitkaart,” kirjutab Grant.

Grant pole ainus networking'u kriitik. Turunduse ja konsultatsioonidega tegelev Eric Dewey märgib, et kui suhtlus eeldab, et inimesed õpivad inimesi tundma, siis networking viitab pealiskaudsusele. Uuringud on näidanud nimelt, et inimene suudab korraga “teada” umbes 150 inimest. Seega, kui sul on Facebookis või LinkedInis 1500 inimest, kellega sa nii-öelda ühenduses oled, siis võid kindel olla, et sa “tead” neist väga väikest osa. Dewey arutleb, et kuna üksnes inimese “teadmisest” võib suurem kasu sündida, on 1500 virtuaalse sõbra või tuttava omamine sisuliselt mõttetu.  

Kui eelnev mõttekäik tundub loogiline ning eriti meeltmööda just neile, kes uute tutvuste loomisel end just kõige mugavamalt ei tunne, on üldlevinud arvamus siiski, et networking on midagi, mis on edu aluseks. Miks me nii mõtleme?

Väljaanne Forbes pakub sellele küsimusele omapoolse lahenduse. Vastust tuleb otsida sellest, et ühiskond on väga eriilmeine: inimestel on erinev palga- ja haridustase, aga ka oskused, huvid ning teadmised. Kui sa oled alles karjääriredeli alguses, soovitatakse küll oma valdkonna spetsialistideni püüda jõuda, ent sageli on see tee väga keeruline ja käänuline. Ehk siis: kui sul pole ligipääsu oma ala tippudeni, tuleb luua võimalikult lai võrgustik, et sind üldse nägema hakataks ning su andekusest ja teadmistest aimu saadaks. See omakorda võib viia su viimaks ka nende inimesteni, kes võiksid aidata sul oma karjääri üles ehitada.