Tulevikuvisioon: mis tuleb pärast nutitelefone?

Minu kodus on igal pool häälerobotid. Köögis kasutan Google Home kõlarit, millelt saan küsida retseptide ja ilma kohta. Kontoris on mul Amazon Echo, mis on ühendatud stereosüsteemiga. Sellega ma kontrollin oma muusikakogu häälega. Sa võid mõelda, et sellest piisab, aga minu elutoas on ka Echo Dot ning üks on veel ka ülakorrusel. Autos räägin ma pidevalt Siri ja Google Assistantiga.

Kus see lõpuks läbi saab? Või mis on veel tähtsam – millal see läbi saab?

Prognoosin, et 2025. aastaks on häälrobotid nii levinud, nii võimsad ja kasulikud, et nutitelefone meil enam vaja ei lähe.

Proovin oma ennustust tõestada. Põhimõtteliselt näen tulevikumaailma sellisena, kus häälrobotid saavad meie häälest aru, ükskõik kuhu me läheme. Nad saavad meist aru kodus, autos, kontoris ja liikudes. Isegi veidrates kohtades, näiteks lennujaamas, räägime me kõrvaklappidega. Kusjuures käekellaga me rääkima ei hakka. Kõrvaklappe kasutame ka selleks, et helistada, aga rakendusi me ei kasuta. Kui tahame vaadata näiteks filmi, siis kasutame suuremat ekraani, näiteks tahvelarvutit (tõenäoliselt painduva ekraaniga, mida saab kokku voltida). Nutitelefoni me selleks enam ei kasuta.

Apple hakkab üldse teistsuguseid seadmeid tootma. Sama teevad Samsung ja Google. Seadmed muutuvad ja need on järjest rohkem peidetud ja anonüümsed – neid ehitatakse seintesse, sõidukitesse ja töölaudadesse. Arvuti jääb muidugi alles. Me kasutame seda töötamiseks ka järgmisel kümnendil, aga on võimalus, et ka seda hakatakse laua sisse ehitama.

Suurem osa nendest ennustustest põhinevad sellel, kui kiiresti tehisintellekt areneb. Nimetage kas või üks rakendus, mida te iga päev kasutate – häälrobot nagu Alexa võib selle vabalt asendada.

Mina kasutan rakendust nimega Bandsintown, mis näitab, kus ja millal toimuvad kohalikud kontserdid. Häälrobotid Siri ja Alexa võivad selle informatsiooni mulle vabalt hankida. Sotsiaalmeedias postitan Twitterisse, aga ma saaksin seda ka robotile dikteerida. Isegi parem – robot võib minu tegevusi jälgida, proovida aru saada, mida ma teen ja mida ütlen. Nii võib robot võimalikud Twitteri-postitused juba ette pakkuda. Ilmaraportid, aktsiaturgude kokkuvõtted – kõigi nendega saab häälrobot hakkama.

Mis saab aga rakendustest, mida ei saa häälrobotiga asendada – näiteks pilditöötlus või mängud? Nende tegevuste puhul on suur ekraan niikuinii parem valik. Mängimine on lõõgastav tegevus, kus me lülitame ennast välja, sama on filmidega. Pilditöötlust on kõige parem teha aga sülearvutis. Põhimõte on selles, et nutitelefonid kaotavad oma võimu ning häälrobotid võtavad nende positsiooni üle.

Mõni aasta tagasi sain aru, et need robotid töötavad paremini kui rakendused. GPSi varastel päevadel oli tegemist visuaalse kasutuskogemusega. Trükkisid sisse aadressi, vaatasid autos olevat ekraani ning kuulasid samal ajal juhtnööre. Järsku muutus minu jaoks midagi radikaalselt. Ma lõpetasin ekraanile vaatamise. Lõpetasin igasuguste ekraanide kasutamise. Häälrobot viib mind väga lihtsalt kohale. Palju turvalisem on kuulata ja sõita. Visuaalsed segajad muudavad asja keerulisemaks, tüütumaks ning kohmakaks.

Sama paradigma muutus toimub ka ilma, märkmete tegemise või uudiste lugemisega seotud rakenduste puhul. Vaatan ilmaprognoosi rakendusest või veebist ühe korra kuus. Miks? Sest ma kuulan hoopis Alexa detailset ilmaprognoosi. Ma ei pea midagi trükkima, midagi vaatama või fookust muutma. Hiljuti olen hakanud ka tekstisõnumeid häälrobotile dikteerima. Kasutan rakendusi aina vähem.

Paljud kasutavad iga päev samu rakendusi ja jälgivad sama informatsiooni. Seda saaks teha aga ka tehisintellekt. On olukordi, kus sa ei saa robotiga rääkida, aga olgem ausad – need on situatsioonid, kus on parem keskenduda oma ümber olevatele inimestele, näiteks restoranis või kokkusaamisel. Kõrvaklapid muutuvad meie telefoniks, suuremad ekraanid pakuvad meile meelelahutust ning sülearvuti aitab produktiivselt tööd teha. Ülejäänu jaoks kasutame me häälroboteid.

Nutitelefonid muutuvad lõpuks ajaloo reliikviaks.